Ennast otsides...Lugu välismaal töötamise teemal

Kogemused, mille inimene saab
koduriigist kaugemal töötades, on hoopis teistmoodi kui
tavaline sisseharjunud elu, ning need kogemused võivad aidata
ennast tõelisemalt leida, usub Kethrin Sihtmäe,
kes läheb sel suvel taas Ameerikasse tööle.

Kethrin on oma 24 eluaasta jooksul päris mitmeid kordi välismaal elanud, õppimas või tööl käinud. Ka sel suvel on tal plaan Ameerikasse põrutada, et seal raamatumüügiga elatist teenida. Tegelikult on elatise teenimise võimalusest olulisem Kethrini sisemine soov teada saada, kas ta on müügitööks õige inimtüüp ning kas müügitööl on tema jaoks tulevikuväljavaadet.

Kethrin on tegelikult Tallinna Tehnikaülikooli lõpetanud rõivatootmise eriala, hetkel jätkab õpinguid Tehnikaülikooli magistrantuuris materjalitehnoloogia erialal. Lõpetanud rõivatootmise, on ta saanud laiahaardelise ülevaate kõikidest protsessidest õmblustööstuses, on õppinud mudelidisainimist, saanud ettekujutuse tootmisprotsesside planeerimisest ning omandanud rohkem majanduslikku-praktilist mõtlemist.

Aga Kethrini unistus ei ole hetkel töötada oma õpitud erialal. Tema soov on tegeleda sügavamalt eneseotsinguga.

Töö moemaailmas

Esimene tõsisema sammu avastada ennast välismaal astus Kethrin 2005. aasta augustis, kui läks sõbrannaga pooleks aastaks õppima Taani Jüütimaale tekstiili ja kunsti kallakuga rahvaülikooli, mida Taanis kutsutakse nimega FolkHojskole.

Kogemus oli igati hariv ning juba Taanis tekkis idee edasi minna Londonisse. Et kuulsas moepealinnas praktiseerida tuntuma rõivadisaineri käe all õpitud teadmisi.

„Küsimusele, miks tahtsin minna pikkade traditsioonidega moelinna Londonisse praktikale, on vastuseid rohkem kui üks. Esikohal oli soov osa saada disainerite maailmast, oma silmaga näha nende igapäevategemisi ja saada üldisemat ettekujutust moemaailmast,“ räägib Kethrin, kes soovis täiendada ka inglise keelt ning avastada uut riiki.

Et kõike soovitut kogeda, hakkas Kethrin sõbrannaga kirjutama e-maile kümnetele disaineritele, kelle kontaktid leiti internetileheküljelt, mis tutvustas London Fashion Week’il osalejaid (neti lehekülje aadress on:

Enamik vastuseid, mis tüdrukutele tulid, ei olnud just eriti lootustandvad. Kuni lõpuks vastas üks Jaapani ja Norra disainerite tandem – kunagised kursaõed ülikoolist „The Royal College of Art" – ning nemad olid valmis noori eestlannasid kolmeks kuuks enda meeskonda võtma.

Leidnud praktikakoha ja saanud jaatava vastuse Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete osakonnast vastava stipendiumi võimalikkusele, sõitsidki Kethrin ja tema sõbranna 2006. aasta jaanuaris kolmeks kuuks Londonisse, kus nende elus pöörati justkui täiesti uus lehekülg.

Mida Londonis õppis?

„Kogesin, et disaineri töönädal ei ole esmaspäevast reedeni ega kesta vaid 40 tundi,“ toob ta välja ühe mälestuse. Ja lisab samas rõõmsamal ilmel, et kõik tema töökaaslased olid töögrupis hästi toredad. „Igaühes oli midagi erilist ja meeldejäävat. Olime koondunud ühte ruumi erinevatest kultuurilistest keskkondadest: Jaapanist, Hiinast, Norrast, Rootsist, Eestist, Inglismaalt, Iirimaalt. Suhtlesime inglise keeles. Kuna seltskonnas oli päris palju jaapanlasi, õppisime mõned päevad naljaviluks jaapani keelt.“

Londoni töökogemuse kaudu sai Kethrin ennekõike teada ja näha, kuidas üleüldse moeetendusi ette valmistatakse ning kuidas kogu maailma tippmoe "kellavärk" töötab.

Olles disaineri abi, tuli tal rõivaid lõike järgi välja lõigata ja isegi kokku õmmelda. Jaapani ja Norra disaineritandem tegi erinevaid mudeleid, kuid töötati koos. Nad olid Kethrini sõnul pisidetailideni nõudlikud ja jäid seetõttu enne suuri etendusi vahel ajahätta.

„Üldiselt tegime kogu praktikal veedetud aja jooksul lõigete paljundust, mulaaže, juurdelõikust, õmblesime näidismudeleid ja teostasime lõppviimistluse. Esialgu võttis aega, et harjuda uute töötingimustega.“

Samas tuli eestlannadel kohaned asjaoluga, et täita tuli kõiki tööülesanded järjekorras, nagu ülemused nõuavad. „Ehk siis omapoolne inspiratsioon ja nägemus tuli mitmel korral teostamata jätta.“

Disainerid olid samas siiski ka suhteliselt mõistvad. Kui midagi nässu läks ja see uuesti tegemist vajas, ei suhtutud halvustavalt. Kui Kethrinile vahel tunduski, et tööandjad on pisut liiga nokkivad ja viimse piirini ideaali taga nõudvad, siis lõppkokkuvõttes oli see ju ka nende kollektsioon ning kõik abilised pididki andma maksimumi, et tehtud töö oleks võimalikult lähedane disainerite visiooniga.

Edasi - Ameerikat avastama!

Inglismaa töökogemus oli piisavalt positiivne, et Kethrini hinge jäi elama soov minna veelkord välismaale tööle. Kui üks tuttav soovitas suvelaagritööd Ameerikas, võttis Kethrin võimaluse vastu ning jõudis eelmisel suvel ICCP programmi kaudu tööle New Yorki lähistele lastelaagrisse.

Ametipositsioonilt köögimeeskonda kuulununa oli ta koos ühe teise töötajaga vastutavaks isikuks „saladbari“ (ehk siis salativaliku) eest. Et see oleks piisavalt mitmekesine, tervislik ja igale eri kultuuri esindajale koostisosadelt vastuvõetav. Laagris oli näiteks ka juudiusku inimesi, kes võisid süüa vaid kosher toitu (juudiusu dieedi järgi). Selle kõigega tuli Kethrini sõnul arvestada.

„Kuid esimene asi, mis mind üllatas, oli Ameeriklaste söömisharjumused. Levinud arusaam, et burger ja dieet-cola on nende igapäevane menüü, oli ümber lükatud. Erinevad salatid ja

lisandid põhisöögi kõrvale olid enesestmõistetavad. Kuna programmi eesmärk oli tutvustada oma riiki, valmistasin mitmeid kordi eestipäraseid salateid, mis lastele väga maitsesid.“

Ameerikast tagasi tulles oli Kethrin õnnelik ja rahul, et oli kauge teekonna ette võtnud. Kokkuvõttes koges ta Ameerikas ennekõike seda, mida paljud Ameerikas käinud eestlased on tõdenud – et sealne kultuur on palju avatum ja inimesed suhtlemisaltimad kui siin.

Veelkord kaugele mandrile?!

Praegu käib Kethrin koolitustel, kus teda ja teisi noori inimesi valmistatakse ette raamatumüügitööks Ameerikas. Kethrin küll teab, et see töö ei pruugi olla kergemate killast, kuid küsib samas kohe elufilosoofiliselt – mis üldse tähendab „mitte kerge“?

Ta on välismaal töötamise aegadest õppinud, et kui kardad mõnda probleemi, võid juba ette läbi mängida selle probleemi lahendused. Ning kui probleem tegelikult kerkibki, oskad olukorda juba kiiremini ja paremini lahendada.

„Kõiki asju luuakse kaks korda – nagu näiteks maja ehitus, millele eelneb vaimne loomine ja järgneb füüsiline loomine,“ on üks tema filosoofilisi mõtteterasid.

Välismaal töötamise kogemused on Kethrinile juurde andnud palju enesekindlust ja julgust, oskuse positiivsemalt mõelda. Samuti on ta välismaal töötamise kaudu tutvunud erinevate kultuuridega, sealhulgas toitumistraditsioonidega.

Raamatumüügitööle sõidab Kethrin juuni alguses. "Tahaksin reisiga saavutada rohkem mittemateriaalseid asju: aru saada, kas mul jätkub enesekindlust erinevates olukordades, kas oskan toime tulla situatsioonidega, mil olen tähelepanu keskpunktis jne.“

„Tegelikult ei ole määrav ju mitte see, mis juhtub, vaid see, mida juhtunu suhtes ette võtta!“ on Kethrini üks esimesi mõtteid, mille abil ta loodab Ameerikas vastutusrikka tööga hakkama saada.



Osale arutelus

  • Aive Antsov

Toetajad:

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

e-arveldaja – raamatupidamise tarkvara alustavale ja väikeettevõtjale (esimene aasta tasuta)

e-arveldaja on veebipõhine tarkvara, mis sobib hästi just alustavale ja väikeettevõtjale, aga ka mittetulundusühingule ning sihtasutusele. Sellel on tänaseks juba üle 5300 kasutaja.

Taavi Majandustarkvara

Taavi Majandustarkvara iseloomustab laialdane funktsionaalsus, integreeritavus ja hea klienditugi. TAAVI Majandustarkvara aitab ettevõttel luua tervikliku integreeritud infosüsteemi, mis käib pidevalt ajaga kaasas.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad