Raamatud on jälle moes!

Tunnista üles – sa pole juba ammu ühtegi raamatut lugenud. Kui raamatutest juttu tuleb, viid osavalt jutu mõne õnnestunud projekti, muutliku ilma või tasakaalus tulemuskaardi peale…

Mida teha, et seltskonnas mitte hätta jääda? Director pakub sulle abi – siin on lugemissoovitus viielt erineva eluala esindajalt, kel raamat alati öökapi peal käepärast.

Soovitab Alar Tamming
Alar Tamming on valuutapanga Tavid asutaja ja juht. Samuti tunneb ta huvi biotagasisidel põhinevate ajulainete treeningmeetodite vastu neuroteaduses.

Margaret Wheatley "Juhtimine ja loodusteadus". See on minu arust kõigi aegade parim juhtimisteemaline raamat. Kui sa oled juht ja sa pole seda läbi lugenud, siis on see nauding sul veel ees.Ken Wilber "Kõiksuse lühilugu". Mees, kelle raamatud on pool sajandit oma ajast ees. Kõiksuse lühilugu on sobivaim raamat Wilberi filosoofilise süsteemiga tutvumiseks.William Somerset Maugham "Värisev leht". Kui olin selle Maughami novellikogu alla neelanud, siis lugesin läbi kõik eesti keelde tõlgitud Maughami raamatud. Ja neid on päris mitu...Stefan Zveig "Inimkonna tähetunnid". Kirjanduse suurmeistri üks paljudest teostest, kus ta kirjeldab haaravalt meie lähiajalugu selliste nurkade alt, millest me midagi ei pruugi teada. Raamatut võiks minu meelest kasutada ka mõne nädala ulatuses keskkooli ajaloo õpiku asemel. Nii jääksid need ajaloosündmused kümneteks aastateks meelde, samas kui kooliõpikus kirjutatud lõpututest lahingutest ei mäleta me suurt midagi, ei kohta, aega ega peaosalise nime.Ramatšaraka "Radza-Jooga" – siin on natuke teistsugust maailmavaadet, mida ei pea omaks võtma, aga haritud inimesel tasub lihtsalt teadaWilliam Golding "Kärbeste jumal". Hilisema Nobeli preemia laureaadi teos, mis vapustas mind noorpõlves.Hermann Hesse "Lõputu unenägu" – ilukirjandus oma kõige paremas tähenduses.Bernard Lievegoed "Inimese elukäik". Seda teost on välja antud üliväike tiraaž ja praegu saab seda üksnes raamatukogust. Raamat inimesele, kes tahab endast ja teistest aru saada ning mõistab, et inimese areng on läbi elu kestev protsessCarl Jung "Mõtted, uned, mälestused". Lugesin seda raamatut soomekeelsena lennureisil Hong Kongi. Ja mida rohkem ma lugesin, seda enam soovisin, et lend ei lõppekski ja saaks veel natuke lugeda. Nüüd on ta ka eesti keeles ilmunud. See on biograafiline raamat, mis ei keskendu Jungi elusündmustele, vaid tema sisemistele subjektiivsele protsessidele. Raamatut lugedes saab aimu, mis toimub tegelikkuses geniaalsetes inimestes.Erich Maria Remarque "Läänerindel muutusteta" – sõjaromaan, mille pealkiri on lihtsalt üks tuntud ja paljukasutatud väljend paljude seas seni, kui raamat veel lugemata. Lugedes ei suuda sa aga kuidagi uskuda seda, mis kunagi on toimunud, ega ka seda, kuidas on võimalik üldse sedasi kirjutada.Michael Houellebeq "Vaatevälja laienemine". Tänapäeva prantsuse kirjaniku seni ainuke eesti keelne teos. Prantsusmaa ametivõimud sooviksid, et see inimene poleks kunagi sündinud või kunagi kirjutama õppinud. Ta vajutab ühiskonna mädapaisetele nii tugevalt ja täpselt. Mõnusalt hea õhuke raamat.

Soovitab Toomas Kiho
Toomas Kiho on Akadeemia peatoimetaja.

Raamatuid, alustekste, mida peab tundma iga vähegi haritud inimene, on igas kirjalikus kultuuris. Hea on tunda nende tekstide seoseid ja ära tundma viiteid nendele. Kui vaadata ülilühidalt üle Eesti omatekstide loend, siis alata tuleb rahvapärimusest, algriimilistest lauludest, Kalevipoja-lugudest, samuti tuleb tunda Paunvere ja Vargamäe rahvast, Mogri Märti ja Nipernaadit, Anija mehi ja Wikmani poisse, ka nimesid marmortahvlil ja ristideta haudu, pilvede värve ja seitsmendat rahukevadet, kollast kassi, purpurpunaseid õhtuid ning tuhkatriinumängu, kuni jõuame üle naksitrallide ja rahvusvahelise mehe moodsate rehepappideni välja. Aga tunda tuleb ka Liivi ja Koidulat, Underit ja Visnapuud, Alverit ja Alliksaart, Viidingut ja Arderit... Ja nii edasi.

Lisaks omajuurelistele tekstidele tuleb teada Odüsseust ja Oidipust; teada, kes on Hamlet, Lear ning Romeo-Julia; kes on Faust, don Juan ja don Quijote, samuti peab olema selge, kes on Onegin ja kes Oblomov, kes on Gulliver või Crusoe, kes on parun Münchausen või rüütel Sinihabe: Mõnus on tunda ka kolme musketäri ning sõdur Švejki; teada, kellele lüüakse hingekella ning mida tähendab sada aastat üksildust. Ei saa ka ilma saabastega kassi ning Pipi ja Puhhita. Ning muidugi tuleb tunda ka Aadamat ja Eevat ning ristilöödud Jeesust.

Banaalne loend? Kahtlemata. Siia peaks juurde lisama veel nii-nii palju, et “enne läheb issanda päike looja, kui mina selle üleslugemisega valmis saan”. Murphy seadus?

Aga kui sul tekib ükspäev ühtäkki aeg ja tahtmine lugeda, siis nimetan siin viimasel kümnel aastal ilmunud lugemisväärset kirjavara žanriti:

Aga peale selle ilmub veel hulganisti lugemisväärset aimekirjandust ning väärt teatmeteoseid. Kas panite tähele, et just tuli välja uus õigekeelsussõnaraamat?

Soovitab Teet Jagomägi
Teet Jagomägi on Regio asutaja ja juht.

Umbes pool minu tööalasest ja muust silmaringi avardavast lugemisvarast ei olegi raamatuna enam kättesaadav. Arvuti- ja internetiajastu teadagi!

Selle teise poole kohta saan aga raporteerida järgmist…

Mind väga huvitab, mis pidi maailm ringi käib.

Väga tore lugemine on sari „Universum” ("Universum", "Universumi mikromaailm", "Maa Universumis", “Universum valguses ja vihmas”), samuti kõik eesti keeles kättesaadavad Stephen Hawkingi teosed: “Universum pähklikoores” ja “Aja lühilugu”, mis ilmus järjejutuna Akadeemias. “Akadeemias on aastate jooksul muudki väga põnevat ilmunud, nt “Genoom”, “Kas jumal mängib täringuid”.

Mõnes käekellas on tänapäeval rohkem arvutusvõimsust kui 60 aastat tagasi maakeral kokku. See on saanud võimalikuks paljuski tänu füüsika, matemaatika, keemia ja teiste teaduste ning tehnoloogia arengule. Neid raamatuid lugedes saab fantaseerida, mida võiks inimkonna helgemad pead järgmise 50 aasta jooksul välja selgitada. Võimalik, et juba 10 aasta pärast kannan nende töö kaudset tulemust käe peal!

Hästi põnev on teada saada, kuidas asjad vanasti käisid.

Soovitan selliseid raamatuid: James D. Watson „Kaksikheeliks”, Juri Lotman „Vestlusi vene kultuurist”, Henry Kissinger „Diplomaatia”, Stacy Schiff „Antoine de Saint-Exupéry”, Kaljo Alaküla „III eskadrill”, Hillar Palamets „Lugusid toonasest Tartust”.

Ajalugu kogu oma subjektiivsuses, kirevuses ja juhusterikkuses on võrratu. DNA avastamine ei olegi ainult kiretu paarileheküljeline teadusartikkel, vaid haarav ja mahlakas lugu. Alaküla raamat nakkab oma elujaatava ellusuhtumisega, kuigi sõda ja küüditamine on koledad asjad. „Väike prints” on enne ja pärast Saint-Exupéry elulooga tutvumist aga teistsugune raamat (nauditav igal juhul). Maailma ajalooga tutvumine vanameister Kissingeri prillide läbi muutis välisuudised võrratult palju rikkamaks – tänased sündmused on lainetus, nende all aga võib aimata põnevaid hoovuseid, mis on alguse saanud aastasadu tagasi.

Sama teema edasiarenduseks on ka ajaloost inspiratsiooni saanud romaanid. Jaan Krossi raamatud, James Clavell „Šogun”, Margaret George „Kleopatra mälestused”.

Ilukirjandus on vist kombeks öelda järgmiste raamatute kohta:

Põnev on (üle)lugeda raamatuid, mille kohta on ka film tehtud, kusjuures 10:0 raamatute kasuks! Näiteks „Lolita”, „Karu süda”, „Lendas üle käopesa”, Tolkieni raamatud jne.

Kunagine riigikogu liige Vootele Hansen selgitas mulle kunagi asjaõigusseaduse § 97 kommenteerides (see paragrahv on tänaseks kahjuks kehtetuks tunnistatud), et igas õiges seaduses peab midagi naljakat olema!. Täpselt, lausa iga nädal peaks olema midagi naljakat lugeda. Õnneks on olemas Ilmar Trulli „Iseloomuga loom” ja „Musta kassi mumba”, Olavi Ruitlase „Kroonu”, Mihkel Muti „Rahvusvaheline mees”. Samuti Douglas Adams oma mitme-mitme raamatuga, Mikael Niemi „Popmuusika ? la Vittula”, Gerald Durelli „Minu pere ja muud loomad”, Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Švejk” jne, jne. Neid kannatab kaks-kolm korda elu jooksul lugeda küll.

Natuke teisest puust lugemist:

George Orwell „1984”, ulmekogumik „Lilled Algernonile”, Henn Mikelsaar „Ristiratast”.

Õpetus, kuidas hakkama saada lillatriibulise õgardiga, sööbis mu mällu keskkooli ajal ja seda on ülekantud tähenduses tihti vaja. Algernoni lugu jahutab mu tuhinat, kui tulevikust liiga palju teada tahan...

Orwelli raamatust saadud elamus on muidugi eriti võimas. Kunagi loen seda kindlasti uuesti, praegu ei julge. Nõrganärviline võib liiga palju näha uudistes märke sellest, et raamatut on keegi käsiraamatuna võtmas.

Tööraamatud

Mis puudutab raamatute ebasihipärasest kasutamist käsiraamatutena, siis ei ole ma ise ka sellest patust puhas.

Esimese hooga tulevad pähe Priit Pärna „Tagurpidi” ja Jonathan Lynn, Antony Jay „Jah, härra (pea)minister!” Tagurpidi-Antsla lugudest külge hakanud mõtteviis on mind töö juures väga-väga palju aidanud. Väga palju. Kingin seda raamatut tuttavatele igal võimalikul ja võimatul juhul.

Milline õnn, et „Švejki” sai viimati 20 aastat tagasi käsiraamatuna kasutada. Loodan, et need ajad ei tule eales tagasi.

Selleks et töökaaslastele oma lolli käitumisega võimalikult vähe põhjendamatuid kannatusi põhjustada, on hea lugeda läbi ka mõned klassikalisemaid tööraamatuid. Uskumatu, et nii väikese lugejate arvuga keeles nagu eesti keel on vähemalt pooled väga head juhtimisraamatud juba olemas! Suur tänu tõlkijatele-kirjastajatele!

Kõige rohkem on ehk kõrvade vahele pidama jäänud mõttetarkused järgmistest raamatutest:

Peter F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks”, Ricardo Semler „Ketser”, James A. Belasco ja Ralph C. Stayer „Piisoni lend”, Jim Collins „Heast suurepäraseks”, Arie de Geus „Elav ettevõte”, Stephen R. Covey „Väga efektiivse inimese 7 harjumust”.

Kõike võib teha, aga kõigest pole kasu. Tänu sellistele raamatutele nagu Hans Grossi „Õpime suusatama” ja Rein Jalaku ja Vahur Ööpiku „Sportlase toitumine”, olen hakanud väiksema vaevaga natuke suuremat kasu saama.

Soovitab Tiiu Valm
Tiiu Valm on rahvusraamatukogu direktor.

Öeldakse, et üks hästi õnnestunud täiskasvanu on see, kes on lapsepõlves palju lugenud. Arendab ju lugemine meie keelt, tundeid, mõistust, väljendusoskust.

Vaevalt et täiskasvanul, kes pole lapsena raamatuid lugenud, tekib veel lugemisharjumus – tema eest loevad masinad.

Üks Jaapani uurimus näitab, et arvutite kasutamine on tekitanud noortel suuri mäluprobleeme. Kümnendik 20-30aastastest küsitletud inimestest ei mäletanud, et nad olid kokku leppinud kohtumise ega seda, kuhu on nad midagi pannud. Inimese aju ei suuda enam registreerida ja kui registreeribki, siis väga pinnapealselt.

Lugesin lapsepõlves tõesti palju. Klassikute Honore. de Balzaci, Lev Tolstoi, Eduard Vilde, Anton H. Tammsaare jt kogutud ja valitud teoseid, sarja „20. sajandi raamat“ „Seiklusjutte maalt ja merelt”, „Suuri sõnameistreid” „Varamu” jm sai loetud (ka korduvalt) juba kooli- ja ülikoolieas. Siis tuli aeg, mil tekkis võimalus lugeda seni kättesaamatute väliseesti autorite Karl Ristikivi, August Mälgu, Asta Willmanni teoseid.

1990. aastate lõpus märkasin, et ilmuva kirjanduse hulk ületab mu ajalimiidi ja tuleb teha tõsiseid valikuid, mida eelistada. Tol ajal leidsin, et kõige huvitavamad on ajaloolised romaanid. Kirjastuselt Kunst ilmub tänaseni suurepärases kuningaraamatu-sarjas lugusid Euroopa kroonitud peadest ja teistest ajaloolistest isikutest, nt „Wilhelm II, Saksamaa viimane keiser”, „Orleans\'i Philippe, Prantsusmaa regent”, „August Tugev, galantne vallutaja”, „Caterina de\'Medici. Kuningriigi ema” jpt. Need raamatud köitsid ja köidavad mind tegelikult siiamaani. Just siis tekkisid ju võimalused reisima minna ja reisimisega kaasneb ikka soov riigist ja tema ajaloost rohkem teada saada.

Üks ajavahemik, kui ma õppisin magistriõppes ja lugesin palju erialast kirjandust, tekkis mul kirjeldamatu tõrge lugemise vastu. Peaaegu pool aastat tundsin, et ei ole võimeline lugema enamat kui ajalehte või mõnd ajakirja. Siis aga sattus mulle juhuslikult kätte väga kerge lugemisvara – Venemaa kriminaalromaani ühe viljakama autori Darja Dontsova raamat „Keeruline juhtum”. Mäletan, et lugesin selle ühe hingetõmbega läbi ja lisaks veel paar sama autori teost (tänaseks on eesti keeles ilmunud D. Dontsovalt üle 30 romaani), ning pärast seda hingasin kergendunult – ma olin lugemise tõrkest üle saanud. Dontsova kirjutab väga lihtsalt, põnevust on parasjagu ja see tiivustab edasi lugema. Samas on koomilisi situatsioone, mis panevad lausa südamest naerma.

Praegu õpin doktoriõppes ja erialase teaduskirjanduse lugemise vajadus on märkimisväärselt suur, aga olen siiski suutnud säilitada tasakaalu kohustusliku ja huvipakkuva lugemise vahel ja usun, et seda kunagist konfliktolukorda enam ei teki. Oma lugemiseelistused jagaksin kolme rühma: juhtimisalane kirjandus, memuaarid ja dokumentalistika ning kriminaalromaanid.

Juhtimisalasest kirjandusest tõstaksin esile järgmised raamatud:

Memuaarid ja dokumentalistika on minu jaoks tõeline maiuspala hea õhtusöögi lõpuks. Avastasin selle aastaid tagasi, kui Sinisukk hakkas välja andma nn valge raamatu sarja. Olen lugenud kõiki neid raamatuid. Samuti loen palju muud, mis ilmub memuaarikirjanduse all. Valikut on küll raske teha, aga siiski:

Vaimu värskenduseks ja ergutuseks olen hakanud lugema ka kriminaalromaane. Ma ei ole tüüpiline Agatha Christe’i või Sherlock Holmesi lugeja, vaid pigem kaasaegse kriminaalromaani austaja. Loen järjekindlalt Varraku kriminaalromaani sarja autoreid, eriti tekitab minus huvi Patricia Cornwelle’i looming, kus peategelaseks on doktor Kay Scarpetta. Mõned vihjed veel: Patricia Cornwelli “Jälg” ja “Porikärbes”. Mõlemas on kuhjaga põnevust, mis ei saa kuidagi ükskõikseks jätta.

Nii imelik, kui see mu eelistuste taustal ka ei tundu, aga ma olen ka suur luule armastaja. Luule on minu jaoks erilise tähendusega – see on olemine iseendaga. Seega pole võimalik siin mingeid soovitusi anda.

Soovitab Tõnis Arro
Tõnis Arro on muuhulgas Fontese nõukogu esimees, Pärnu Konverentside juhatuse liige ja Teatri NO99 loomenõukogu liige.

Kui lugeda raamatuid ainult selleks, et vesteldes mitte hätta jääda, siis tuleks teadmised vist kõige lihtsamini kätte “Pisiblufi käsiraamatutest”.

Aga tõsi see muidugi on, et enamik tänases Eestis iga päev (!) ilmuvast kümnest raamatust ei vääri lugemist. Keegi ütles kunagi, et parem kulutada rohkem aega ühe hea raamatu ülesleidmiseks, kui vale raamatu lugemiseks. Mina sellega päris nõus ei ole – raamatute lugemisele see hoiak muidugi kaasa ei aita, soodustades hoopis vaimuvaesemaid ja vähem energiakulukaid tegevusi, nt telekavaatamist või lehelugemist.

Viimasest kirjutab üks eesti kirjanik umbes nii, et kõikide Eesti ajalehtede põhjalik läbilugemine tekitab umbes sama tunde kui hommikune oksendamine kraanikausi kohal pärast liiguljast õhtust joogikaardi käsitlemist.

Raamatulugemisele vaenulik on seegi arvamus, et kui sa raamatu oled juba kätte võtnud, siis tuleb see kaanest kaaneni läbi lugeda. Nii ei tee keegi, kes palju loeb. Loed siit ja sealt lehekülje või paar, vaatad algust ja lõppu ja raamatust on mingi mulje käes. Hiljem tuleb see sobival hetkel meelde, kui valid sobivat kaaslast reisile või voodisse. Kaanest kaaneni läbilugemine saab osaks vaid valitutele, nagu ka süvitsi saab suhelda vaid väheste inimestega. Aga selleks, et need vähesed leida, tuleb paljudega kohtuda.

Jah, ka igasugustel soovitustel on siin oma koht ja seega on Direktori algatus tore, aga paraku ei saa niisugused kümne-raamatu-soovitusnimekirjad tegelikult oma ülesannet täita, kui ei ole teada, kellele nad on mõeldud. Näiteks keskeakriisiga silmitsi seisvale tippjuhile soovitaksin ühte, oma teismelisele pojale aga hoopis teist nimistut. Ja selle inimese jaoks, kes üldse või peaaegu üldse raamatuid lugenud ei ole, tuleks soovitustega hoopis ettevaatlik olla.

Kui kõige üldisemalt võtta, siis loetagu muidugi läbi klassikute põhiteosed: Anton H. Tammsaare ”Tõde ja õigus”, Jaan Krossi ”Kolme katku vahel” ja ”Keisri hull”, Lev Tolstoi ”Sõda ja rahu” ja ”Anna Karenina”, Fjodor Dostojevski ”Idioot”, Lion Feuchtwangeri „Juudi sõja“ triloogia, Herman Hesse ”Klaaspärlimäng” , Johann W. Goethe „Faust” – esimest kümmet pole raske kokku saada.

Ise lugesin just hiljuti läbi „Anna Karenina” ja – uskuge mind, see on tõesti romaanide kuninganna, nagu seda teost on õigustatult nimetatud.

Aga raamatud tulevad vist seltskonnas jutuks rohkem selles kontekstis, et mida uut on keegi poest leidnud ja lugenud. Mina leidsin ühel hiljutisel reisil Milan Kundera raamatu ”Ignorance”. See mõnus pood hubases Pisa linnas on mind varemgi õigete raamatuteni juhatanud, niisiis olin tähelepanelik. Raamat – vist Kundera seni viimane, prantsuse keeles kirjutet teos, mida esmalt ingliskeelsena lugesin, aga peagi ka eestikeelsena poest leidsin (küll veidi vähem kõneka pealkirjaga „Teadmatus”) – osutus väga nauditavaks. Mõneti võrdleksin seda elamust isegi sellega, mis ma sain, kui lugesin esmakordselt Kundera peateost „Olemise talumatu kergus”. Soovitan väga neid mõlemaid.

Värskelt ilmunust on kahtlemata väga tähelepanuväärne Robert Musili ”Omadusteta mees”, see kuulub kindlasti kahekümnenda sajandi romaanide esikümnesse ja Mati Sirkeli suurepärases tõlkes on tegemist ilmselt erandlikult väga hästi tõlgitud raamatuga. Selle raamatu tuhatkonna leheküljega ei ole ma veel kuigi põhjalikult tutvuda jõudnud, aga kuna tegemist on esseeromaaniga ja omamoodi kahekümnenda sajandi vaimuelu kokkuvõttega, siis võibki seda lugeda siit-sealt.

Seevastu kolme Ameerika tippkirjaniku hulka arvatud Philip Rothi ”Operatsioon Shylock” on raamat, millesse väga põhjalikult süvenesin – see on olnud minu jaoks üks suurimaid elamusi viimaste aastate jooksul. Kes tahab aru saada tänapäeva juutlusest ja Lähis-Ida teemapuntrast, võiks seda kindlasti lugeda.

Teine raamat, mis on mind sedavõrd haaranud, et asusin seda ise tõlkima, on äsja juudi süvakultuuri festivali raamatuna poodidesse jõudnud briti nooremapoolse kirjaniku Jeremy Gavroni romaan ”Israeli raamat”. See on lugu ühest balti-juudi perekonna saatusest kahekümnendal sajandil. Vaimukas, irooniline ja haarav lugu, paljuski küll igapäevastest lihtsatest asjadest, millest kümned tegelased oma päevikumärkmetes ja kirjades räägivad. Aga üldisemalt võttes on see kogu juudi rahva lugu kahekümnendal sajandil, kus sajandi õnnetusest siiski vaid vihjamisi, läänemaailma jõudnud vastukajade kaudu räägitakse.

Nojah – kas peaksin siiski ka juhtimisraamatutest rääkima? No olgu siis – eks iga haritud juht on tuttav Helen Handfield-Jonesi jt raamatuga ”Sõda talentide pärast” ja muidugi lugenud ka Ridderstrale-Nordströmi ”Karaoke kapitalismi”, Arie de Geusi ”Elavat ettevõtet” või Margaret Wheatley raamatut ”Juhtimine ja loodusteadus”.

Aga elule lisavad värvi ka Jamie Oliveri ja Terrence Conrani kokaraamatud. Vahel on heaks abimeheks on ka viiekümnendatel ilmunud „Raamat maitsvast ja tervislikust toidust”.

Muud lahedat lugemist parima söögi otsingust leiab Anthony Bourdaini raamatutest „Koka rännakud” ja „Avameelselt köögist”.

Aga Eesti kirjanikest märgiksin kindlasti Rein Raua raamatut „Pisiasjad, mis omavad tähtsust” – leidsin selle hiljuti taas üles ja lugesin suure naudinguga. Tabavad, ilusad ja intelligentsed mõttekäigud – tõesti tasuvad meelde jätta ja vestluse ilmestamiseks tsiteerida. Aga ka Jan Kausi hiljutine romaan „Tema” ja varasem jutukogu on väga nauditavad.

Artikkel on pärit ajakirjast Director. Miks Director? Ajakirja eesmärk on muuta juhtimine Eesti ettevõtetes paremaks ja anda juhtidele teada kõigest huvitavast, mis juhtimise vallas on välja mõeldud ja tehtud.

Allikad? Director loeb järjekindlalt välismaist ärikirjandust, külastab konverentse ja suhtleb inimestega – just nii tulevad teadmised kõigest uuest. Directoril on hea ülevaade juhtimis-, majandus- ja juura-alasest teadustööst, mida Eesti ülikoolides tehakse. Nii ollakse kursis uuemate arengute ja saavutustega. Käiakse ka ettevõtetes, et näha vahetult, mis tehtud, mis teoksil – nii saadakse teada, kuidas ideid tegelikkuses ellu rakendatakse.

Telli Director ka endale rubriigi "Erialakirjandus" kaudu.

Osale arutelus

Toetajad:

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad:

Palgakalkulaator

Tarkvara

Standard ERP on integreeritud äritarkvara keskmistele ja suurtele ettevõtetele.

Standard ERP ühendab endas traditsioonilise ettevõtte ressursiplaneerimise (ERP) ja kliendihalduse (CRM) kõrval laialdasel hulgal erilahendusi lähtuvalt ettevõtte spetsiifikast ning vajadustest.

Books 8 on uue põlvkonna äritarkvara väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Põhipakett sisaldab kõike majandusarvestuseks esmatarvilikku võimaldades registreerida ostu ja müügitehinguid, jälgida klientide võlgnevusi ning enda võlgnevusi tarnijatele. Kõikidest sisestatud toimingutest tehakse automaatselt kanne pearaamatusse.

Valdkonna tööpakkumised

Sundecor otsib kogenud PEARAAMATUPIDAJAT

Päikesedekoori OÜ

30. september 2017

NORDWOOD otsib RAAMATUPIDAJAT

NORDWOOD

25. september 2017

Uudised