Autodest ja liikluskultuurist läbi raamatupidaja silmade

Mercedes-Benz, Volkswagen, Renault,
Audi, Ford – automarkide nimekiri, mille seast igaüks endale
lemmikauto valida võiks, on kümneid kordi pikemgi veel.
Kuna paljud raamatupidajad juhivad ka autot, on eriloona seekord
neljarattaliste ja liikluse teema.

Tõenäoliselt on igal inimesel olemas visioon sellest, missugune auto on kõige ilusam, kõige toredam ja üleüldse parim sõber sõitudeks. Samuti on olemas igal autojuhil oma visioon liikluskultuurist ja kõigest autondusega seoses. Tänases loos on mikrofon kahe daami päralt – oma autofilosoofiast räägivad Pindi Kinnisvara raamatupidaja Liisi Rätsep ja Eesti Televisiooni toimetaja Hille Tarto.


Hille Tarto: „Roolis tuleb olla alati rahulik!“

„Roolis tuleks olla alati väga rahulik ja väga tähelepanelik, ja mitte üldise närvilisusega kaasa minna,” on saatejuhi Hille Tarto üks autojuhtimise kindlaid põhimõtteid, millest ka ise juhindub. Hille ütleb, et isegi siis, kui tal on kiire, ta lihtsalt sunnib end rahulikumale liiklemistempole. Saatejuht tõdeb, et autot juhtima kipub tänapäeval küll vaat et igaüks, kuid head juhti igast inimesest sellegipoolest veel ei saa. Sest heal autosõiduks on vaja ka annet. „Kui autosõit ei istu ja ei meeldi, on juhtimine isegi ohtlik,“ usub Hille, kelle esimesed mälestused auto juhtimisest pärinevad aastatest 1977 – 1978. „Meie peres oli siis “maanteemuhk” - valge ja väga armas. Paar korda proovisin juhtida, kuid sellest ei tulnud palju midagi välja. Aga nüüdki vahel, kui „maantemuhku” kusagil kohtan, läheb süda nii soojaks. Kuna meie pere lapsed istusid taga, oli hea, et taga uksi ei olnud, nii oli turvaline ja sellega sai isegi mööda Eestit ringi sõidetud.”

Kuigi 70—ndate lõppu jäi tema esimene autojuhi rolliproov, on aktiivne autojuht Hille alles 1990.-ndate algusest, tema juhiload pärinevad aastast 1991. „Öeldakse, et kõik tuleb õigel ajal, siis kui ise oled selleks valmis. Läksin autokooli 1990. aasta sügisel, autokooli firma nime ei mäleta. Sõiduõpetaja nime ka ei mäleta, kuid siiani mäletan tema õpetust, et kui auto isegi ainult veidi liigub, pane alati teine käik.“

Rääkides tema esimesest autost, mäletab saatejuht, et Soomes olid aastatel 1990 –1991 müügil suhteliselt odavad Ladad ning nii sai temagi sõprade abiga endale vana punase Lada’01 Soomest soetada. „See auto oli heas korras, originaalvärviga ja sõitsin temaga kaheksa aastat. Ta ei jätnud mind mitte kunagi hätta, oli nagu sõber.„

Praegu sõidab Tarto juba teist aastat helehalli liisitud Toyota Yarisega, mille väljalaske aasta on 2000. Yarise valis ta ennekõike hinna ja kvaliteedi optimaalse suhte pärast. „See auto meeldib mulle, sest on väike ja mugav ning lihtne. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on see mul kolmas auto. Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes “autosid

vahetavad”. Mulle on auto eelkõige vahend, mitte eesmärk.”


Liisi Rätsep: „Sõiduoskused vajavad harjutamist.“

„Kõige esimene sõidukatsetus oli nii, et keerasin vaid rooli, olin umbes 16-aastane. Esimene autokool oli kutsekooli ajal. Esimene kord üksi rooli istudes - sõiduõpetuse käigus - küsis õpetaja: „Kas koha pealt ära minna oskad?“ Minu vastus oli, et põhimõtteliselt, st teoreetiliselt oskan küll. Tema selle peale, et hakka nüüd siis sõitma. No ja mina hakkasingi... Kuid kahjuks jäi tookord juhiluba saamata. Sest minu sõiduoskused vajasid suuremat harjutamist kui teistel, ja siis sai kutsekool ka läbi ja sinnapaika asi jäi.“

Kui Liisi Tallinnasse tööle tuli, võeti töökaaslase algatusel tema autojuhi lubade taotlemine ja sõiduõppimine uuesti ette. „Seekord sattusin Odiumi autokooli. Sealsed kogemused olid kõik hästi meeldivad. Sõit sai selgeks, tänu varasemale autosõidu õppimisele, miinimumtundide arvuga. Eks sai muidugi platsisõitu ka ise harjutamas käidud.“

Aga riiklikul sõidueksamil käis Liisi kaks korda. „Teooria tegin ära küll esimese korraga, samuti platsisõidu, aga linnaliikluses sai saatuslikuks üks ringtee. Samas ütles eksamineerija, et sõita oskate, aga eks närvid vedasid alt. Teisel katsel sain ilma vigadeta läbi. Kusjuures sattus sama eksamineerija.“

Praegu on raamatupidaja enda sõnul rohkem pühapäeva-autojuht. See tähendab, et sõidab siis, kui vaja. Tööl käimise jaoks sobib tema meelest ühistransport rohkem, sest sellega jõuab kiiremini kohale ja ei ole parkimisprobleeme. Aga kodus on tal auto Ford Escort, aastast 1997 ja värvilt punane.


Kas autojuhiks sobib teie meelest iga inimene?

Hille: „Kaugeltki mitte. Asjaolude sunnil inimesed küll sõidavad, kuid olen sõitnud kolleegidega, kellega enam iialgi ei sõidaks. Ja iseloom ning meelolu (viha kogu maailma peale?) paistab sõidustiilist selgelt välja. Kuid ühe juhi pinge kandub üle ka teistele kaasliiklejatele. Liikluses peaksid kõik olema solidaarsed, kuid sageli on just teatava anonüümsuse tõttu väga jõhkraid ja hoolimatuid sõitmisviise. Kui näen autot, mis pidevalt kõigist üleolevalt “mööda tõmbab”, siis tean, milline inimene on rooli taga. Ja ma ei taha temaga olla tuttav.”

Liisi: „Mina arvan ka, et mitte igaüks. Et auto juhtimine nõuab head koordinatsiooni, siis see väga lihtne ei ole ja paljud ei saa sellega hakkama. Samas on autojuhiks olemine suur vastutus. Täiesti kohutav on minu meelest, et paljud inimesed lähevad rooli joobes olekus. Ja kahjuks meie seadus on nende vastu liiga leebe. Mina olen seisukohal, et kui inimene tabatakse roolist keskmise või raske joobega, tuleks pikaks ajaks load ära võtta ja enne tagasi andmist tuleks uuesti läbida eksam. Ainult rahatrahv kahjuks ei mõju. Samas mäletan hiljutisest libedasõidukoolituse ajast, kuidas õpetajale helistas üks noormees, et taas sõiduaega kokku leppida. Kui kõne tehtud, rääkis õpetaja sellest, kuidas see noormees ei saa kuidagi autosõitu selgeks - juba pool aastat käib koolis, aga ikkagi ei saa veel üldse hakkama.“


Mis võiks Eestis liikluskultuuri parandada?

Hille: „Minu arvates peaks liikluses kehtima sama vana suhtlemisreegel - ära tee teisele seda, mida ei taha, et tehtaks sulle! Kuid kui soojaks läheb süda, kui keegi teed annab, märkab, et vajad seda, sinu järgi ootab, ka siis, kui see on veidi keeruline! Ja kui keegi sind tuledega vastu ka tänab… Milline rõõm! Nagu mujal ei meeldi mulle targutajad ja oma õigusega õiendajad, nii ka liikluses. On vaja andestada. Ma teen seda liikluses iga päev ja soovitan teistele ka, see teeb enesetunde paremaks. Milleks tuututada või vanduda? Pidagem üksteisest lugu, siis on kergem ja elu ilusam.”

Liisi: „Kui inimesed suudaksid aru saada, et nn nõelumine sõiduridade vahel aega kokku ei hoia, oleks linnas kindlasti liiklus sujuvam. Olen kuulnud uuringust, et iga "nõelumisega" võidetakse heal juhul 2 sekundit ning kui 10 korda "nõeluda", hoitakse kokku aega 20 sekundit. Kas see on tõesti seda väärt? Tihti olen märganud, et "nõeluja" on tänava lõpus ikkagi sama koha peal. Tahaks kohe hüüda: Rahu, ainult rahu!“


Kas tänapäeva Eesti liikluses esineb rohkesti olukordi, kus on näha, et üks juht arvestab teisega? Et ollakse liikluskultuuri arendavad, mitte seda lõhkuvad? Või on olukord just vastupidi?

Hille: „Selliseid olukordi, kus on lausa näha, et üks juht arvestab teisega, esineb harva, kuid neid siiski on. Vahel ikka antakse teed, aga kui on tipptund, siis võetakse viimast. Häirib väga, kui ristmikule, mis on hetkel väga koormatud, sõidab veel kollase tulega mitu autot peale, siis need jäävad seisma ja nii ei saa ristisuunas liiklejad tihti üldse ristmikule rohelise tule ajal, sest seal on veel autod ees! See on ju teistega mittearvestamine ja seda on tipptunnil iga päev igal ristmikul. Kuid eks liikluses näeme seda, mida ühiskonnaski – võidujooks kuhugi – eikuhugi! Noortest kihutajatest ei taha rääkidagi, sest väga kahju on nende noorusest, eludest ja nende vanematest.”


Kuidas ise ennast juhina iseloomustate?

Liisi: „Ise pean end rahulikuks ja teistega arvestavaks. Ma ei pea paljuks kolm korda parkida ja manööverdada mitu korda, et auto parkida nii, et ka teised mahuksid. Samas varun piisavalt aega, et ei peaks kiirustama ja mõtlen tee sihtkohta juba enne läbi. Samuti ei meeldi mulle roolis mobiiliga rääkida, sest nii ei jõua liiklust piisavalt jälgida. Olen küll mobiilile vastanud, et öelda: "Ma ei saa rääkida, olen roolis, helistan tagasi" ja maanteel olen ka paar kõnet teinud. Aga linnas ei saa lihtsalt. Ja veel olen ka üldjuhul rahulik juht, ärritunud olen siis, kui mõni juht mõtlematuid manöövreid minu ees või kõrval teeb. Kuna olen suhteliselt "värske" autojuht, siis nt rohelise lehed mind ei ärrita. Olin ju hiljuti ise samasugune. Nimel oman juhiluba tänase seisuga umbes kaks ja pool aastat.“

Hille: „Kõigepealt ütleks iseloomustusena, et mulle meeldib autoga sõita. Eriti ilusal suvisel päeval läbi Eesti maastike, põldude ja metsade. Meeldib tööle tulles laadida end tööks, ja minnes maandada. Liikluses püüan ikka kannatlik olla ja ei tee pöörasusi. Eelistan jõuda kohale pigem viis minutit hiljem, kuid tervena. Kiiresti sõidan küll suurel maanteel, kui tee on hea ja vaba. See on mõnus. Kui veel lisada head muusikat – siis see autosõit juba on midagi!”


Milline on olnud auto, millega sõit on seni olnud meeldejäävaim?

Liisi: „Ühtegi erilist autot nimetada küll ei oska. Ma ei ole ka kuigi staazikas juht, seega väga paljude autodega veel sõita pole õnnestunud.“

Hille: „Kunagi, kui tegin saatesarja „Kolmas tee” – mittetulundusühendustest, kohtusin Porsche-klubi rahvaga. Kiired autod, tõelised fännid! Mulle pakuti juhi kõrval kiirsõitu eraldi rajal. See oli nii jube, arvan, et auto sõitis 200–ga. Ma ei taha seda enam üle elada. Kuid ma mõistan nende suurt kiindumust.”

Mida hindate auto juures kõige enam?

Hille

:
„Öeldakse, et kui midagi juurde saad, siis samas midagi kaotad. Kunagi sõitsin iga päev bussi ja trammiga. Nüüd, sõites autoga, olen ilma sellest, mida sain tookord, näen seda kaotusena, sest mulle on ikka pakkunud huvi inimesi jälgida. Ehkki muidugi on autoga sõita mugavam! Kuid mida hindan? Esiteks mugavust, et autorooli istudes tunnen end hästi, ja kohe selle järel, et auto töötaks kindlalt, et võin tema peale loota, et ei pea muretsema, kas ta käivitub hommikul tööle minnes või mitte. Välimus on vähem oluline, kuid see on nii nagu maitsega ikka, mis kellelegi meeldib. Minu jaoks on tähtsad mugavus ja praktilisus. Aga kõige tähtsam – autosse ei tohi suhtuda liiga tõsiselt, see ei ole ju eluküsimus.“

Liisi: „Kui päris aus olla, hindan kõige rohkem seda, et auto annab liikumisvabaduse. Eesti on piisavalt väike ja samas suur, et näiteks Tallinnast Viljandimaale, kus asub mu isakodu, saab autoga kiiremini ja ka mugavamalt. Minu jaoks ei ole oluline automark. Väga suured autod (universaalid) mulle ei meeldi, pigem omaks keskmist sõiduautot. Välimuselt meeldib hetkel uus Honda Civic, mis on uudse ja huvitava disainiga. Samas kui ostma hakata, tuleb ikkagi kõige rohkem jälgida sõiduomadusi ja ka turvalisust.“





Osale arutelus

  • Aive Antsov

Toetajad:

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

TAAVI PALK – parim valik kõigile palgaarvestajaile

Töötasude arvutamist ja maksustamist puudutava seadusandluse igaaastane muutumine ja uute peensuste jätkuv lisandumine on palgaarvestusest teinud ühe komplitseerituma valdkonna finantsarvestuses.

SmartAccounts - lihtsaim ja kiireim raamatupidamistarkvara pilves

SmartAccounts on majandustarkvara, mis on suunatud väikese ja keskmise suurusega uuendusmeelsetele ettevõtetele, kelle jaoks on oluline lihtsus ja mugavus.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad