Virmalistes talveimedemaa II

Kõrvuti on inimtühjus ja tsivilisatsioon

Teravmägede eelis muude lumiste piirkondade ees, põhjus, miks seda talveimedemaaks lugeda saab, on saarestiku inimtühjus: piisab 20-minutilisest mootorsaaniretkest mõnesse väiksemasse orgu, kust ei käi läbi kaugemale retkede marsruudid, ja silmapiiril pole ühtegi elamut, elektriliini ega jälge peale su enda mootorsaani omade. Lülitad mootori välja, peidad nina sügavamale salli sisse, võtad kotist termose kuuma mustsõstrajoogiga ja lihtsalt oled... Kui ilmataat veel tuulevaikse ilmaga õnnistab, ei ole rahul üldse otsa ega äärt - sest helisid lihtsalt
ei ole
. Ei ole, ja kõik!

Millel seal üldse heliseda olekski? Lumi krudiseb ju ainult siis, kui keegi sellel kõnnib, aga põhjapõdrad üritavad üldjuhul distantsi hoida - nii et nende sammud vaikust ei lõhu. Mootorsaanide müra kostub ainult siis, kui olla teatud kindlates orgudes, kust käivad läbi hooldatud mootorsaaniteed, või siis juhul, kui keegi veel mingil kummalisel põhjusel vaikuse nautijaga samasse kanti tulla otsustab. Puid või põõsaid, mis kergelt sahiseks, Teravmägedel ei ole.                          

                            

Samal ajal pakub see suhteliselt mahajäetud piirkond ka sotsiaalset läbikäimist, sest pubikultuur on (vähemalt Longyearbyenis) suhteliselt levinud: mehed istuvad suurte õlleklaaside taga, arutavad madalal häälel päevaseid tegemisi ja sirutavad jalgu põhjapõdranahkadel. Põhjamaine romantika!

Norrakate asum Longyearbyen on
üldse väga skandinaavialik ja palkmajas pesitsev pubi pole ainuke, mis jätab mulje, nagu oleks tegemist täiesti tavalise linnaga. Näiteks on seal üsna suur selvekauplus, midagi meie Maximate sarnast, ja mitmed riiete-, kodukaupade ja muu tarviliku poed. Veel on Longyearbyenis keskkool (sajakonna õpilasega), paar lasteaeda, kirik, muuseum, spordikeskus ja isegi 25-meetrine ujula, kus reedeõhtuti kajakipolot mängida sai. Mind tõmbasid kõige rohkem ligi vettehüppetornid ja kaljuronimissein, aga ka teiste spordialade kummardajatele on tollesse spordihoonesse asja.

                                                                                                

Eluhooned on seal peamiselt puidust ning ehitatud taladele, et külm õhk maja ja maapinna vahelt läbi käia saaks, ning seda isegi mitmekorruseliste kortermajade puhul. Miks? Kui majad toetuksid vundamendile, oleks tulemuseks vajumine, sest põrandate soojus hakkaks sulatama igikeltsa, mis ulatub Teravmägedel (minuteada!) 500 m sügavusele.

Samas on Teravmägedel ka teistmoodi linnasid ning elamise viise - näiteks venelastele kuuluvas Barentsburgis.

Sovjeetlik elu-olu                  

Endisest Nõukogude liidust pärit inimesele võib käik Barentsburgi omajagu emotsioone ja äratundmisrõõmu anda, sest linnake näeb välja nii, nagu seal poleks viimase 20 aasta jooksul midagi muutunud - ja ega vist ei ole ka.

Linnas elab ligikaudu 800 inimest, kellest suurem osa töötab söekaevuritena. Nad käivad Teravmägedel mõne kuu pikkuste vahetustena ning naasevad vaheaegadel tagasi Mandri-Venemaale, perede juurde, sest lapsi-naisi Barentsburgi kaasa ei võeta. 

                             

Elamispindadeks on trööstitu välimusega, stalinliku arhitektuuriga majad, millel on eterniidist katused ja seintelt koorub värvi. Üksikud autod, mis majade vahel vuravad, on mitmekümneaastased GAZ\'id, hiiglaslike rataste ja möirgavate mootoritega monstrumid, ning sama vanad bussid, millel mootor juhi kõrval munaja kõrgenduse sees. Mäletate, kui Eestiski sellised teedel vurasid? Ma olin tollal veel päris tilluke põngerjas, aga mäletan minagi.

Longyearbyeni ja Barentsburgi kõige suurem vahe ongi selles, et kui norrakad on oma asumisse tohutul hulgal raha sisse pumbanud, et saada elamisväärne, moodne ja mugav elukeskkond, siis venelaste asum tundub riismete varal eksisteerivat.

Võtame näiteks söögivarudki: Longyearbyeni poest on võimalik saada värskeid puu- ja juurvilju, piimatooteid, mis maksavad küll hingehinda, kuna neid tuuakse lennukiga, aga vähemalt on need olemas. Barentsburgis, seevastu, elatakse peamiselt kauasäilivate toiduainete varal - konservid, tangud, pasta, dehüdreeritud toit - sest varusid tuuakse ainult laevaga, iga paari kuu tagant, mitte aga lennukiga.

       

Viimase aja välispoliitiliste sündmuste taustal, kus Venemaa püüab laiendada oma haaret arktilistel aladel, on Longyearbyeni ja Barentsburgi erinevus veel eriti ehe ja värvikas. Norra valitsuse rahasüstid on loonud olukorra, kus Longyearbyeni külastab aastas ligi 30 000 turisti ning see vähendab oluliselt kohalike sõltumist valitsuse investeeringutest, samal ajal kui Barentsburg elab peaaegu täielikult riigi rahal. Longyearbyenist on saanud kogukond, kus inimesed elavad peredega, kasvatavad lapsi ja üsna pea on Teravmägedel norrakaid, kes on seal sündinud, kasvanud ja ka elama jäänud, samal ajal kui venelaste asumis on aastaringseid elanikke ainult käputäis.

Barentsburgi kohta on öeldud, et seal elamine meenutab mõneski mõttes loomaaeda, sest läbi Longyearbyeni Teravmägedele tulnud turistid käivad Barentsburgis ühe- või kahepäevastel retkedel just selleks, et näha, kuidas need vene inimesed ikka elavad ja toimetavad. Babuuljasid, kes tänaval paksu kasukasse ja villasesse rätikusse mähituna kodu poole kõnnivad, saadavad kümned Gore-Texi riietatud inimeste pilgud, ning viltjopedes onusid samuti.

Võõramaalase jaoks, kel puudub Nõukogude liidu kogemus, on selline vaatepilt tõeline eksootika, aga Barentsburgi elanike jaoks on see täiesti tavaline igapäev ning külaliste siiralt uudishimulikud pilgud on nende jaoks vahel häbiväärsedki, nagu selgus vestlusest ühe noore mehega, kes Barentsburgis giidi ametit peab. Aga õige kah: mis tunne minul oleks, kui näeksin iga päev kümneid võõramaalasi, kes pildistavad mind, minu kodu, küsivad üsna sarnaseid küsimusi ja imestavad, miks ma ometi moodsamaid riideid ei kanna.

Erinevused, millega harjuda

Kuigi Longyearbyen on norrakate asum Norra territooriumil, saab seal üsna hästi hakkama inglise keelega, sest esiteks on linnas nii palju turiste, et teenindajate jaoks on inglise keele oskus täiesti elementaarne, teiseks aga asub Longyearbyenis ülikool (jah, ülikool!), kus õpib igal semestril paarsada välistudengit.

Isegi osa silte, mis ustel vastu võivad vaadata, on mitmes keeles. Näiteks õpib külaline kiiresti selgeks reegli, et saabastega Teravmägedel siseruumides ei käida, ja see kehtib mitte ainult eramajades, vaid ka ühiskondlikes asutustes: raamatukogus, muuseumis, kirikus. Lihtsalt astud sisse, jätad üleriided ja saapad eeskotta ning kõnnid sokiväel edasi. Ainsateks eranditeks, mis mulle siinkohal meenuvad, on toidukauplus, pank ja postihoone, sest isegi pubides käiakse sokiväel.

Teine omapärane asi, vähemalt kohalike hulgas, on külalislahkus. Kui keegi sind juba esimesel päeval rõõmsalt tervitab, naeratab ja ehk küsib isegi, mis su nimi on, siis eestlaslik vaoshoitus paneks ehk mõtlema: "Huvitav, mida ta tahab?" Tegelikult ei taha ta midagi, ta on lihtsalt tore ja sõbralik, muud midagi. Nad ongi sellised!

Nii et tänaval võõrast inimesest möödudes on täiesti sobilik talle "Hei!" hüüda ja naeratada - isegi juhul, kui oled võõramaalane.

Elukallidusega harjumine aga enam nii lihtsalt sujuda ei pruugi, kui iga poeskäik ja hotelliarve selgel häälel ütlevad, et tegemist on arvatavasti ühe kalleima paigaga maailmas - kusjuures jutt ei ole enam üldisest Skandinaavia hinnatasemest, vaid hindadest, mis teevad silmad ette ka Mandri-Norra omadele. Näiteks liitrine piimapakk maksab ligikaudu 40 Eesti krooni, keefir 70, tükk juustu 95, kuus muna 35... Röögatud hinnad, röögatud.

Kahjuks või õnneks ei ole aga tegu kaupmeeste tugeva vaheltkasuga, sest hinna määrab hoopis transport. Kuna Teravmägedel ükski põõsas, köögiviljast rääkimata, ei kasva, siis tuleb lennukite ja laevaga sisse tuua kõik alates vorstist ja lõpetades ehitusmaterjalidega. Kõik! Kiiresti riknevad asjad (piimatooted, köögivili) tuuakse lennukiga, pikema säilivusajaga toidud laevaga ja selle võrra on viimased ka odavamad: näiteks maisikonserv maksab 12 Eesti krooni ja konserveeritud puuviljad 20.

Kuigi Norra üldine hinnatase ja aktiivne turismihooaeg kipuvad Eesti palkasid arvestades Teravmägede külastamise mõtte hoopis maha matma, soovitan ma siiski: kui vähegi võimalik, käige Teravmägedel ära, sest linnastunud Euroopa kõrval on see ikka täiesti, täiesti, täiesti teine maailm! Ja kuigi suur osa broþüüre soovitaksid ehk, et kõige parem aeg Teravmägedel käimiseks on aprillis, kui päike kordagi horisondi taha vajumata taevas tiirutab, soovitan mina minna hoopis veebruari keskel, kui ööd veel mustad on, sest sellisel juhul on väga tõenäoline, et külalisel ei jää nägemata Teravmägede võimsaim vaatepilt - virmalised.

See on kirjeldamatu ja hinge mattev tunne, seista õhetavail põsil karge külma käes, vaadata selgesse tähistaevasse ning näha sellist värvidemängu, mida ükski foto või video edasi anda ei saa. Need jutid, ringid, triibud karglevad üle taeva, vahetavad toone, kaovad peitu, et hetk hiljem nähtavale ilmuda ja kõige selle juures on teada, et see ilu ei ole inimese loodud - see on olnud enne meid, on meie ajal ja jääb siia kaugelt pärast seda, kui inimkond maailmast kaob.

Ma ei ole kunagi, ei enne ega pärast oma kõige võimsamat virmaliste kogemust, tundnud end nii lähedasena Maaga ja saanud viimasegi kui ihukarvaga aru, et ma olen osa sellest.

                                                         

                               

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Toetajad:

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad:

Palgakalkulaator

Tarkvara

Standard ERP on integreeritud äritarkvara keskmistele ja suurtele ettevõtetele.

Standard ERP ühendab endas traditsioonilise ettevõtte ressursiplaneerimise (ERP) ja kliendihalduse (CRM) kõrval laialdasel hulgal erilahendusi lähtuvalt ettevõtte spetsiifikast ning vajadustest.

Lihtne, soodne ja turvaline veebipõhine dokumendihaldussüsteem

Midagi installeerida pole tarvis ja aastase paketi kuutasuks on vaid 8.99 eurot kogu ettevõttele, mitte inimese kohta.

Valdkonna tööpakkumised

SiSi Finantsid otsib PEARAAMATUPIDAJAT

SiSi Finantsid OÜ

01. september 2017

Uudised