11. juuli 2006
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lihtsad juhised esmaabiks

“Mina ainult sidusin, jumal ravis!” (Ambroise Pare). Vanim meditsiiniline tekst on sumerikeelne ja pärineb Uri kolmanda dünastia ajast e aastast 2000 eKr. Toona pandi haavadele mitmeid plaastreid taimsete segudega, sageli oli sellest ka abi. Euroopas hakkas kirurgia jalgu alla saama pärast keskaega. Ambroise Pare (1510-90), keda on ka haavaravi isaks nimetatud, oli ametilt habemeajaja, hiljem küll ka arstiaharidust saanud mees. Uute meetoditeni jõudis väidetavalt juhuse tahtel.

Senine praksis eeldas (tulirelva)haava ravis kuuma õli valamist haavale. Mingi sõjalise kampaania käigus oli ta õli puudusel sunnitud kasutama segu tärpentiinist, roosiõlist ja munakollasest, mida seni oli seedevaevuste raviks kasutatud — ning ilmnes, et seederavimiga käsitletud haavad olid järgmisel päeval paremas olukorras kui keeva õliga hooldatud haavad.

Nii ongi haavaravi läbi sajandite arenenud tänu leidlikkusele, julgusele, kohusetundele ja mõnes mõttes ka juhusele. Tänapäeva meditsiinis on haavaravi jõudnud kõrgele tasemele ning igat haava ravitakse ja hooldatakse sõltuvalt tema liigist, tekkepõhjusest ning paranemise käigust.

Kodus, tööl või sportides on kõik meist kogenud erinevaid traumasid. Suuremate kõrval pälvivad tähelepanu nn mikrotraumad ehk pisivigastused, nagu kriimustused, marrastused, torke- ja väiksemad lõikehaavad ning kergemad põletused. Vaatamata selliste vigastuste näilikule tühisusele tuleb neile siiski tähelepanu osutada.

Enamasti paranevad väiksemad nahavigastused ravimeid kasutamata ning määravaks saab vigastatud naha esmane töötlus ning haavapinna õige hooldus. Haava hooldamata või kaitsmata jätmisel võivad tekkida pindmised nahamädanikud, mis villina kergitavad üles marraskihi. Need lõpevad harilikult pärast mädaniku läbimurdmist paranemisega. Vahel aga tungib haigusprotsess sügavamal asetsevatesse kudedesse, võib ulatuda koguni luuni ja kahjustada ka seda. Samuti võib põletik kanduda kõõlustuppedele ja liigeseõõntesse.

Teiseks probleemiks on naha paranemisel tekkiv armkude, mis on enamasti seda suurem, mida halvemini ja aeglasemalt nahavigastus paraneb. Kergemate pindmiste haavade, marrastuste ja põletuste hooldamisega saab igaüks ise hakkama, eriti kui vajalikud vahendid on kodu- või tööapteegis. Raskemate kahjustuste korral tuleb pöörduda arsti poole.

Elektrilöök. Esiteks on vaja abistajal ohutusnõudeid jälgides vabastada kannatanu pinge alt. Kui kannatanu on teadvusel, paigutatakse ta lamavasse asendisse, vajadusel või võimalusel võib anda valuvaigisteid ning kindlasti rohkelt juua. Nahakahjustus kaetakse puhta sidemega, millele asetatakse külm kott. See on olemuselt põletus ning kudede jahutamine on äärmiselt vajalik. Kannatanu on vaja haiglasse toimetada, kuna seisund võib mõne tunni möödudes järsult halveneda!

Põletust tekitavad tuli, tulised esemed, vedelik või aur, mis nahaga kokku puutuvad, samuti päikesepõletus. Kui kannatanul on lahtisest tulest süttinud riided, tuleb need kustutada, kuid põlenud riideid ei tohi nahalt omal jõul lahti rebima hakata — see suurendab oluliselt nahakahjustust! Kui kahjustus tekkis kuumast veest või aurust, tuleb riided kiiresti eemaldada! Peamine esmaabi on jahutamine. Et nahaaluskude sisaldab rasva, siis koed kuumenevad, ning kuigi pärast põletust puudub side kuumaallikaga, suureneb nahakahjustus kiiresti, kui nahka ei jahutata.

Jahutamiseks on parim puhas voolav külm vesi. Jahutada tuleb vähemalt 20 minutit (!), et nahaaluskude jõuaks jahtuda. Näo põletuse puhul tuleb nägu katta külmas vees niisutatud lappidega, mida tuleb pidevalt vahetada, et külma toime ei katkeks. Mida suurem on põletus, seda rohkem peaks juua andma. Raskete põletuste korral ei tohi kahjustatud nahale määrida ei salve ega kreeme, samuti ei tohi põletusele panna viina, piiritust või pulbreid. Kahjustatud kehaosad kaetakse puhta või steriilse sidemega, millele asetatakse külmakott. Võimalusel anda valuvaigisteid. Suuremate põletuste ravi jätkub haiglas.

Väiksemate põletuste korral on samuti esmaabiks põletushaava jahutamine ja katmine puhta sidemega, edasises ravis võib konsulteerida arstiga. Tööl ja kodus võiks käepärast olla Curiosin haavageel, mis aitab takistada haavanakkuste lisandumist ning tõstab niiskust põletusega nahapiirkonnas, kiirendades naha taastumist ning pehmendades nahka. Kui ei esine ülitundlikkust (äärmiselt harva esinev), ei ole haavageel põletusele kandes valus.

Keemiline põletus. Nahka pesta külma voolava veejoa all kuni kahjustav aine on eemaldunud, mitte hõõruda. Edasine esmaabi sama, mis põletuste korral, tingimata on vaja pöörduda arsti poole ning kirjeldada täpselt, millise kemikaaliga oli tegemist.

Nahakahjustusi võivad tekitada ka tsement ja betoon. Esiteks on tsement leeliseline ja söövitav, imeb nahast niiskust, lisaks kulutav. Tsemendi koostises on tundlikkust põhjustavad kemikaalid ja metalliosad nagu kuuevalentne kroom. Suurimaks kahjutekitajaks peetakse tsemendi leeliselisust (pH 12-13). Betooni ja mördiga töötavad inimesed peaksid kasutama seepe, mille pH väärtus on neutraalne (7) või kergelt happeline.

Päikesepõletus. Kui kannatanu on saanud kuumarabanduse, tuleb ta toimetada jahedasse varjulisse kohta ning anda ohtralt jahedat juua. Kui kahjustus piirneb nahapõletusega, tuleb nahka jahutada (nt jahe dušš) ning kanda nahale suure niiskusesisaldusega kreemi. Siin on sobivaim haavageel, mis parandab naha niiskustasakaalu. Kindlasti ei tohi nahka määrida viinaga, sest see kuivatab nahka veelgi!

Päikesekahjustustest saab hoiduda, kasutades SPF faktorit sisaldavaid kreeme. SPF number näitab, kui kaua võib päikese käes viibida ilma põletust saamata. Üldiselt 1 SPF=15-20 minutit, kuid heleda ja õrna nahaga inimestel võib see olla ka 10 min ja vähem. Seega — SPF faktor 2 pakub kaitset umbes 20-30 minuti jooksul ning faktor 10 umbes 1,5-2 tunni jooksul. Peab meeles pidama, et lumi, asfalt, liiv ja vesi peegeldavad UV kiiri ning põletuse oht suureneb. Ei ole olemas täiesti veekindlaid päikesekaitsekreeme — kui higistate, ujute või pesete, on vaja kaitsevahendit korduvalt kasutada.

Marrastused, lõike- ja torkehaavad, muljumised ja hõõrdumised

Kui esineb verejooksu, on vaja see peatada. Tugeva verejooksu peatamiseks võib kasutada rõhktampooni, mis puhta sidemega haavale seotakse või surutakse haav lihtsalt mingi käepärase riideesemega kinni, misjärel tuleb kiiresti arsti juurde pöörduda või kiirabi kutsuda. Tänapäeval žgutti esmaabis ei kasutata.

Väiksemate traumade korral puhastatakse haav kas füsioloogilise lahusega või mõne muu väheärritava vedelikuga. Piirituse, viina, joodi jt alkoholi sisaldavate ning haava kuivatavate ja ärritavate vahendite kasutamine ei ole soovitatav. Kui haava on sattunud võõrkehi, peaks kaaluma, kas poleks mitte mõistlik nende eemaldamiseks pöörduda arsti poole. Kergemate haavade korral puhastatakse haav füsioloogilise lahusega (0,9% NaCl lahus), vesinikperoksiidiga või puhta veega, kuivatakse ning oodatakse, kuni veritsus lakkab.

Seejärel võib haavale asetada mittekleepuva sideme ning katta haava plaastri või sidemega. Hea on katta puhastatud ja kuivatatud haavapind haavageeliga (umbes 1mm paksuse kihina, mida ei hõõruta haava sisse), sest see sisaldab tsinkohüaluronaati, mis takistab haavanakkuse tekitajate paljunemist ja parandades niiskustasakaalu kiirendab oluliselt haava paranemist. Haavageelil lastakse kuivada (umbes 10-15min), seejärel pole sidemega katmine vajalik (va juhtudel, kui vajatakse kaitset mustuse sissetungi eest).

Üldised põhimõtted

Kergemate nahakahjustuste korral on organismil piisavalt jõudu, et haavad paraneksid kiiresti. Vältima peaks haavade korral täiendavat mehhaanilist kahjustust (hõõrumine) või ärritust kangetoimeliste ainetega (piiritus, jood jne). Küsitav on ka tugevatoimeliste desinfitseerivate lahuste või salvide kasutamine haavaravis, neis sisalduvad toimeained võivad haava ärritada ja takistada paranemist või olla valusad (dekspanthenool, kloorheksidiin, bensalkoonium, piiritust sisaldavad lahused).

Samuti võib paljudel vahenditel olla ohtlikke koostoimeid teiste ravimitega (n PVP-joodi sisaldavaid salve ei tohi kasutada pärast haava puhastamist vesinikperoksiidiga) või ei pruugi nad sobida kasutamiseks lastel või raseduse ajal. Mida soodsamas keskkonnas (vähem baktereid, parem niiskustasakaal) haav on, seda kiiremini ta paraneb, seda väiksem on arm.

Autor: Meris Tammik

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700