Töötajaga seotud erisoodustustest

Erisoodustust ja selle maksustamist reguleerib tulumaksuseaduse (TuMS) § 48 lg 4. Erisoodustus on sisuliselt saaja (töötaja) mitterahaline, kuid rahaliselt hinnatav tulu; maksutehniliselt on erisoodustuse maksustamine tehtud soodustuse andja, s.t tööandja kohustuseks. Erisoodustuse maksustamise eesmärk on maksustada võrdselt töötajale nii rahaliselt kui ka mitterahaliselt antavad hüved.

Lähtudes erisoodustuse definitsioonist, tuleb erisoodustuse andmisel kontrollida, kas toimub rahalise tasu maksmine või rahaliselt hinnatava hüve andmine. Erisoodustuse puhul maksustatakse töötaja tulu, mitte tööandja kulu. Seega võib juhtuda, et tööandja pole (otsest) kulutust teinud, kuid erisoodustuse andmisega seotud kohustused on olemas.

Kes on erisoodustuse saaja?

Erisoodustuse saajaks on füüsiline isik. Vastavalt TuMS §48 lg 3 loetakse erisoodustuse saajateks töölepingu alusel töötavad isikud, avalikud teenistujad, juhtimis- või kontrollorgani liikmed (mh juhatus, nõukogu, likvideerija, audiitor, pankrotihaldur jt isikud lähtuvalt TuMS §9). Seega tuleb ka juhatuse või nõukogu liikmetele hüvede andmisel, nt nende lähetuskulude katmisel (täidetakse  TSD vorm lisa 4 rida 3), tööandja sõiduauto või sõiduki erasõitudeks kasutada andmisel (täidetakse TSD vorm lisa 4 rida 5), jne maksustamisel lähtuda TuMS §48 ja vabariigi valitsuse kehtestatud maksuvabadest piirmääradest.

Erisoodustuse saajateks on ka füüsilised isikud, kes müüvad tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui 6 kuud, nagu ka  töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töötavad või teenust osutavad isikud. Juhul kui füüsilise isikuga on sõlmitud võlaõiguslik leping, mille alusel ta ei tee tööd ega paku teenust (nt laenuleping, liisinguleping, frantsiisileping), siis ei ole ta sellest lepingulisest suhtest tulenevalt ka erisoodustuse saaja.  

Töötervishoiu kulutused 

Kulutused töötajate töötervishoiule  (täidetakse  TSD vorm lisa 4 rida 10), kui selline kohustus tuleneb seadusest ja seaduse alusel välja antud õigusaktidest, ei ole erisoodustus. Kuid kõigepealt tuleb selleks, et tööandja teaks, millised riskid tema töötajaid ohustavad ja milliseid tegevusi ja kulutusi nende riskide maandamiseks teha tuleb, koostada lähtuvalt töötervishoiu ja tööohutuse seadusest riskianalüüs ja tegevuskava. Samuti tuleb läbi viia töötajate tervisekontroll, mille käigus soovitab ka töötervishoiuarst tegevusi töötajate terviseriski vähendamiseks või vältimiseks. Sellisel juhul ei ole eelnimetatud kulud maksustatavad.  

Maksustamisel ei ole tähtis, kas tegu on preventiivse tegevusega või juba raviga, juhul kui sellise kulutuse kohustus tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seadusest ja selle alusel välja antud õigusaktidest.

Samuti on maksuvabastuse puhul oluline, et tööandja katab ainult sellised töötaja tervisega seotud kulud, mis on otseses seoses selle töötaja töö tegemisega tööandja juures. Nt üldine enda tervise eest hoolitsemine (tervisesport) on töötaja kohustus, see vajadus ei tulene konkreetse tööandja juures töötamisest – seega on selliste kulude katmine tööandja poolt erisoodustus. 
 

Maksuvabad on ka kulutused esmaabivahenditele (sellised esmaabivahendid on loetletud sotsiaalministri 13.12.1999 määruses nr 82), töötaja isikukaitsevahenditele, tööriietusele ning puhastus- ja pesemisvahenditele, kui töö laad seda nõuab (valitsuse määrused 11.01.2000 nr 12 ja 21.12.1999 nr 402). Oluline on siinjuures, et ravimid ei ole esmaabivahendid ning isikukaitsevahendite ja tööriiete all ei peeta silmas vormirõivaid.

Kui aga tööandja näeb ette näiteks teenindussaalides, salongides vms kohtades teenindajate ühtse riietuse (? la vormiriietus – kostüümid või ülikonnad, pluusid-vestid nende juurde, jalanõud vms), mida kasutatakse üldjuhul tööl, kuid mida on töötajatel võimalik kasutada ka väljaspool tööaega, siis tuleb lähtuda TuMS § 32 lõikes 3 sätestatud põhimõttest. See tähendab, et tööandjal tuleb määrata proportsioon tööriiete ettevõtluses kasutamise ja isikliku kasutamise vahel. Kui töötaja tasub isikliku kasutamise osa eest ise, siis maksukohustust ei ole; kui seda teeb tööandja, siis on tegemist erisoodustusega. Kui tööandja tagab, et tööriietust kasutatakse ainult töökohas (nt vahetavad töötajad enne töökohale asumist oma riided tööriiete vastu ja pärast tööaja lõppu jälle tagasi), s.t väljaspool tööaega seda riietust ei kasutata, siis maksuriske ei ole. 

Samuti ei ole maksustatav töötajatele puhta joogivee võimaldamine. See
on tööandja seadusest tulenev kohustus, mistõttu joogivee tagamine, tulgu see siis väikestest pudelitest, veeautomaadist või kraanist, on ettevõtlusega seotud kulu ning maksukohustust ei teki. Teine olukord on kohvi ja muude kuumade jookidega, mida saab kuumade jookide automaadist. Juhul kui töötajad joogi eest ise ei tasu, vaid seda teeb tööandja, on tegemist erisoodustusega. 

Erisoodustust ei tekita ka töötajate vaktsineerimine, kui selline meede on ette nähtud riskianalüüsis ja on konsulteeritud töötervishoiuarstiga. Prillide kulu hüvitamine on maksuvaba, kui töötaja nägemine on halvenenud töö tegemise ajal ning prille kasutatakse ainult töö tegemiseks. Juhul kui prille kasutatakse ka isiklikul otstarbel, on isikliku kasutamise hüvitamine erisoodustus ning maksuvaba hüvitise leidmiseks on sel juhul mõttekas arvutada proportsioon. 
 

Riskianalüüsi või tegevuskava olemasolu või mitteolemasolu iseenesest ei tekita maksukohustust ega vabasta võimalikust maksukohustusest, maksukohustus tekib ikkagi lähtuvalt kulu sisust. Näiteks kui tööandja on teinud töötervishoiu kulutusi, mida ei ole võimalik seostada tema ettevõtlusega või konkreetse töötaja töö iseloomust tulenevate vajadustega, ei loeta neid kulusid ettevõtlusega seotuks ka siis, kui need on riskianalüüsis ja tegevuskavas välja toodud. Samas juhul, kui kulu vajalikkus ei ole riskianalüüsis või tegevuskavas välja toodud, kuid ettevõte suudab põhjendada kulu vajalikkuse tulenevalt töötervishoidu reguleerivatest õigusaktidest, loetakse see kulu ettevõtlusega seotuks. Viimasel juhul tuleb muidugi arvestada asjaoluga, et kulude ettevõtlusega seotuse üle otsustab maksuhaldur lähtuvalt talle teada olevatest asjaoludest.
 

Kokkuvõtteks võib öelda, et maksuhaldur ei vali suvaliselt, millal tööandja tehtud kulud töötajate töötervishoiule ja -ohutusele maksustatakse ja millal mitte, vaid lähtub antud valdkonnas kehtestatud õigusaktidest ning nende täitmisest tööandja poolt. Tööandjaid on palju, töötajate töö iseloom väga erinev ning sellepärast vaadatakse maksustamisel mitte niivõrd kulutuse vormilist, kuivõrd sisulist külge.  
 

Laenu andmine töötajale 

 

Erisoodustusena saab käsitada ainult selliste laenude andmist, mida tööandja annab oma töötajale rahandusministri kehtestatud alammäärast madalama intressiga (täidetakse  TSD vorm lisa 4 rida 6).

Alates 01.01.2008 on sellise intressi alammäär 5% aastas (rahandusministri 03.09.2007. a määrus nr 46).

2007. aastani kehtis maksuhalduri seisukoht, et erisoodustus tekib laenu andmisega ning maksud tuleb maksta laenu andmisel. Seisukoht tulenes otseselt tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 6 sõnastusest "Erisoodustus on - laenu andmine rahandusministri poolt kehtestatud alammäärast madalama intressiga". Kuid sisuliselt ei ole laenu andmine iseenesest veel hüve, sest laen kuulub tagastamisele. Reaalselt tekib töötajale rahaline hüve hoopis intressisoodustuse näol ehk hüve saadakse siis, kui laenult makstakse rahandusministri kehtestatud määrast väiksemat intressi või intressi üldse ei makstagi.

Sellest lähtuvalt muutis maksuhaldur kooskõlastatult rahandusministeeriumiga oma varasemat seisukohta ning lähtub edaspidi laenuintressilt erisoodustuse hinna arvutamisel tegelikust hüve tekkimise hetkest. 
 

Kuidas seega alates käesolevast aastast deklareerida maksud erisoodustuselt?

1. Enne 01.01.2008 sõlmitud laenulepingu puhul

·
        
Kui alammäärast soodsama intressiga antud laen on maksustatud varasema seisukoha alusel laenu andmisel, siis ümberarvestust tegema ei pea ning deklaratsioone muuta ei ole vaja.

·
        
Kui kehtiva laenulepingu raames väljastatakse lisalaenu, tuleb erisoodustuse hind arvutada uue seisukoha järgi töötaja poolt intressi tasumisel, vastavalt järgmises punktis toodule.
 

2. Alates 01.01.2008 sõlmitud laenulepingu puhul

·
        
Kui laenulepingus on sätestatud intressimäär ning intressi tasumine on ette nähtud kuu- või aastapõhiselt, arvutatakse erisoodustuse hind ja deklareeritakse maksud selles kuus, kui töötajal on lepingu järgi kohustus intressi tasuda.

·
        
Kui laenulepingus on sätestatud intressimäär ning intressi tasumine on ette nähtud harvemini kui kord aastas, nt laenulepingu lõpus. Võlaõigusseaduse §397 lg 3 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenu intresse tasuda iga kalendriaasta lõpul. Seega kui töötaja ei ole kohustatud kalendriaasta jooksul intressi maksma, on ta saanud selles ulatuses (tegemata intressikulu) rahaliselt hinnatava hüve. Selliste laenude puhul tuleb erisoodustuse hind arvutada ja deklareerida hiljemalt kalendriaasta viimasel (detsembrikuu) deklaratsioonil. Kui töötaja hiljem maksab intressi, saab vajadusel deklaratsioonis parandused teha.

·
        
Kui laenulepingu intressimäär on 0%, toimub erisoodustuse hinna arvutamine ja deklareerimine samamoodi nagu eelmises punktis.

 

Osale arutelus

  • Evelyn Liivamägi

Toetajad:

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Standard ERP on integreeritud äritarkvara keskmistele ja suurtele ettevõtetele.

Standard ERP ühendab endas traditsioonilise ettevõtte ressursiplaneerimise (ERP) ja kliendihalduse (CRM) kõrval laialdasel hulgal erilahendusi lähtuvalt ettevõtte spetsiifikast ning vajadustest.

Taavi Majandustarkvara

Taavi Majandustarkvara iseloomustab laialdane funktsionaalsus, integreeritavus ja hea klienditugi. TAAVI Majandustarkvara aitab ettevõttel luua tervikliku integreeritud infosüsteemi, mis käib pidevalt ajaga kaasas.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad