Marko Rätsep versus Riigi Maksuamet

Haldusasi nr 3-629/2002

K O H T U O T S U S
Eesti Vabariigi nimel

Tallinn, 07.06.2002

Tallinna Halduskohtu kohtunik Hurma Kiviloo vaatas 24.05.2002. a. avalikul
kohtuistungil läbi Marko Rätsep’a kaebuse Riigi Maksuameti 06.02.2002. a. otsuse
nr 58 tühistamise nõudes.

Osalesid:
kaebuse esitaja Marko Rätsep ja tema esindaja Heldur Raig,
vastustaja Riigi Maksuameti esindaja Mari Miil.
Juures oli sekretär Kaire Lorents.

Asjaolud ja menetluse käik
Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet (edaspidi TFIMA), kontrollides füüsilisest
isikust ettevõtja (edaspidi FIE) Marko Rätsepa, registrikood 10202147, 1998-2000. a.
tulumaksu tasumise õigsust, tegi talle 01.11.2001 ettekirjutuse nr 4-04/14.3356,
millega kohustas isikut maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 12 lg 2 ja § 19
alusel ilmuma 08.11.2001 kell 11.00 maksuhalduri juurde selgituste andmiseks ning
esitama 1998-2000. a. tulude ja kuludega seotud dokumendid ning pangakontodel
liikumiste andmed nimetatud perioodil (tl 11).

Kontrollides M. Rätsepa tulumaksu ja sotsiaalmaksu tasumise õigsust, tegi TFIMA
talle 13.11.2001 ettekirjutuse nr 4-04/04/14.3538, millega kohustas isikut MKS § 12
lg 2 ja § 19 lg 1 ja 3 alusel esitama sõlmitud lepingud ja lepingu lisad 15. novembriks
2001 (tl 12). Selle ettekirjutuse tühistas TFIMA M. Rätsepa kaebuse (tl 19)
läbivaatamisel oma 28.12.2001 otsusega nr 4-04/5.6850 (tl 15).

Samasugustel asjaoludel tegi TFIMA 30.11.2001 M. Rätsepale MKS § 12 lg 2 ja § 19
lg 1 ja 3 alusel ettekirjutuse nr 4-04/14.3964, millega kohustas teda esitama:
1. Kust või kelle käest on saadud raha, et teha aastatel 1998-2000
sularahasissemakseid pangakontodele vastavalt ettekirjutuse lisale (märkida
nimi, aadress, isikukood, telefon, vastata kuupäevade lõikes).
2. Mis teenuste eest on kaebaja pangakontodele laekunud raha vastavalt
ettekirjutuse lisale (märkida nimi, aadress, isikukood, telefon, vastata
kuupäevade lõikes).
3. Teenuste osutamise lepingud ja eespooltoodud selgitusi tõendavad lepingud
ja nende lisad.

Ettekirjutus kuulus täitmisele 07. detsembriks 2001 (tl 13).
M. Rätsep esitas TFIMA 30.11.2001 ettekirjutuse peale kaebuse (tl 17), mille
lahendamisel tegi Maksuamet (edaspidi MA) 06.02.2002 otsuse nr 58, jättes kaebuse
rahuldamata (tl 7).
04.03.2002 esitas M. Rätsep Tallinna Halduskohtule kaebuse MA ülalnimetatud
otsuse tühistamiseks (tl 3-6). 24.04.2002 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse
(tl 30). MA postitas 13.05.2002 kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta, milles
palus jätta kaebus rahuldamata (tl 35-37).

Protsessiosaliste põhjendused
Kaebuse esitaja M. Rätsep leiab kaebuses, et ta on 08.11., 12.11. ja 14.11.2001
esitanud TFIMA revidendile Ester Laanemäele kogu oma raamatupidamise
dokumentatsiooni aastate 1998-2000 kohta. Akti dokumentatsiooni kontrollimise
kohta kaebajale siiani esitatud ei ole, mistõttu on arusaamatu MA veendumus, et
kaebaja ei ole esitanud kogu raamatupidamise dokumente. Osundades MKS § 17 lg-le
3 märgib kaebaja, et MA on jätnud tähelepanuta kaebaja protesti õiendi alusel
teostatud raamatupidamise dokumentide võetuse üle. MA on suvaliselt ja laiendavalt
tõlgendanud RPS. RPS § 40 ei saa kehtida kassapõhist raamatupidamisarvestust
pidavale FIE-le. RPS § 2 lg 7 ega ükski teine selle seaduse säte ei keela füüsilisest
isikust ettevõtjal koostamast oma raamatupidamise sise-eeskirju. Kaebaja vaidlustas
TFIMA nõude esitada seletused 1998-2000 isiklikule pangakontole tehtud sularaha
maksete kohta, kuna ära on võetud kogu nimetatud perioodi hõlmav raamatupidamise
dokumentatsioon, millele toetudes ja viidates saab maksukohustuslane õigeid seletusi
anda. Nimetatud perioodil ei kasutanud kaebaja eraldi ainult ettevõtlusega seotud
pangaarveid. Sularaha saamist ja väljamakseid, mis on seotud kaebaja ettevõtlusega,
on kirjeldatud päevaraamatus, mis asub TFIMA valduses. Pangakontode väljavõte ei
ole tulu saamise tõendamise algdokument käesolevas kaasuses. Osundades RPS §-
dele 7 ja 8 leiab kaebaja, et teenuse osutamise lepingud ei ole RPS § 8 nõuetele vastav
algdokument ja kaebajal ei lasu kohustust neid säilitada. Kaevatud otsus ei tulene
seadusest ja rikub kaebaja objektiivseid ja subjektiivseid õigusi. Ebaseadusliku
raamatupidamise dokumentatsiooni võetuse tõttu ei saa kaebaja kasutada oma
seaduslikkiu õigust ja kohustust täiendavate selgituste andmiseks.

Vastustaja MA peab kaebust põhjendamatuks. MA-le on arusaamatu, millist akti ei
ole kaebaja saanud, kuna kontroll kaebaja suhtes ei ole lõppenud ja seega ei ole talle
ka kontrollakti tutvustatud. Vaidlustatud ettekirjutuses on toodud, milliseid
dokumente MKS § 19 lg 1 p 3 alusel soovib maksuhaldur täiendavalt saada. MKS ei
näe ette maksuhalduri õiendile esitatud protesti menetlemist. Kaebuse esitaja ei ole
esitanud sellekohast kaebust halduskohtule, antud juhul on vaidlustatud konkreetne
ettekirjutus. Maksuhalduri toimingu kohta tehtud märkused on asjakohatud.
Kaebajapoolne RPS tõlgendamine on meelevaldne ja vastuolus seaduse mõttega. RPS
§ 2 lg 6 sätestab ammendavalt sätted, mida FIE ei ole kohustatud järgima. Seadusest
tuleneb üheselt kohustus järgida RPS § 40.

Kuna kaebajale oli täpselt teada, milliste ülekannete ja vastavate lepingute kohta
soovitakse teavet, oli tal võimalik ettekirjutus täita, olenemata sellest, et osa
raamatupidamisdokumente oli maksuhalduri valduses. Osundades RPS §-le 8 on MA
seisukohal, et kuna lepingud ja arved kajastavad ja kinnitavad majandustehingu
toimumist, tuleb neid lugeda raamatupidamise algdokumentideks RPS tähenduses.

Kohtu seisukoht ja põhjendused
Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, uurinud asjakohaseid õigusnorme ja
asjas kogutud tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses
seoses, on seisukohal, et M. Rätsepa kaebus on põhjendamatu ja see tuleb jätta
rahuldamata.

Kontrollides kaevatud haldusakti õiguspärasust peab kohus andma hinnangu ka
haldusaktile, mille peale esitatud kaebuse lahendamisel on käesolevas asjas
vaidlustatud haldusakt (MA otsus) vastu võetud, kuigi seda aluseks olnud haldusakti
ennast (ettekirjutust) ei ole kohtus eraldi vaidlustatud.

16.12.1993 vastu võetud MKS § 14 lg 2 kohaselt on maksuhaldur kohustatud
kontrollima maksude tasumise õigsust, määrama seaduses sätestatud juhtudel
tasumisele kuuluvad maksusummad ja intressid jne. MKS § 12 lg 2 kohustab
maksumaksjat andma maksuhaldurile teavet vastavalt sellele seadusele,
maksuseadustele ning muudele õigusaktidele. Tulenevalt MKS § 17 lg-st 1
maksuhalduri ametnikul on õigus talle maksuhalduri keskasutuse peadirektori,
kohaliku asutuse direktori või nende asetäitjate poolt antud volituse alusel
kontrollida muu hulgas FIE kõiki dokumente, mis on vajalikud maksumaksja
maksude tasumise või maksude kinnipidamise õigsuse kontrollimiseks, tema poolt
tasumisele või kinnipidamisele kuuluva maksusumma määramiseks või maksuvõla
sissenõudmiseks, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja
osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. MKS § 19 lg 1 p 3 kohaselt on
maksuhalduril maksumaksja maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või
tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks õigus nõuda maksumaksjalt või
maksu kinnipidajalt sellekohase ettekirjutusega dokumentide esitamist, mis sisaldavad
maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või tasumisele kuuluva maksusumma
määramiseks vajalikke andmeid. Osundatud sätete eesmärk on anda maksuhaldurile
võimalus kontrollida maksudeklaratsioonis esitatud andmete õigsust, st avastada
võimalikke vigu, maksuseaduste rikkumisi ja nõuda sisse vähemmakstud
maksusummad.

TFIMA 30.11.2001 ettekirjutus on tehtud MKS § 12 lg 2 ja § 19 lg 1 p 3 alusel
TFIMA direktori poolt, seega asjakohasel õiguslikul alusel ja ettekirjutuse tegemiseks
pädeva isiku (MKS § 15 lg 1) poolt. Antud juhul on vaidlus aga selles, kas
maksuhaldur oli õigustatud nõudma täiendavaid selgitusi ja lepinguid olukorras, kus
FIE oli väidetavalt kõik temal olemasolevad raamatupidamisdokumendid juba
TJIMA-le andnud ja kus FIE pidas raamatupidamisarvestust kassapõhiselt.

Seonduvalt eelnevaga on vaidlus ka selles, kas M. Rätsepale laienes RPS §-s 40
sätestatu ja kas leping on käsitatav raamatupidamise algdokumendina.
RPS § 2 lg-st 1 tuleneb, et see seadus laieneb käesoleva paragrahvi lg-tes 2-8
sätestatud erisusi arvestades muu hulgas kõigile Eestis registreeritud FIE-dele. Sama
paragrahvi lg 6 (redaktsioon enne 01.01.2002) kohaselt äriregistrisse kantud FIE ei
ole kohustatud täitma RPS § 19, § 22 lg 2 p-s 3, § 24 lg-tes 1 ja 2 esitatud nõudeid.

Õige on MA väide, et antud sättes on ammendavalt loetletud need RPS sätted, millest
juhindumine ei ole ühelegi FIE-le kohustuslik. RPS § 2 lg 7 sätestab täiendavalt, et
FIE, kelle eelneva majandusaasta realiseerimise netokäive ei ületanud
käibemaksuseaduses maksukohustuslasele MA-s kohustuslikuks registreerimiseks
kehtestatud määra, korraldab oma raamatupidamisarvestust ja –aruandlust vastavalt
selle seaduse §-dele 1-8, § 14 lg-tele 1 ja 3, §-le 15, § 17 lg-le 1 ning rahandusministri
poolt kehtestatud juhenditele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et M. Rätsepa näol on
tegemist RPS § 2 lg-s 7 tähendatud FIE-ga. Järelikult, kuna M. Rätsep pidi oma
raamatupidamisarvestust ja –aruandlust korraldama muu hulgas vastavalt RPS §-dele
1-8, mille hulgas on ka § 2 lg 6, siis ei ole tal mingit alust väita, et ta ei pidanud
juhinduma RPS §-s 40 sätestatust – seaduseandja ei ole selle sätte täitmisvajadust
välistanud. Osundatud paragrahvi lg 1 kohaselt raamatupidamise algdokumente peab
raamatupidamiskohustuslane säilitama 7 aastat, vastavalt lg-le 2
raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid
äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute rekonstrueerimiseks revideerimise
käigus (kirjavahetus deebitoridega, krediitide saamiseks esitatavad äriplaanid jne)
tuleb aga sälitada 10 aastat. RPS § 8 lg 1 kohaselt raamatupidamisarvestuse
algdokument on majandustehingu toimumist kinnitav tõend, milles peavad olema
selles sättes loetletud rekvisiidid (dokumendi nimetus ja number, tehingu sisu ja alus,
tehingu arvnäitajad jms). Seega vastab leping kui arve alusdokument täielikult
raamatupidamise algdokumendi tunnustele. Et lepingute säilitamise tähtaeg on aga
eraldi välja toodud - 10 aastat -, siis ei olnud millegagi põhjendatud M. Rätsepa poolt
oma raamatupidamise sise-eeskirjades (ta ei pidanud neid eeskirju isegi koostama,
kuigi võis) sätestada, et maksumaksjal on kohustus lepinguid säilitada vaid kuni 6
kuud peale majandusaasta lõppu (tl 17) ja lepinguid mitte säilitada. Neil asjaoludel oli
TFIMA õigustatud nõudma tehingute tegeliku majandusliku sisu tuvastamiseks nii
täiendavate selgituste kui ka asjassepuutuvate lepingute esitamist. Olgu veel märgitud,
et TFIMA eelnevat analoogilist 13.11.2001 ettekirjutust ei tühistatud mitte seetõttu, et
ettekirjutuses esitatud nõue oleks olnud alusetu, vaid seetõttu, et kaebajale oli
ekslikult antud ettekirjutuse täitmiseks liiga lühike tähtaeg (tl 15, 19).

Et kohus on tuvastanud, et TFIMA ettekirjutus on seaduslik ja see ei riku ega piira M.
Rätsepa õigusi (haldusaktiga ei ole kaebuse esitajale ebaseaduslikult pandud
kohustusi ja koormisi ega kitsendatud tema õigusi), siis ei saa kaebaja õigusi rikkuda
ka MA otsus, millega loeti ettekirjutus põhjendatuks ja jäeti see jõusse.
Asja materjalidest nähtuvalt MA 06.02.2002 otsus nr 58 on tehtud juhindudes MKS §
38 (lg 1 sätestab otsuse tegemiseks 30päevase tähtaja, arvates kaebuse saamise
päevale järgnevast päevast, ning lg 2 annab MA-le õiguse teha kaebuse lahendamisel
otsus jätta vaidlustatud haldusakt jõusse, see muuta või tühistada) ja § 40 (sätestatakse
nõuded kaebuse lahendamisel tehtud otsusele) sätetest. Kaevatud otsus on kohtu
arvates nende nõuetega täielikult kooskõlas ning tehtud tähtaegselt ja selleks pädeva
ametiisiku (MA peadirektor) poolt. Kohus on seisukohal, et otsus on motiveeritud
õiguslikult ja faktiliselt, käsitletud on kõiki M. Rätsepa kaebuses tõstatatud küsimusi.

Otsuse vormilise külje osas poolte vahel tegelikult ei olegi vaidlust. MA ei ole RPS-t
vääralt tõlgendanud. Seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mille tühistamiseks
puudub alus. Kohus peab vajalikuks märkida, et kuna M. Rätsepa kaebus MA-le oli
esitatud konkreetse ettekirjutuse peale ja MKS (VIII peatükk, sh § 35) ei näegi ette
võimalust kaevata MA-le maksuhalduri kohaliku asutuse toimingute peale, siis jättis
MA oma otsuses õigustatult tähelepanuta kaebaja väited temalt
raamatupidamisdokumentatsiooni “vaatamata protestile õiendi alusel teostatud
võetuse kohta”. Ka käesolevas kohtukaebuses on vaidlustatud üksnes MA otsus, mitte
TFIMA toimingud, mistõttu kõik sellekohased kaebaja väited on antud haldusasjas
asjassepuutumatud.

Kohus, arvestades eeltoodut ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6, § 31 lg-test 1, 4
ja 5 ja § 92 lg-st 1,

o t s u s t a b :

1. Jätta Marko Rätsep’a kaebus täielikult rahuldamata ja M. Rätsepa kohtukulud
tema enda kanda.
2. Käesoleva kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult
teatavaks tegemisest 07.06.2002, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna
Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul,
arvates 07.06.2002, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna
Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse
nimetatud 10päevase tähtaja jooksul.

Hurma Kiviloo
Kohtunik

Osale arutelus

  • Hurma Kiviloo

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem

Ellrex digidoc on ettevõtte dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem mis on eraldatud raamatupidamise programmist.

Parima juhtimisaruandluse ja automatiseeritud raamatupidamisega majandustarkvara Suno365

Columbus Eesti on toonud turule uue täisfunktsionaalse majandustarkvara Suno365. Tegu on pilvepõhise ja kuutasulise majandustarkvaraga (ERP) ettevõtetele, kes hindavad kaasaegseid lahendusi taskukohaste kuludega.

Valdkonna tööpakkumised

PLAYTECH ESTONIA OÜ is hiring a SENIOR ACCOUNTANT in Tartu

Playtech Estonia OÜ

04. jaanuar 2019

Uudised

Tööriistad