IAS38 Immateriaalne vara

IASC juhatus kinnitas käesoleva
rahvusvahelise raamatupidamisstandardi 1998. aasta juulis ja see jõustus
finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. juulil 1999 või pärast seda algavaid
aruandeperioode.

Käesoleva standardiga asendatakse:

a) standardi IAS 4 "Amortisatsiooni arvestus" need osad, mis käsitlevad immateriaalse vara amortiseerimist; ja ja

b) standard IAS 9 "Teadus- ja arendusväljaminekud".

Oktoobris 1998 avaldas IASC dokumendi “Standardite IAS 38 "Immateriaalne vara" ja IAS 22 (muudetud 1998) järelduste alused”. Selle eksemplarid on saadaval IASC kirjastusosakonnas.

1998. aastal muudeti seoses standardi IAS 39 "Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine" vastuvõtmisega standardi IAS 38 paragrahvi 2(f) ja asendati viide standardile IAS 25 "Investeeringute arvestamine" viitega standardile IAS 39. Samuti kustutati joonealune märkus nr 1.

Standardiga IAS 38 seonduvad järgmised SIC tõlgendused:

– SIC-6: "Kulutused olemasoleva tarkvara muutmiseks",

– SIC-32: "Immateriaalne vara – kulutused veebileheküljele".

SISSEJUHATUS

1. IAS 38 käsitleb sellise immateriaalse vara arvestust ja avalikustamist, mida muudes rahvusvahelistes raamatupidamisstandardites eraldi ei käsitleta. Standardit IAS 38 ei rakendata finantsvara, kaevandamisõiguste ja selliste kulutuste arvestuse suhtes, mis tehakse seoses mineraalide, nafta, maagaasi ja sarnaste mittetaastuvate maavarade uurimise, arendamise või kaevandamisega, ega kindlustusseltsidel kindlustusvõtjatega sõlmitud lepingutest tekkiva immateriaalse vara suhtes. IAS 38 kehtib muu hulgas reklaami-, koolitus-, käivitus- ning teadus- ja arendusväljaminekute suhtes.

2. Immateriaalne vara on määratletav mitterahaline vara, millel puudub materiaalne vorm ning mida kasutatakse toodete või teenuste valmistamiseks või tarnimiseks, teistele isikutele rentimiseks või haldusotstarbel. Vara on vahend:

a) mille üle ettevõttel on eelnenud sündmuste tulemusena kontroll; ja

b) millest oodatakse ettevõttele tulevast majanduslikku kasu.

3. IAS 38 kohaselt peab ettevõte immateriaalset vara kajastama (soetusmaksumuses) siis ja üksnes siis, kui :

a) on tõenäoline, et ettevõttel tekib selle vara kasutamisest tulevane majanduslik kasu; ja

b) selle vara soetusmaksumust on võimalik usaldusväärselt mõõta.

See nõue kehtib nii immateriaalse vara soetamise puhul kolmandatelt osapooltelt kui ka vara loomise puhul ettevõttesiseselt. IAS 38 sisaldab ettevõttesiseselt loodud varade kajastamise lisatingimusi.

4. IAS 38 kohaselt ei kajastata varana sisemiselt loodud firmaväärtust, marginimesid, tunnusmärke, väljaannete pealkirju, klientide nimekirju ja muid sisult samalaadseid objekte.

5. IAS 38 nõuab, et kui immateriaalne objekt ei vasta immateriaalse vara mõistele ega kajastamise kriteeriumidele, siis kajastatakse sellega seotud kulutus tekkimise hetkel kuluna. Kui aga selline objekt omandatakse äriühenduse käigus, kus tegemist on omandamisega, siis moodustab nimetatud objekti maksumus (mis kuulub omandatud osaluse soetusmaksumusse) osa omandamise kuupäeval (negatiivse) firmaväärtusega seostatud summast.

6. IAS 38 kohaselt kajastatakse kõik uurimistegevuse väljaminekud tekkimise hetkel kuluna. Muud kulutused, mille tulemusena ei teki finantsaruannetes kajastatavat immateriaalset vara, on näiteks järgmised:

a) äri või ettevõtluse alustamiskulutused (käivituskulud);

b) koolituskulutused;

c) reklaami- ja/või müügitoetuskulutused; ning

d) kulutused ettevõtte või selle osa ümberpaigutamiseks või reorganiseerimiseks.

Nende tegevustega seotud kulutused kajastatakse tekkimise hetkel kuluna.

7. IAS 38 kohaselt kajastatakse hilisemad kulutused, mis tekivad peale immateriaalse vara ostmist või valmimist, tekkimise hetkel kuluna, välja arvatud juhul, kui:

a) on tõenäoline, et see kulutus võimaldab varast saada tulevast majanduslikku kasu, mis ületab selle algselt hinnatud tootlikkuse taseme; ja

b) seda kulutust on võimalik usaldusväärselt mõõta ja konkreetse varaga seostada.

Kui hilisemad kulutused vastavad nendele kriteeriumidele, lisatakse need immateriaalse vara soetusmaksumusele.

8. Kui aruandev ettevõte kajastas eelmistes raamatupidamise aastaaruannetes või vahearuannetes immateriaalse objekti kulutused esialgselt kuluna, siis keelab IAS 38 ettevõttel neid kulutusi hiljem kajastada immateriaalse vara soetusmaksumuse osana.

9. IAS 38 kohaselt tuleb peale esmast arvelevõtmist immateriaalse vara mõõtmiseks kasutada üht kahest järgmisest käsitlusest:

a) põhikäsitlus: soetusmaksumus miinus kogu akumuleeritud amortisatsioon ja akumuleeritud kahjum väärtuse langusest; või

b) lubatud alternatiivkäsitlus: ümberhinnatud summa miinus kogu hilisem akumuleeritud amortisatsioon ja akumuleeritud kahjum väärtuse langusest. Ümberhinnatud summa peab olema vara õiglane väärtus. See käsitlus on aga lubatud siis ja ainult siis, kui õiglast väärtust on võimalik määrata viitega konkreetse immateriaalse vara aktiivsele turule. Kui ettevõte otsustab selle käsitluse kasuks, siis on IAS 38 kohaselt ka nõutav, et neid ümberhindamisi teostataks piisavalt korrapäraselt, et immateriaalse vara bilansiline maksumus ei erineks oluliselt väärtusest, mida oleks võimalik bilansipäeval määrata õiglase väärtuse alusel. IAS 38 kehtestab ka immateriaalse vara ümberhindamise korra ja selle, kas ümberhindluse tulem (suurenemine või vähenemine) kajastatakse kasumiaruandes või otse omakapitalis.

10. IAS 38 kohaselt tuleb immateriaalset vara amortiseerida süstemaatiliselt parima hinnangu kohase kasuliku eluea jooksul. Eksisteerib vaidlustatav eeldus, mille kohaselt immateriaalse vara kasulik eluiga ei ületa 20 aastat alates kuupäevast, mil vara on kasutusvalmis. IAS 38 ei luba ettevõttel määrata immateriaalsele varale lõpmatut kasulikku eluiga. Amortisatsiooniarvestust tuleb alustada hetkest, kui vara on kasutusvalmis.

11. Harvadel juhtudel võib olla veenvaid tõendeid selle kohta, et immateriaalse vara kasulik eluiga on konkreetne periood, mis on pikem kui 20 aastat. Sellistel juhtudel nõuab IAS 38, et ettevõte:

a) amortiseerib immateriaalset vara selle kasuliku eluea jooksul, mis on määratud parima hinnangu kohaselt;

b) hindab vähemalt korra aastas immateriaalse vara kaetavat väärtust, et teha kindlaks võimalik kahjum väärtuse langusest; ja

c) avalikustab põhjendused, miks vaidlustatakse eeldus, et immateriaalse vara kasulik eluiga on kuni 20 aastat, ja avalikustab olulised tegurid, mille alusel immateriaalse vara kasulik eluiga määrati.

12. IAS 38 kohaselt peab kasutatav amortisatsioonimeetod peegeldama seda, kuidas ettevõte varast majanduslikku kasu. Kui saadava kasu jaotumist ajas ei ole võimalik usaldusväärselt määrata, tuleb kasutada lineaarset amortisatsioonimeetodit. Amortisatsioonisumma kajastatakse kuluna, kui mõni muu IAS ei luba või ei nõua selle kapitaliseerimist mõne muu vara bilansilises maksumuses.

13. IAS 38 kohaselt on immateriaalse vara lõppväärtus null, välja arvatud juhul, kui:

a) mõnel kolmandal isikul on peale vara kasuliku eluea lõppemist kohustus see ära osta; või

b) seda tüüpi varal on aktiivne turg ja on tõenäoline, et see turg eksisteerib ka vara kasuliku eluea lõppedes.

14. Immateriaalse vara väärtuse võimaliku langemise hindamiseks rakendab ettevõte standardit IAS 36 "Varade väärtuse langus". Samuti nõuab IAS 38, et ettevõte hindaks vähemalt üks kord aastas sellise immateriaalse vara kaetavat väärtust, mis ei ole veel kasutusvalmis.

15. IAS 38 kehtib arvestusperioodide kohta, mis algavad 1. juulil 1999 või pärast seda. Varasem rakendamine on soovitatav.

16. IAS 38 esmakordsel rakendamisel tuleb üleminekusätteid rakendada tagasiulatuvalt juhul, kui:

a) on vaja elimineerida vara, mis enam ei vasta standardis IAS 38 sätestatud kajastamise kriteeriumidele; või

b) immateriaalse vara eelnev mõõtmine ei vasta standardis IAS 38 kehtestatud põhimõtetele (näiteks kui immateriaalset vara ei ole amortiseeritud või kui see on ümber hinnatud, kuid mitte kasutades aktiivse turu hindu).

Mõnikord võib kajastamise ja amortiseerimise nõuete edasiulatuv rakendamine olla nõutav (näiteks keelab IAS 38 kajastada eelnevalt kajastamata sisemiselt loodud immateriaalset vara) või lubatud (näiteks soovitab IAS 38 kajastada immateriaalset vara, mis on omandatud äriühenduses, kus tegemist oli omandamisega, ja mida eelnevalt ei olnud kajastatud).

SISUKORD

  <_o3a_p />

Paragrahvid <_o3a_p />

Eesmärk <_o3a_p />

  <_o3a_p />

Rakendusala <_o3a_p />

1-6 <_o3a_p />

Mõisted <_o3a_p />

7-17 <_o3a_p />

Immateriaalne vara <_o3a_p />

8-17 <_o3a_p />

Eristatavus <_o3a_p />

10-12 <_o3a_p />

Kontroll <_o3a_p />

13-16 <_o3a_p />

Tulevane majanduslik kasu <_o3a_p />

17 <_o3a_p />

Immateriaalse vara arvelevõtmine ja esmane mõõtmine <_o3a_p />

18-55 <_o3a_p />

Eraldi omandamine <_o3a_p />

23-26 <_o3a_p />

Omandamine äriühenduse raames <_o3a_p />

27-32 <_o3a_p />

Omandamine sihtfinantseerimise teel <_o3a_p />

33 <_o3a_p />

Varade vahetus <_o3a_p />

34-35 <_o3a_p />

Sisemiselt loodud firmaväärtus <_o3a_p />

36-38 <_o3a_p />

Sisemiselt loodud immateriaalne vara <_o3a_p />

39-55 <_o3a_p />

Teadusuuringute faas <_o3a_p />

42-44 <_o3a_p />

Arendustegevuse faas <_o3a_p />

45-52 <_o3a_p />

Sisemiselt loodud immateriaalse vara soetusmaksumus <_o3a_p />

53-55 <_o3a_p />

Kajastamine kuluna <_o3a_p />

56-59 <_o3a_p />

Varasemate perioodide kulud, mida ei saa kajastada varana <_o3a_p />

59 <_o3a_p />

Hilisemad kulutused <_o3a_p />

60-62 <_o3a_p />

Esmasele arvelevõtmisele järgnev mõõtmine <_o3a_p />

63-78 <_o3a_p />

Põhikäsitlus <_o3a_p />

63 <_o3a_p />

Lubatud alternatiivkäsitlus <_o3a_p />

64-78 <_o3a_p />

Amortisatsioon <_o3a_p />

79-96 <_o3a_p />

Amortisatsiooniperiood <_o3a_p />

79-87 <_o3a_p />

Amortisatsioonimeetod <_o3a_p />

88-90 <_o3a_p />

Lõppväärtus <_o3a_p />

91-93 <_o3a_p />

Amortisatsiooniperioodi ja -meetodi ülevaatamine <_o3a_p />

94-96 <_o3a_p />

Bilansilise maksumuse kaetavus – kahjum väärtuse langusest <_o3a_p />

97-102 <_o3a_p />

Kasutusest eemaldamine ja võõrandamine <_o3a_p />

103-106 <_o3a_p />

Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />

107-117 <_o3a_p />

Üldsätted <_o3a_p />

107-112 <_o3a_p />

Lubatud alternatiivkäsitlusega hõlmatud immateriaalne vara <_o3a_p />

113-114 <_o3a_p />

Teadus- ja arendusväljaminekud <_o3a_p />

115-116 <_o3a_p />

Muu informatsioon <_o3a_p />

117 <_o3a_p />

Üleminekusätted <_o3a_p />

118-121 <_o3a_p />

Jõustumiskuupäev <_o3a_p />

122-123 <_o3a_p />

 

Standardeid, mis on esitatud poolpaksus kursiivkirjas, tuleb lugeda koos käesolevas standardis esitatud taustmaterjali ja rakendusjuhiste ning “Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite eessõnaga”. Rahvusvahelised raamatupidamisstandardid ei ole ette nähtud rakendamiseks ebaoluliste  objektide suhtes (vt eessõna paragrahv 12).

Eesmärk

Käesoleva standardi eesmärk on kehtestada nende immateriaalsete varade raamatupidamiskäsitlus, mida muud rahvusvahelised raamatupidamisstandardid konkreetselt ei käsitle. Käesolev standardi kohaselt peab ettevõte immateriaalset vara kajastatama siis ja ainult siis, kui on täidetud teatud kriteeriumid. Standard kirjeldab ka immateriaalse vara bilansilise maksumuse mõõtmise viisi ja kehtestab teatud avalikustamise kriteeriumid immateriaalse vara puhul.

RAKENDUSALA

1. Käesolevat standardit peavad kõik ettevõtted rakendama immateriaalse vara arvestamisel, välja arvatud:

a) sellise immateriaalse vara puhul, mille arvestamist reguleerib mõni muu rahvusvaheline raamatupidamisstandard;

b) standardis IAS 32 "Finantsinstrumendid: avalikustamine ja esitamine" määratletud finantsvara arvestamisel;

c) kaevandamisõiguste ja kulutuste suhtes, mis tehakse seoses mineraalide, nafta, maagaasi ja muude samalaadsete mittetaastuvate maavarade uurimise, arendamise või kaevandamisega; ja

d) kindlustusseltsidel kindlustusvõtjatega sõlmitud lepingutest tekkiva immateriaalse vara puhul.

2. Kui mõnda konkreetset immateriaalse vara liiki käsitleb mõni muu rahvusvaheline raamatupidamisstandard, siis rakendab ettevõte käesoleva standardi asemel seda standardit. Näiteks ei rakendata käesolevat standardit järgmiste objektide suhtes:

a) immateriaalne vara, mida ettevõte hoiab müügiks tavalise äritegevuse käigus (vt IAS 2 "Varud" ja IAS 11 "Ehituslepingud");

b) edasilükkunud tulumaksu varad (vt IAS 12 "Tulumaks");

c) standardi IAS 17 rakendusalasse kuuluvad rendid;

d) töövõtjate hüvitistest tulenevad varad (vt IAS 19 "Hüvitised töövõtjatele");

e) äriühendusest tekkiv firmaväärtus (vt IAS 22 "
ä
riühendused"); ja

f) standardis IAS 32 "Finantsinstrumendid: avalikustamine ja esitamine" määratletud finantsinstrumendid. Teatavate finantsvarade kajastamist ja mõõtmist hõlmavad: IAS 27 "Konsolideeritud finantsaruanded ja tütarettevõtetesse tehtud investeeringute arvestus"; IAS 28 "Sidusettevõtetesse tehtud investeeringute arvestus"; IAS 31 "Finantsaruandlus ühisettevõtmistes osalemise kohta" ja IAS 39 "Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine".

3. Mõni immateriaalne vara võib esineda materiaalses vormis, näiteks laserplaadil (arvutitarkvara puhul), juriidilise dokumentatsioonina (litsentsid või patendid) või filmina. Et teha kindlaks, kas sellise vara käsitlemisel, mis sisaldab nii materiaalse kui immateriaalse vara elemente, tuleks rakendada standardit IAS 16 "Materiaalne põhivara" või käsitada seda kui immateriaalset vara käesoleva standardi alusel, tuleb hinnata, kumb element on olulisem. Näiteks tarkvara arvutile, mis juhib tööpinki, mida ei ole võimalik ilma selle tarkvarata juhtida, on selle riistvara lahutamatu osa ja seda käsitatakse materiaalse põhivarana. Sama kehtib arvuti operatsioonisüsteemi kohta. Kui tarkvara ei ole seonduva riistvara lahutamatu osa, käsitatakse seda immateriaalse varana.

4. Käesolevat standardit rakendatakse muu hulgas reklaami-, koolitus- ja ettevõtte käivituskulutuste ning teadus- ja arendusväljaminekute suhtes. Teadus- ja arendusväljaminekud on suunatud teadmiste arendamisele. Seega, kuigi sellise tegevuse tulemuseks võib olla materiaalse vormiga vara (näiteks prototüüp), on selle vara materiaalne element tema immateriaalse komponendi (st temas sisalduvate teadmiste) kõrval teisejärguline.

5. Kapitalirendi tingimustel soetatud vara võib olla nii materiaalne kui immateriaalne. Pärast esmast arvelevõtmist käsitab rentnik kapitalirendi alusel soetatud immateriaalset vara käesoleva standardi alusel. Filmide, videosalvestuste, etenduste, käsikirjade, patentide ja autoriõiguste litsentsilepingutest tulenevad õigused arvatakse välja standardi IAS 17 reguleerimisalast ja need kuuluvad käesoleva standardi reguleerimisalasse.

6. Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite rakendusalast võivad välja jääda sellised konkreetsed tegevused või tehingud, mis on nii spetsiifilised, et nendest tulenevaid raamatupidamisküsimusi tuleb käsitleda täiesti erinevalt. Sellised küsimused on näiteks kulutused, mis tehakse seoses mineraalide, nafta, maagaasi ja muude samalaadsete mittetaastuvate maavarade uurimise, arendamise või kaevandamisega, ning kindlustusseltside lepingud kindlustusvõtjatega. Seepärast ei rakendata käesolevat standardit nende tegevustega seotud kulutuste suhtes. Samas aga rakendatakse käesolevat standardit muu kaevandustööstuses või kindlustusseltsides kasutatava immateriaalse vara (nt arvutitarkvara) ja muude kulutuste (nt käivituskulutuste) puhul.

Mõisted

7. Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Immateriaalne vara on eristatav mitterahaline varaobjekt, millel puudub materiaalne vorm ning mida kasutatakse toodete või teenuste valmistamiseks või tarnimiseks, teistele isikutele rentimiseks või haldusotstarbel.

Vara on vahend:

a) mille üle ettevõttel on eelnenud sündmuste tulemusena kontroll; ja

b) millest oodatakse ettevõttele tulevast majanduslikku kasu.

Rahaline vara on olemasolev raha ning vara, mis saadakse kindlaksmääratud või kindlaksmääratavate rahasummadena.

Teadusuuringud seisnevad algupärastes ja planeeritud uuringutes, mille eesmärgiks on omandada uusi teaduslikke või tehnilisi teadmisi ja arusaamisi.

Arendustegevus on teadusuuringute tulemuste või muude teadmiste rakendamine uute või oluliselt täiustatud materjalide, seadmete, toodete, protsesside, süsteemide või teenuste tootmise kavandamiseks enne kaubandusliku tootmise või kasutamise algust.

Amortisatsioon on immateriaalse vara amortiseeritava osa süstemaatiline jaotamine vara kasulikule elueale.

Amortiseeritav summa on vara soetusmaksumus või muu summa, millega soetusmaksumus on finantsaruannetes asendatud, millest on lahutatud vara lõppväärtus.

Kasulik eluiga on kas:

a) ajavahemik, mille jooksul ettevõte eeldatavalt vara kasutab; või

b) toodangu- või muude sarnaste ühikute arv, mida ettevõte eeldatavasti varast saab.

Soetusmaksumus on vara omandamise või ehitamise ajal vara eest makstud raha või raha ekvivalentide summa või antud mitterahalise tasu õiglane väärtus.

Lõppväärtus on netosumma, mida ettevõte eeldatavasti saab vara eest selle kasuliku eluea lõppedes pärast eeldatavate müügikulude mahaarvamist.

Vara õiglane väärtus on summa, mille eest on teadlike, huvitatud ja mitteseotud poolte vahelises tehingus võimalik seda vara võõrandada.

Aktiivne turg on turg, kus on täidetud kõik alljärgnevad tingimused:

a) turul kaubeldavad asjad on homogeensed;

b) üldjuhul on igal ajal võimalik leida huvitatud ostjaid ja müüjaid; ja

c) hinnad on avalikud.

Kahjum väärtuse langusest on summa, mille võrra vara bilansiline maksumus ületab vara kaetava väärtuse.

Bilansiline maksumus on summa, milles vara on bilansis kajastatud, peale akumuleeritud amortisatsiooni ja vara väärtuse langusest põhjustatud akumuleeritud kahjumi mahaarvamist.

Immateriaalne vara

8. Ettevõtted teevad sageli kulutusi või võtavad kohustisi seoses selliste immateriaalsete vahendite omandamise, arendamise, hoolduse või kvaliteedi parandamisega nagu teaduslikud või tehnilised teadmised, uute protsesside või süsteemide projekteerimine ja juurutamine, litsentsid, intellektuaalomand, turukogemus ja kaubamärgid (k.a marginimed ja väljaannete pealkirjad). Neisse üldistesse jaotistesse kuuluvad näiteks arvutitarkvara, patendid, autoriõigused, kinofilmid, klientide nimekirjad, hüpoteegi teenindamise õigused, kalastamisload, impordikvoodid, frantsiisid, kliendisuhted või suhted tarnijatega, püsikliendid, turuosa ja turundusõigused.

9. Mitte kõik paragrahvis 8 esitatud objektid iseenesest ei vasta immateriaalse vara mõistele tulenevalt eristatavuse, kontrolli ja tulevase majandusliku kasu olemasolust või puudumisest. Kui käesolevas standardiga reguleeritav objekt ei vasta immateriaalse vara mõistele, kajastatakse selle soetamise või sisemise loomisega seotud väljaminekud tekkimise hetkel kuluna. Kui aga objekt omandatakse omandamisena liigitatava äriühenduse käigus, moodustab selline objekt osa omandamise kuupäeval kajastatavast firmaväärtusest (vt paragrahv 56).

Eristatavus

10. Immateriaalse vara määratluse kohaselt peab immateriaalne vara olema eristatav, et seda oleks võimalik selgelt firmaväärtusest eristada. Omandamisena liigitatavas äriühenduses tekkiv firmaväärtus on tasu, mida omandav ettevõte maksab eeldatava tulevase majandusliku kasu eest. Tulevane majanduslik kasu võib tekkida omandatud eristatavate varade sünergiast või varadest, mida ei ole võimalik finantsaruannetes eraldi kajastada, kuid mille eest omandaja on valmis omandamisel tasu maksma.

11. Immateriaalset vara saab firmaväärtusest selgelt eristada, kui see vara on  eraldatav. Vara on eraldatav, kui ettevõte võib selle varaga seostatavat konkreetset tulevast majanduslikku kasu rendile anda, müüa, vahetada või jagada ilma, et ta peaks loobuma teiste samas tulutoovas tegevuses kasutavate varadega seotud tulevasest majanduslikust kasust.

12. Eraldatavus ei pruugi ilmtingimata olla eristatavuse tingimuseks, kuna ettevõte võib vara eristada mõnel muul viisil. Näiteks kui immateriaalne vara omandatakse koos muude varadega, võib tehing hõlmata ka selliste juriidiliste õiguste üleminekut, mis võimaldavad ettevõttel seda immateriaalset vara eristada. Kui tahetakse luua juriidilisi õigusi ettevõttesisese projekti käigus, võib nende õiguste iseloom samuti aidata ettevõttel sisemiselt loodud immateriaalset vara eristada. Vara on eristatav ka siis, kui ettevõte suudab eristada varast tuleneva tulevase majandusliku kasu, isegi kui vara teenib tulevast majanduslikku kasu ainult koos teiste varadega.

Kontroll

13. Ettevõte omab vara üle kontrolli siis, kui ettevõte võib kontrollida sellest vahendist saadavat tulevast majanduslikku kasu ja ta võib ka piirata teiste ligipääsu nimetatud kasule. Ettevõtte võime kontrollida immateriaalse varaga seotud tulevast majanduslikku kasu tuleneb üldjuhul juriidilistest õigustest, mida on võimalik kohtus kaitsta. Juriidiliste õiguste puudumisel on kontrolli olemasolu tõestamine keerulisem. Sellegipoolest ei ole õiguste kohtulik kaitstavus kontrolli vajalikuks eeltingimuseks, kuna ettevõttel võib olla võimalus tulevast majanduslikku kasu kontrollida muul viisil.

14. Tulevane majanduslik kasu võib tuleneda näiteks turu tundmisest või tehnilistest teadmistest. Ettevõttel on nimetatud kasu üle kontroll näiteks siis, kui teadmised on kaitstud juriidiliste õigustega (nt. autoriõigused, kaubanduskokkuleppe piirang (kui see on lubatud) või töötajatele kehtiv juriidiline konfidentsiaalsusnõue).

15. Ettevõttel võib olla võimekas personal ning ta võib eristada personali koolitusest tulenevaid lisaoskusi, mis toovad tulevast majanduslikku kasu. Ettevõte võib ka eeldada, et töötajad jätavad oma oskused ka tulevikus ettevõtte käsutusse. Sellegipoolest ei ole ettevõtte kontroll personali oskustest ja koolitusest saadava tulevase majandusliku kasu üle piisav selleks, et need objektid vastaksid immateriaalse vara mõistele. Samal põhjusel on ebatõenäoline, et mõni konkreetne juhtimis- või tehniline oskus vastaks immateriaalse vara määratlusele, välja arvatud juhul, kui selle kasutamine ja sellest tulevase majandusliku kasu saamine on kaitstud juriidiliste õigustega ning see vastab ka määratluse teistele aspektidele.

16. Ettevõttel võib olla kliendiportfell või kindel turuosa ja ettevõte võib eeldada, et tänu kliendisuhete loomisele ja klientide lojaalsuse säilimisele jäävad nad jätkuvalt ettevõtte klientideks. Siiski ei oma ettevõte ilma kaitsvate juriidiliste õiguste ja muude kontrollmeetoditeta üldjuhul piisavat kontrolli kliendisuhetest ja lojaalsusest saadava tulevase majandusliku kasu üle, et käsitada neid objekte (kliendiportfell, turuosa, kliendisuhted, klientide lojaalsus) immateriaalse vara määratlusele vastavatena.

Tulevane majanduslik kasu

17. Immateriaalsest varast saadav tulevane majanduslik kasu võib hõlmata toodete müümisest ja teenuste osutamisest, kulude kokkuhoiust või vara muul viisil kasutamisest saadavat tulu. Näiteks võib intellektuaalomandi kasutamine tootmisprotsessis pigem alandada tulevasi tootmiskulusid kui suurendada tulevast müügitulu.

IMMATERIAALSE VARA ARVELEVÕTMINE JA ESMANE MÕÕTMINE

18. Objekti arvelevõtmiseks immateriaalse varana peab ettevõte tõestama, et see vara vastab:

a) immateriaalse vara mõistele (vt paragrahvid 7–17); ja

b) käesolevas standardis sätestatud kajastamiskriteeriumidele (vt paragrahvid 19–55).

19. Immateriaalne vara tuleb arvele võtta siis ja ainult siis, kui:

a) on tõenäoline, et ettevõte saab selle varaga seotud tulevast majanduslikku kasu; ja

b) vara soetusmaksumust on võimalik usaldusväärselt mõõta.

20. Ettevõte hindab tulevase majandusliku kasu tõenäosust põhjendatud ja tõestatavate eelduste alusel, mis väljendavad juhtkonna parimat prognoosi vara kasuliku eluea kestel valitsevate majandustingimuste kohta.

21. Ettevõte hindab vara kasutusega seotud tulevase majandusliku kasu tõenäosuse taset arvelevõtmise hetkel olemasolevate tõendite alusel, andes suurema kaalu ettevõttevälistele tõenditele.

22. Immateriaalne vara kajastatakse algselt tema soetusmaksumuses.

Eraldi omandamine

23. Kui immateriaalne vara omandatakse eraldi tehinguga, on soetusmaksumust üldjuhul võimalik usaldusväärselt mõõta. See kehtib eelkõige juhul, kui tasutakse rahas või muus rahalises varas.

24. Immateriaalse vara soetusmaksumus on võrdne ostuhinnaga, mis sisaldab võimalikke imporditollimakse, ostmisel tasutavaid mittetagastatavaid makse ja kõiki vara otstarbekohaseks kasutuseks ettevalmistamisega otseselt seotud väljaminekuid. Otseselt seotud väljaminekud on näiteks juriidiliste teenuste eest makstavad tasud. Kõik hinnasoodustused ja allahindlused arvatakse soetusmaksumusest maha.

25. Kui immateriaalse vara eest tasumine lükatakse edasi hilisemale ajale kui tavapärastel krediiditingimustel, on soetusmaksumus võrdne hinna rahalise ekvivalendiga; nimetatud summa ja kogumaksete vahe kajastatakse krediidiperioodi intressikuluna juhul, kui seda ei kapitaliseerita vastavalt IAS 23 "Laenukasutuse kulutused" alusel lubatud alternatiivkäsitlusele.

26. Kui immateriaalne vara soetatakse aruandva ettevõtte omakapitaliinstrumentide eest, on vara soetusmaksumuseks emiteeritud omakapitaliinstrumentide õiglane väärtus, mis on võrdne vara õiglase väärtusega.

Omandamine äriühenduse raames

27. Standardi IAS 22 "Äriühendused" (muudetud
1998
) kohaselt põhineb immateriaalse vara soetusmaksumus juhul, kui see omandatakse äriühenduse käigus, vara omandamise kuupäeva õiglasel väärtusel.

28. Kas äriühenduses omandatud immateriaalse vara soetusmaksumust (st õiglast väärtust) on võimalik eraldi kajastamise jaoks piisava usaldusväärsusega mõõta, on hinnangu küsimus. Kõige usaldusväärsema pildi õiglase väärtuse mõõtmiseks annavad noteeritud turuhinnad (vt ka paragrahv 67). Õiget turuhinda näitavad tavaliselt hetke pakkumishinnad. Kehtivate pakkumishindade puudumisel võib õiglast väärtust hinnata kõige hilisema sarnase tehingu hinna põhjal, juhul kui tehingukuupäeva ja vara õiglase väärtuse hindamise kuupäeva vahelisel ajal ei ole majanduslikud tingimused oluliselt muutunud.

29. Kui varatüübil ei ole aktiivset turgu, peegeldab soetusmaksumus summat, mida ettevõte oleks omandamise kuupäeval teadlike ja mitteseotud poolte vahelises tehingus vara eest maksnud ning mis tehakse kindlaks parimate olemasolevate andmete kohaselt. Selle summa kindlaksmääramisel võtab ettevõte arvesse samalaadsete varadega teostatud hiljutiste tehingute tulemusi.

30. Teatud ettevõtted, mis tegelevad korrapäraselt unikaalsete immateriaalsete varade ostmise ja müümisega, on välja arendanud meetodid nende õiglase väärtuse kaudseks hindamiseks. Neid meetodeid võib kasutada omandamisena liigitatavas äriühenduses omandatud immateriaalse vara esmaseks mõõtmiseks, kui nende eesmärgiks on hinnata käesolevas standardis määratletud õiglast väärtust ja kui need peegeldavad oma tööstusharus samal ajal kasutatavaid tehinguid ja tavasid. Sellised meetodid on näiteks teatavate vara tasuvust (nt. äritulu, turuosa, äritegevuse kasum jne) mõjutavatel indikaatoritel põhinevate jooksvaid turutehinguid peegeldavate kordajate kasutamine või vara osas prognoositavate tulevaste netorahavoogude diskonteerimine.

31. Vastavalt käesolevale standardile ning eristatavate varade ja kohustuste kajastamist käsitlevatele standardi IAS 22 (muudetud 1998) nõuetele:

a) kajastab omandav ettevõte immateriaalse vara, mis vastab paragrahvides 19 ja 20 esitatud kajastamise kriteeriumidele, isegi juhul, kui omandatava ettevõtte finantsaruannetes seda immateriaalset vara ei ole kajastatud; ja

b) ei kajastata eraldi immateriaalse varana sellist äriühenduses omandatud vara, mille soetusmaksumust ei ole võimalik usaldusväärselt mõõta – see kajastatakse firmaväärtuse koosseisus (vt paragrahv 56).

32. IAS 22 (muudetud 1998) piirab arvelevõetava immateriaalse vara esmaselt arvele võetud soetusmaksumuse suuruse summaga, mis omandamise kuupäeval ei tekita või ei suurenda negatiivset firmaväärtust, välja arvatud siis, kui äriühenduses omandatud immateriaalse vara osas on olemas aktiivne turg.

Omandamine sihtfinantseerimise teel

33. Mõnikord omandatakse immateriaalne vara tasuta või nominaalse tasu eest ehk sihtfinantseerimisega. See võib esineda juhul, kui valitsus annab või jaotab ettevõttele selliseid immateriaalseid varasid nagu lennujaama maandumisõigused, raadio- või telejaama opereerimise litsentsid, impordilitsentsid või -kvoodid või õigused juurdepääsuks muudele piiratud vahenditele. Vastavalt standardile IAS 20 "Sihtfinantseerimise arvestamine ja valitsusepoolse abi avalikustamine" võib ettevõte nii immateriaalse vara kui sihtfinantseerimise võtta arvele õiglases väärtuses. Kui ettevõte otsustab vara õiglases väärtuses mitte arvele võtta, peab ta vara arvele võtma nominaalväärtuses (vastavalt standardiga IAS 20 lubatud teisele käsitlusele), millele lisanduvad kõik vara otstarbekohaseks kasutamiseks tehtavad otsesed väljaminekud.

Varade vahetus

34. Immateriaalse vara võib omandada vahetuse või osalise vahetuse teel mõne teist liiki immateriaalse või muu vara vastu. Sellise objekti soetusmaksumust mõõdetakse saadud vara õiglases väärtuses, mis on võrdne loovutatud vara õiglase väärtusega ning mida korrigeeritakse üle kantud raha või raha ekvivalentide summa ulatuses.

35. Immateriaalse vara võib omandada vahetuse teel samalaadse vara vastu, millel on samas ärivaldkonnas sarnane kasutus ja sarnane õiglane väärtus. Immateriaalse vara võib ka müüa, saades vastu osaluse sarnases varas. Kuna tulu teenimine ei ole lõppenud, siis kummalgi juhul ei kajastata tehingu kasumit ega kahjumit. Selle asemel on uue vara soetusmaksumuseks loovutatud vara bilansiline maksumus. Samas võib saadud vara õiglane väärtus viidata loovutatud vara väärtuse langusest tulenevale kahjumile. Sellisel juhul kajastatakse kahjum loovutatud vara väärtuse langusest ja uue vara soetusmaksumuseks on loovutatud vara bilansiline maksumus peale väärtuse langusest tingitud kahjumi mahaarvamist.

Sisemiselt loodud firmaväärtus

36. Sisemiselt loodud firmaväärtust ei tohi varana kajastada.

37. Mõningatel juhtudel tehakse kulutusi tulevase majandusliku kasu saamiseks, kuid seeläbi ei looda sellist immateriaalset vara, mis vastaks käesolevas standardis esitatud kajastamise kriteeriumidele. Selliseid kulutusi kirjeldatakse sageli sisemiselt loodud firmaväärtusega seotud kulutustena. Sisemiselt loodud firmaväärtust ei kajastata varana, kuna see ei ole ettevõtte poolt kontrollitav ja eristatav vahend, mille soetusmaksumust oleks võimalik usaldusväärselt mõõta.

38. Erinevused ettevõtte turuväärtuse ja selle eristatavate netovarade bilansilise maksumuse vahel mis tahes ajahetkel võib hõlmata paljusid ettevõtte väärtust mõjutavaid tegureid. Selliseid erinevusi ei saa aga käsitada ettevõtte poolt kontrollitavate immateriaalsete varade soetusmaksumuse peegeldusena.

Sisemiselt loodud immateriaalne vara

39. Mõnel juhul on keeruline hinnata, kas sisemiselt loodud immateriaalne vara on kajastamiskõlblik. Sageli on keeruline:

a) kindlaks teha, kas ja millisel ajahetkel eksisteerib eristatav vara, mis tõenäoliselt loob tulevast majanduslikku kasu; ja

b) usaldusväärselt määrata vara soetusmaksumust. Mõnel juhul ei ole võimalik eristada immateriaalse vara sisemise loomisega seotud kultusi sisemiselt loodud firmaväärtuse säilitamise või selle kvaliteedi parandamise või igapäevase äritegevuse kulutustest.

Seepärast rakendab ettevõte kõikide sisemiselt loodud immateriaalsete varade puhul lisaks immateriaalse vara arvelevõtmise ja esmase mõõtmise üldnõuetele ka allpool paragrahvides 40-55 esitatud nõudeid ja juhiseid.

40. Hindamaks, kas sisemiselt loodud immateriaalne vara vastab kajastamise kriteeriumidele, liigitab ettevõte vara loomise:

a) teadusuuringute faasiks; ja

b) arendustegevuse faasiks.

Kuigi mõisted “teadusuuringud” ja “arendustegevus” on määratletud, on mõistetel “teadusuuringute faas” ja “arendustegevuse faas” käesoleva standardi rakendamisel laiem tähendus.

41. Kui ettevõttel ei ole võimalik sisemise projekti käigus loodava immateriaalse vara teadusuuringute faasi eristada arendustegevuse faasist, käsitab ettevõte selle projekti väljaminekuid nii, nagu need oleksid tehtud ainult teadusuuringute faasis.

Teadusuuringute faas

42. Teadusuuringute (või sisemise projekti teadusuuringute faasi) tulemusel tekkivat immateriaalset vara ei kajastata. Teadusuuringute väljaminekud (või sisemise projekti teadusuuringute faasi väljaminekud) kajastatakse tekkimise hetkel kuludena.

43. Käesolevas standardis on võetud seisukoht, et projekti teadusuuringute faasis ei ole ettevõte võimeline tõestama, et eksisteerib immateriaalne vara, mis eeldatavasti teenib tulevast majanduslikku kasu. Seepärast kajastatakse need väljaminekud alati tekkimise hetkel kuludena.

44. Teadusuuringuteks on näiteks:

a) uute teadmiste omandamisele suunatud tegevus;

b) uurimistulemuste ja muude teadmiste rakenduste otsimine, hindamine ja lõplik valimine;

c) alternatiivsete materjalide, vahendite, toodete, protsesside, süsteemide või teenuste otsimine; ja

d) uute või täiustatud materjalide, vahendite, toodete, protsesside, süsteemide või teenuste võimalike alternatiivide formuleerimine, projekteerimine, hindamine ja lõplik valimine.

Arendustegevuse faas

45. Arendustegevuse (või sisemise projekti arendustegevuse faasi) tulemusel tekkiv immateriaalne vara kajastatakse siis ja ainult siis, kui ettevõte suudab tõestada kõike järgmist:

a) immateriaalse vara kasutus- või müügikõlblikuks saamine on tehniliselt võimalik;

b) ettevõte kavatseb immateriaalse vara valmis saada ja seda kasutada või müüa;

c) ettevõttel on võimalik immateriaalset vara kasutada või müüa;

d) kuidas immateriaalne vara eeldatavat tulevast majanduslikku kasu teenib. Muuhulgas peab ettevõte tõestama, et eksisteerib turg immateriaalse vara toodangule või immateriaalsele varale endale või, kui seda hakatakse kasutama sisemiselt, immateriaalse vara kasulikkust;

e) immateriaalse vara arendamise lõpetamiseks ja kasutamiseks või müümiseks on olemas piisavad tehnilised, rahalised ja muud vahendid; ja

f) ettevõte suudab usaldusväärselt mõõta immateriaalse vara arendustegevuse väljaminekuid.

46. Mõnikord suudab ettevõte immateriaalse vara eristada projekti arendustegevuse faasis ja tõestada, et see vara teenib tõenäoliselt tulevast majanduslikku kasu. Võimalik on see seetõttu, et arendustegevuse faas on edasijõudnum kui teadusuuringute faas.

47. Arendustegevuse näited on:

a) tootmis- või kasutuseelsete prototüüpide või mudelite projekteerimine, ehitus ja katsetamine;

b) uut tehnoloogiat sisaldavate tööriistade, rakiste, vormide ja valude projekteerimine;

c) sellise piloottehase projekteerimine, ehitus ja käivitamine, mille suurus ei võimalda tasuvat kaubanduslikku tootmist; ja

d) uute või parendatud materjalide, vahendite, toodete, protsesside, süsteemide või teenuste valikuliste alternatiivide projekteerimine, ehitus ja katsetamine.

48. Et tõestada, kuidas immateriaalne vara eeldatavat tulevast majanduslikku kasu teenib, peab ettevõte hindama varast saadavat tulevast majanduslikku kasu vastavalt standardi IAS 36 "Varade väärtuse langus" põhimõtetele. Kui vara teenib tulevast majanduslikku kasu ainult koos teiste varadega, kasutab ettevõte standardis IAS 36 "Varade väärtuse langus" esitatud raha teeniva üksuse määratlust.

49. Immateriaalse vara loomise, kasutamise ja sellest kasu saamise vahendite kättesaadavust võib tõestada näiteks äriplaaniga, milles on esitatud vajalikud tehnilised, rahalised ja muud vahendid ja ettevõtte võimalused nende vahendite hankimiseks. Teatud juhtudel tõestab ettevõte väliste rahaliste vahendite olemasolu sellega, et esitab laenuandja kinnituse projekti finantseerimise soovi kohta.

50. Immateriaalse vara sisemise loomise kulutusi on sageli võimalik usaldusväärselt mõõta ettevõtte kuluarvestussüsteemi abil, näiteks palkade ning autoriõiguste või litsentside hankimise või arvutitarkvara arendamisega seotud kulutuste kaudu.

51. Sisemiselt loodud marginimesid, ajalehtede ja trükiste pealkirju, klientide nimekirju ja muid sisult samalaadseid objekte ei loeta immateriaalseks varaks.

52. Käesolevas standardis võetakse seisukoht, et sisemiselt loodud marginimesid, ajalehtede ja trükiste pealkirju, klientide nimekirju ja muid sisult samalaadseid objekte ei ole võimalik eristada äritegevuse üldise arendamise väljaminekutest. Seepärast ei kajastata neid objekte immateriaalse varana.

Sisemiselt loodud immateriaalse vara soetusmaksumus

53. Sisemiselt loodud immateriaalse vara soetusmaksumus paragrahvi 22 tähenduses on tehtud väljaminekute summa alates kuupäevast, mil immateriaalne vara esmakordselt vastab paragrahvides 19–20 ja 45 sätestatud kajastamise kriteeriumidele. Paragrahviga 59 keelatakse varasemates raamatupidamise aastaaruannetes või vahearuannetes juba kuluna kajastatud väljaminekute kajastamine varana.

54. Sisemiselt loodud immateriaalse vara soetusmaksumus hõlmab kõiki vara otstarbekohaseks kasutamiseks vajaliku vara valmistamise, tootmise ja ettevalmistamisega otseselt seostatavaid või neile tegevustele põhjendatud ja järjepidevatel alustel jaotatud väljaminekuid. Soetusmaksumus hõlmab olenevalt olukorrast:

a) kulutusi immateriaalse vara loomiseks kasutatud või tarbitud materjalidele ja teenustele;

b) otseselt immateriaalse vara loomisega seostatava personali palkasid, töötasusid ja muid tööjõukulusid;

c) kõiki otseselt immateriaalse vara loomisega seostatavaid väljaminekuid, näiteks õiguste registreerimise tasusid ja vara loomisel kasutatavate patentide ja litsentside amortisatsiooni; ja

d) vara loomiseks vajalikke üldkulusid, mida saab põhjendatult ja järjepidevalt varale  jaotada (nt materiaalse põhivara amortisatsioon, kindlustuspreemiad ja rent). Üldkulusid jaotatakse samadel alustel kui varude üldkulusid (vt IAS 2 "Varud"). Standardiga IAS 23 "Laenukasutuse kulutused" kehtestatakse intressi kui sisemiselt loodud immateriaalse vara maksumuse komponendi kajastamise kriteeriumid.

55. Sisemiselt loodud immateriaalse vara soetusmaksumus ei hõlma:

a) müügi-, haldus- ja muid üldkulusid, välja arvatud juhul, kui neid väljaminekuid on võimalik otseselt seostada vara ettevalmistamisega kasutusele võtmiseks;

b) selgelt tuvastatavaid ebatõhususi ja esialgseid äritegevuse kahjumeid, mis tekkisid enne, kui vara saavutab planeeritud tulemuslikkuse; ja

c) kulutusi vara kasutamiseks vajaliku personali koolitamiseks.

Näide paragrahvi 53 juurde

Ettevõte arendab välja uut tootmisprotsessi. 20X5. aastal oli väljaminekute kogumaht 1000, millest 900 tehti enne 1. detsembrit 20X5 ja 100 ajavahemikul 1. detsembrist 20X5 kuni 31. detsembrini 20X5. Ettevõte suudab tõestada, et tootmisprotsess vastas 1. detsembril 20X5 immateriaalse varana kajastamise kriteeriumidele. Protsessis sisalduva oskusteabe (sh tulevased väljamaksed, mis on enne kasutuskõlblikkuse saavutamist vajalikud protsessi lõpetamiseks) kaetavat väärtust hinnatakse 500-le.

20X5. aasta lõpus kajastatakse tootmisprotsess immateriaalse varana soetusmaksumuses 100 (tehtud väljaminekud alates kajastamise kriteeriumide täitmise kuupäevast, milleks oli 1. detsember 20X5). Enne 1. detsembrit 20X5 tehtud väljaminekud (900) kajastatakse kuluna, kuna kajastamise kriteeriumid täideti alles 1. detsembril 20X5. Need väljaminekud ei saa kunagi osaks bilansis kajastatud tootmisprotsessi soetusmaksumusest.

Aastal 20X6 tehti väljaminekuid 2000 eest. 20X6. aasta lõpus hinnatakse protsessis sisalduva oskusteabe kaetav väärtus (sh tulevased väljamaksed, mis on enne kasutuskõlblikkuse saavutamist vajalikud protsessi lõpetamiseks) 1900-le.

20X6. aasta lõpus on tootmisprotsessi soetusmaksumus 2100 (20X5. aasta lõpus kajastatud väljaminekud 100 pluss 20X6. aastal kajastatud väljaminekud 2000). Ettevõte kajastab 200 suuruse kahjumi vara väärtuse langusest, et viia protsessi bilansiline maksumus enne väärtuse langusest tulenevat kahjumit (2100) vastavusse protsessi kaetava väärtusega (1900). See kahjum vara väärtuse langusest tühistatakse hilisemal perioodil juhul, kui vara väärtuse langusest tuleneva kahjumi tühistamise tingimused on rahuldatud vastavalt standardile IAS 36 "Varade väärtuse langus".

KAJASTAMINE KULUNA

56. Kulutus immateriaalsele varale kajastatakse kuluna tekkimise hetkel, välja arvatud juhul, kui:

a) see moodustab osa kajastamise kriteeriumidele (vt paragrahvid 18-55) vastava immateriaalse objekti soetusmaksumusest; või

b) objekt on omandatud äriühenduses, mille puhul on tegemist omandamisega, ja seda ei ole võimalik immateriaalse varana kajastada. Sellisel juhul peab see väljaminek (omandatud osaluse soetusmaksumuse osana) moodustama osa omandamise kuupäeval (negatiivse) firmaväärtusega seostatud summast (vt IAS 22 "
ä
riühendused" (muudetud 1998).

57. Mõningatel juhtudel teeb ettevõte väljaminekuid selleks, et tagada ettevõtte tulevast majanduslikku kasu, kuid ei omanda ega loo ühtegi immateriaalset ega muud vara, mida võiks kajastada. Sellistel juhtudel kajastatakse väljaminekud tekkimise hetkel kuluna. Näiteks kajastatakse teadusuuringute väljaminekud alati tekkimise hetkel kuluna (vt paragrahv 42). Muud tekkimise hetkel kuluna kajastatavad väljaminekud on näiteks:

a) käivituskulutused, kui neid ei kajastata materiaalse põhivara hulgas vastavalt standardile IAS 16. Käivituskulud võivad hõlmata asutamiskulusid, näiteks juriidilise isiku asutamisel tehtud juriidilisi või asjaajamiskulutusi, uue rajatise avamise või äri alustamise kulutusi (avamiseelseid kulutusi) või kulutusi uue äritegevuse alustamiseks või uute toodete turule toomiseks või uute protsesside käivitamiseks (tegevuseelseid kulutusi);

b) koolituskulutused;

c) reklaami- ja müügitoetuskulutused; ja

d) kulutused ettevõtte või selle osa ümberpaigutamiseks või reorganiseerimiseks.

58. Paragrahv 56 ei välista ettemaksu kajastamist varana, kui toodete või teenuste eest on tasutud enne toodete kohaletoimetamist või teenuste osutamist.

Varasemate perioodide kulud, mida ei saa kajastada varana

59. Kui aruandev ettevõte kajastas eelmistes raamatupidamise aastaaruannetes või vahearuannetes immateriaalse objekti väljaminekud esmaselt kuluna, ei tohi ettevõte neid väljaminekuid hiljem kajastada immateriaalse vara soetusmaksumuse osana.

HILISEMAD KULUTUSED

60. Hilisemad kulutused immateriaalsele varale, mis tehakse pärast selle ostmist või valmimist, tuleb kajastada kuluna tekkimise hetkel, välja arvatud juhul, kui:

a) on tõenäoline, et see kulutus võimaldab varast saada tulevast majanduslikku kasu, mis ületab algselt hinnatud tootlikkuse taseme; ja

b) seda kulutust on võimalik usaldusväärselt mõõta ja varaga seostada.

Kui need tingimused on täidetud, tuleb hilisemad kulutused lisada immateriaalse vara soetusmaksumusele.1

61. Kajastatud immateriaalse varaga seotud hilisemad kulutused kajastatakse kuluna siis, kui kulutus on vajalik vara esialgselt hinnatud tootlikkuse taseme säilitamiseks. Immateriaalsete varade iseloom on selline, et sageli ei ole võimalik kindlaks teha, kas hilisemad kulutused tõenäoliselt suurendaksid või säilitaksid neist varadest tulenevat ettevõtte tulevast majanduslikku kasu. Lisaks on selliseid kulutusi kergem seostada kogu äritegevusega kui konkreetse immateriaalse varaga. Seepärast liidetakse immateriaalse vara soetusmaksumusele väga harva kulutusi, mis on tehtud pärast ostetud immateriaalse vara esmast arvelevõtmist või sisemiselt loodud immateriaalse vara valmimist.

62. Vastavalt paragrahvile 51 kajastatakse marginimedele, ajalehtede ja trükiste pealkirjadele, klientide nimekirjadele ja muudele sisult samalaadsetele objektidele (nii sisse ostetud kui sisemiselt loodud) tehtud hilisemad kulutused alati kuludena, et vältida sisemiselt loodud firmaväärtuse kajastamist.

ESMASELE ARVELEVÕTMISELE JÄRGNEV MÕÕTMINE

Põhikäsitlus

63. Pärast esmast arvelevõtmist tuleb vara kajastada soetusmaksumuses, millest lahutatakse kogu akumuleeritud amortisatsioon ja kõik akumuleeritud kahjumid väärtuse langusest.

Lubatud alternatiivkäsitlus

64. Pärast esmast arvelevõtmist tuleb immateriaalne vara kajastada ümberhinnatud maksumuses, mis on selle õiglane väärtus ümberhindamise kuupäeval, ja millest lahutatakse kogu hilisem akumuleeritud amortisatsioon ja kõik hilisemad akumuleeritud kahjumid väärtuse langusest. Käesolevas standardis sätestatud ümberhindluste puhul määratakse õiglane väärtus aktiivse turu hindade alusel. Ümberhindlusi tuleb teha piisavalt korrapäraselt, et bilansiline maksumus ei erineks oluliselt sellest, mis määrataks bilansipäeval õiglast väärtust kasutades.

65. Lubatud alternatiivkäsitlus ei luba:

a) selliste immateriaalsete varade ümberhindlust, mida ei ole varem varadena kajastatud; või

b) immateriaalsete varade esmast arvelevõtmist soetusmaksumusest erinevas väärtuses.

66. Lubatud alternatiivkäsitlust rakendatakse pärast seda, kui vara on esmaselt soetusmaksumuses arvele võetud. Kui varana kajastatakse ainult osa immateriaalse vara soetusmaksumusest, kuna vara ei vastanud kajastamise kriteeriumitele enne protsessi teatud osa läbimist (vt paragrahv 53), võib lubatud alternatiivkäsitlust rakendada kõnealuse vara suhtes tervikuna. Samuti võib lubatud alternatiivkäsitlust rakendada nende immateriaalsete varade suhtes, mis on saadud sihtfinantseerimisena ja kajastatud nominaalväärtuses (vt paragrahv 33).

67. Paragrahvis 7 kirjeldatud omadustega aktiivne turg ei ole immateriaalse vara puhul tavaline, kuid seda võib siiski esineda. Näiteks võib teatud jurisdiktsioonides toimida vabalt kaubeldavate taksolitsentside, kalapüügilitsentside või tootmiskvootide aktiivne turg. Samas ei saa esineda aktiivset turgu marginimede, ajalehtede pealkirjade, muusika ja filmide avaldamisõiguste, patentide või kaubamärkide puhul, sest iga selline vara on unikaalne. Kuigi immateriaalseid varasid ostetakse ja müüakse, on need lepingud ostjate ja müüjate vaheliste läbirääkimiste tulemus ja tehinguid tehakse suhteliselt harva. Seepärast ei pruugi ühe vara eest tasutud hind olla piisavaks tõendiks teise vara õiglase väärtuse kohta. Lisaks ei ole hinnad sageli üldsusele kättesaadavad.

68.
ü
mberhindluste sagedus sõltub ümberhinnatavate immateriaalsete varade õiglaste väärtuste muutlikkusest. Kui ümberhinnatud vara õiglane väärtus erineb oluliselt selle bilansilisest maksumusest, on vajalik edaspidine ümberhindlus. Mõnede immateriaalsete varade õiglane väärtus võib muutuda oluliselt ja prognoosimatult, mistõttu vajalik on iga-aastane ümberhindlus. Sagedased ümberhindamised ei ole vajalikud selliste immateriaalsete varade puhul, mille õiglase väärtuse muutuseded on ebaolulised.

69. Immateriaalse vara ümberhindamisel kogu akumuleeritud amortisatsioon ümberhindluse kuupäeval:

a) kas arvestatakse võrdeliselt vara bilansilise brutomaksumuse muutusega ümber nii, et vara bilansiline maksumus peale ümberhindlust võrduks tema ümberhinnatud summaga; või

b) lahutatakse vara bilansilisest brutomaksumusest ning netosumma arvestatakse ümber vara ümberhinnatud summaks.

70. Immateriaalse vara ümberhindamisel hinnatakse ümber ka kõik teised sama rühma varad, välja arvatud juhul, kui neil varadel puudub aktiivne turg.

71. Immateriaalsete varade rühm on sarnaste ning ettevõtte tegevuses sarnasel viisil kasutatavate varade rühmitus. Et vältida varade valikulist ümberhindlust ja finantsaruannetes erinevatel kuupäevadel erinevatel alustel mõõdetud soetusmaksumuste ja väärtuste segunemist, toimub kõikide immateriaalsete varade rühma kuuluvate objektide ümberhindlus samaaegselt.

72. Kui ümberhinnatavate immateriaalsete varade rühma teatavat immateriaalset vara ei ole võimalik aktiivse turu puudumise tõttu ümber hinnata, siis tuleb see vara kajastada soetusmaksumuses, millest lahutatakse kogu akumuleeritud amortisatsioon ja kõik akumuleeritud kahjumid väärtuse langusest.

73. Kui ümberhinnatud immateriaalse vara õiglast väärtust ei ole enam võimalik kindlaks määrata aktiivse turu hindade alusel, peab selle vara bilansiline maksumus olema tema ümberhinnatud summa viimase aktiivse turu hindadel põhinenud ümberhindluse kuupäeval, millest lahutatakse kogu hilisem akumuleeritud amortisatsioon ja kõik hilisemad akumuleeritud kahjumid väärtuse langusest.

74. Asjaolu, et ümberhinnatud immateriaalse vara osas ei eksisteeri enam aktiivset turgu võib viidata sellele, et vara väärtus võib olla langenud ja seda peab kontrollima vastavalt standardile IAS 36 "Varade väärtuse langus".

75. Kui vara õiglast väärtust on võimalik kindlaks määrata viitega aktiivsele turule mõnel hilisemal mõõtmiskuupäeval, rakendatakse lubatud alternatiivkäsitlust alates sellest kuupäevast.

76. Kui ümberhindluse tulemusel immateriaalse vara bilansilist maksumust suurendatakse, krediteeritakse see suurendamine otse omakapitali kirjele “ümberhindluse reserv”. Samas tuleb üleshindlusi kajastada tuluna ulatuses, milles need tühistavad sama vara varasemaid kuludena kajastatud allahindlusi.

77. Kui ümberhindluse tulemusel vara bilansilist maksumust vähendatakse, kajastatakse selline allahindlus kuluna. Samas tuleb allahindlust kajastada selle varaga seotud ümberhindluse reservi vähenemisena sellises ulatuses, et allahindlus ei ületaks varem sama varaobjekti suhtes moodustatud ümberhindluse reservi summat.

78. Omakapitalis sisalduva kumuleeritud ümberhindluse reservi võib pärast ümberhindluse realiseerumist kanda otse jaotamata kasumisse. Kogu reservi võib realiseerida vara mahakandmisel või võõrandamisel. Osa reservist võib siiski realiseerida ajal, mil ettevõte vara kasutab; sellisel juhul on realiseeritava reservi summaks vara ümberhinnatud bilansilisel väärtusel põhineva amortisatsiooni ning selle amortisatsiooni vahe, mis oleks kajastatud vara algse soetusmaksumuse alusel. Ülekannet ümberhindluse reservist jaotamata kasumisse ei tehta kasumiaruande kaudu.

AMORTISATSIOON

Amortisatsiooniperiood

79. Immateriaalse vara amortiseeritav osa jaotatakse süstemaatiliselt parima hinnangu kohaselt määratud elueale. Eksisteerib vaidlustatav eeldus, mille kohaselt immateriaalse vara kasulik eluiga ei ületa 20 aastat alates kuupäevast, mil vara on kasutusvalmis. Amortisatsiooniarvestust tuleb alustada hetkest, kui vara on kasutusvalmis.

80. Kuna aja jooksul tarbitakse ära immateriaalses varas sisalduv tulevane majanduslik kasu, vähendatakse selle tarbimise kajastamiseks vara bilansilist maksumust. Selleks kantakse vara soetusmaksumust või ümberhinnatud summat (millest on maha arvatud lõppväärtus) vara kasuliku eluea jooksul süstemaatiliselt kuludesse. Amortisatsioonikulu kajastatakse olenemata sellest, kas näiteks vara õiglane või kaetav väärtus on suurenenud. Immateriaalse vara kasuliku eluea määramisel võetakse arvesse mitmeid tegureid, sealhulgas:

a) vara eeldatav kasutamine ettevõtte poolt ja asjaolu, kas seda vara suudaks efektiivselt kasutada ka teise koosseisuga juhtkond;

b) vara tüüpiline elutsükkel ja avalikud andmed sarnast tüüpi ja sarnasel viisil kasutatavate varade eeldatavate kasulike eluigade kohta;

c) tehniline, tehnoloogiline või muu iganemine;

d) selle tööstusharu stabiilsus, kus vara kasutatakse, ja varast saadavate toodete või teenuste turunõudluse muutused;

e) konkurentide või potentsiaalsete konkurentide eeldatav tegevus;

f) varast eeldatava tulevase majandusliku kasu saamiseks vajalike hoolduskulutuste maht ning ettevõtte võimalused ja kavatsused selliseid kulutusi teha;

g) vara üle kontrolli omamise periood ja vara kasutamise juriidilised või muud sarnased piirangud, näiteks rendilepingute lõpptähtpäevad; ja

h) asjaolu, kas vara kasulik eluiga sõltub ettevõtte muude varade kasulikest eluigadest.

81. Tulenevalt tehnoloogia kiirest arengust võivad arvutitarkvara ja paljud muud immateriaalsed varad tehnoloogiliselt iganeda. Seepärast võib eeldada, et nende kasulik eluiga on lühike.

82. Immateriaalse vara kasuliku eluea kohta antava hinnangu usaldusväärsus kasuliku eluea pikenedes üldjuhul väheneb. Käesolevas standardis lähtutakse eeldusest, et immateriaalse vara kasulik eluiga ei ületa üldjuhul 20 aastat.

83. Harvadel juhtudel võib olla veenvaid tõendeid selle kohta, et immateriaalse vara kasulik eluiga on mingi konkreetne periood, mis on pikem kui 20 aastat. Sellistel juhtudel jäetakse kõrvale eeldus, et immateriaalse vara kasulik eluiga ei ületa üldjuhul 20 aastat, ja ettevõte:

a) amortiseerib immateriaalset vara ajavahemiku jooksul, mis parima hinnangu kohaselt on vara kasulik eluiga;

b) hindab vähemalt kord aastas immateriaalse vara kaetavat väärtust, et teha kindlaks võimalik kahjum väärtuse langusest (vt paragrahv 99); ja

c) avalikustab eelduse kõrvalejätmise põhjused ja vara kasuliku eluea määramisel otsustavat rolli mänginud asjaolu(d) (vt paragrahv 111(a)).

Näited

A. Ettevõte on ostnud hüdroelektrienergia tootmise ainuõiguse 60 aastaks. Hüdroelektrienergia tootmise kulud on märksa väiksemad kui alternatiivse energia tootmise kulud. Eeldatakse, et elektrijaama ümbritsev geograafiline piirkond vajab vähemalt 60 aasta jooksul olulisel määral selle elektrijaama elektrit.

Ettevõte amortiseerib elektri tootmise õiguse 60 aasta jooksul, kui ei ole tõendeid, et kasulik eluiga on lühem.

B. Ettevõte on ostnud tasulise kiirtee teenindamise ainuõiguse 30 aastaks. Kiirtee teeninduspiirkonda ei ole plaanis rajada alternatiivseid teid. Kiirtee eeldatav kasutusaeg on vähemalt kolmkümmend aastat.

Ettevõte amortiseerib kiirtee teenindamise õiguse kolmekümne aasta jooksul, kui ei eksisteeri tõendusmaterjali lühema kasuliku eluea kohta.

84. Immateriaalse vara kasulik eluiga võib olla väga pikk, kuid see on alati lõplik. Ebakindlate asjaolude korral on põhjendatud immateriaalse vara kasuliku eluea konservatiivne hindamine, kuid see ei õigusta ebarealistlikult lühikese eluea valimist.

85. Kui kontroll immateriaalsest varast saadava tulevase majandusliku kasu üle saadakse tähtajaliste juriidiliste õiguste kaudu, ei tohi immateriaalse vara kasulik eluiga ületada nende juriidiliste õiguste kehtivusaega, välja arvatud juhul, kui:

a) neid juriidilisi õigusi saab pikendada; ja

b) nende pikendamine on praktiliselt kindel.

86. Immateriaalse vara kasulikku eluiga võivad mõjutada nii majanduslikud kui juriidilised tegurid: majanduslikud tegurid määravad kindlaks ajavahemiku, mille jooksul tulevast majanduslikku kasu saadakse; juriidilised tegurid võivad piirata tähtaega, mille jooksul ettevõte kontrollib juurdepääsu nimetatud kasule. Kasulikuks elueaks on nende teguritega kindlaksmääratud perioodidest lühem.

87. Juriidiliste õiguste pikendamine on praktiliselt kindel, kui muu hulgas eksisteerivad järgmised asjaolud:

a) esmase lõpptähtpäeva saabudes immateriaalse vara õiglane väärtus ei vähene või ei vähene rohkem kui vastava õiguse uuendamise maksumuse võrra;

b) on tõendeid (mis võivad põhineda varasematel kogemustel), et juriidilisi õigusi kavatsetakse pikendada; ja

c) on tõendeid, et juriidilise õiguse pikendamise tingimused (kui need on olemas) täidetakse.

Amortisatsioonimeetod

88. Kasutatav amortisatsioonimeetod peab peegeldama varast tuleneva majandusliku kasu kujunemist ettevõttele. Kui seda kujunemist ei ole võimalik usaldusväärselt kindlaks määrata, tuleb kasutada lineaarset amortisatsioonimeetodit. Iga perioodi amortisatsioonisumma kajastatakse perioodi kuluna, kui mõni muu IAS ei luba ega nõua selle kajastamist mõne muu vara bilansilise maksumuse koostisosana.

89. Vara amortiseeritava osa süstemaatiliseks jaotamiseks kasuliku eluea jooksul võib kasutada erinevaid amortisatsioonimeetodeid. Nendeks meetoditeks on lineaarne meetod, alaneva jäägi meetod ja tootmisühiku meetod. Kasutatav meetod valitakse lähtuvalt majandusliku kasu eeldatavast kujunemisest ja seda kasutatakse järjepidevalt kõikidel perioodidel tingimusel, et varast tuleneva majandusliku kasu eeldatav kujunemine ei muutu. Väga harva, kui üldse, on võimalik immateriaalse vara puhul veenvalt põhjendada sellise amortisatsioonimeetodi kasutamist, mille puhul on akumuleeritud amortisatsioon väiksem lineaarse meetodi kohaselt arvutatust.

90. Amortisatsioon kajastatakse üldjuhul kuluna. Siiski kasutab ettevõte varast tulenevat majanduslikku kasu mõnikord pigem teiste varade tootmiseks ja see ei esine kuluna. Neil juhtudel moodustab amortisatsioonisumma osa teise vara soetusmaksumusest ja sisaldub selle bilansilises maksumuses. Näiteks sisaldub tootmisprotsessis kasutatud immateriaalse vara amortisatsioon varude bilansilises maksumuses (vt IAS 2 "Varud").

Lõppväärtus

91. Immateriaalse vara lõppväärtuseks tuleb võtta null, välja arvatud juhul, kui:

a) mõnel kolmandal isikul on vara kasuliku eluea lõppedes kohustus see ära osta; või

b) vara realiseerimiseks on olemas aktiivne turg ja:

i) lõppväärtust on võimalik kindlaks määrata viitega sellisele turule; ja

ii) on tõenäoline, et see turg eksisteerib ka vara kasuliku eluea lõppedes.

92. Vara amortiseeritav osa määratakse kindlaks pärast lõppväärtuse mahaarvamist. Nullist erinev lõppväärtus viitab asjaolule, et ettevõte kavatseb immateriaalse vara enne majandusliku eluea lõppu võõrandada.

93. Põhikäsitluse rakendamisel hinnatakse vara lõppväärtus  omandamise kuupäeval valitsenud samalaadsete, sarnase kasutusega ja eeldatud kasuliku eluea lõppu jõudnud varade müügihindade alusel. Lõppväärtust hiljem hindade või väärtuse muutumise tulemusena ei suurendata. Lubatud alternatiivkäsitluse kasutamisel hinnatakse igal vara ümberhindluse kuupäeval uuesti ka lõppväärtus, kasutades sellel kuupäeval valitsevaid hindasid.

Amortisatsiooniperioodi ja -meetodi ülevaatamine

94. Amortisatsiooniperiood ja amortisatsioonimeetod tuleb üle vaadata vähemalt iga majandusaasta lõpus. Kui vara eeldatav kasulik eluiga erineb oluliselt eelnevatest hinnangutest, tuleb amortisatsiooniperioodi vastavalt muuta. Kui varast tuleneva majandusliku kasu eeldatav kujunemine on oluliselt muutunud, tuleb muuta amortisatsioonimeetodit, et see vastaks muutunud kujunemisele. Muudatused tuleb kajastada raamatupidamislike hinnangute muudatustena vastavalt standardile IAS 8 "Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites", korrigeerides jooksva perioodi ja tulevaste perioodide amortisatsioonisummat.

95. Immateriaalse vara eluea jooksul võib selguda, et vara kasuliku eluea hinnang ei ole asjakohane. Näiteks võib vara seisukorda parandavate hilisemate kulutuste tulemusena vara kasulik eluiga pikeneda üle esialgselt hinnatud tootlikkuse taseme. Amortisatsiooniperioodi muutmise vajadusele võib osutada ka väärtuse langusest tingitud kahjumi kajastamine.

96. Aja jooksul võib muutuda immateriaalsest varast ettevõttele oodatava tulevase majandusliku kasu kujunemine. Näiteks võib ilmneda, et lineaarsest amortisatsioonimeetodist sobivam on alaneva jäägi meetod. Teiseks näiteks võib olla litsentsiga hõlmatud õiguste kasutamise edasilükkamine kuni äriplaani muude komponentide rakendamiseni. Sel juhul teenitakse varast tulenevat majanduslikku alles hilisematel perioodidel.

BILANSILISE MAKSUMUSE KAETAVUS – KAHJUM VÄÄRTUSE LANGUSEST

97. Et teha kindlaks, kas immateriaalse vara väärtus on langenud, rakendab ettevõte standardit IAS 36 "Varade väärtuse langus". Selles standardis selgitatakse, kuidas ettevõte kontrollib oma varade bilansilist maksumust, kuidas määratakse kindlaks vara kaetava väärtuse suurus ja millal kajastatakse või tühistatakse kahjum vara väärtuse langusest.

98. Standardi IAS 22 (muudetud 1998) "Äriühendused" kohaselt kajastatakse kahjum väärtuse langusest, mis tekib enne omandamisena käsitatavas äriühenduses immateriaalse vara omandamisele järgnenud esimese majandusaasta lõppu, nii omandamise kuupäeval kajastatud immateriaalse vara summa kui ka (negatiivse) firmaväärtuse muudatusena. Kui aga kahjum väärtuse langusest seondub omandamisjärgsete konkreetsete sündmuste või asjaolude muutustega, kajastatakse kahjum väärtuse langusest vastavalt standardile IAS 36, mitte omandamise kuupäeval kajastatud (negatiivse) firmaväärtuse muudatusena.

99. Lisaks standardis IAS 36 "Varade väärtuse langus" sätestatud nõuete järgimisele peab ettevõte vähemalt iga majandusaasta lõpus, isegi kui ei ole andmeid vara väärtuse languse kohta, hindama järgmiste immateriaalsete varade kaetavat väärtust:

a) veel mitte kasutuskõlblik immateriaalne vara; ja

b) immateriaalne vara, mida on alates vara kasutuskõlblikkuse algusest amortiseeritud üle 20 aasta.

Kaetav väärtus määratakse vastavalt standardile IAS 36 ja vastavalt sellele kajastatakse ka kahjumid väärtuse langusest.

100. Üldjuhul ei ole enne vara kasutuskõlblikuks muutumist võimalik kindlalt määrata, kas immateriaalne vara suudab teenida tulevast majanduslikku kasu, mis kataks selle soetusmaksumuse. Seepärast nähakse käesoleva standardiga ette, et ettevõte kontrollib veel mitte kasutuskõlbliku immateriaalse vara bilansilist maksumust väärtuse languse osas vähemalt üks kord aastas.

101. Mõnikord on immateriaalse vara väärtuse langust keeruline tuvastada muu hulgas seetõttu, et võivad puududa selged tõendid iganemise kohta. See küsimus tekib eelkõige pika kasuliku elueaga vara puhul. Seepärast nähakse käesoleva standardiga ette, et immateriaalse vara osas, mille kasulik eluiga on pikem kui 20 aastat alates kasutuskõlblikuks muutumisest, tuleb vara kaetav väärtus arvutada vähemat üks kord aastas.

102. Immateriaalse vara väärtuse languse iga-aastase kontrollimise kohustus kehtib juhul, kui vara hetkel eeldatav kogu kasulik eluiga on pikem kui 20 aastat alates kasutuskõlblikuks muutumisest. Seega, kui esmasel arvelevõtmisel eeldati, et immateriaalse vara kasulik eluiga on alla 20 aasta, kuid hilisemate väljaminekutega pikendatakse seda üle 20 aasta kasutuskõlblikuks muutumisest arvates, teostab ettevõte paragrahvis 99(b) nõutud väärtuse langemise kontrolli ja avalikustab paragrahvis 111(a) sätestatud andmed.

KASUTUSEST EEMALDAMINE JA VÕÕRANDAMINE

103. Immateriaalse vara kajastamine lõpetatakse (vara eemaldatakse bilansist) võõrandamisel või juhul, kui kasutusest ja hilisemast võõrandamisest ei oodata tulevast majanduslikku kasu.

104. Immateriaalse vara kasutusest eemaldamisest või võõrandamisest saadav kasum või kahjum tuleb kindlaks määrata müügi netolaekumise ja vara bilansilise maksumuse vahena ja kajastada kasumiaruandes tulu või kuluna.

105. Kui immateriaalne vara vahetatakse paragrahvis 35 esitatud asjaoludel sarnase vara vastu, on omandatud vara soetusmaksumuseks võõrandatud vara bilansiline maksumus ja kasumit või kahjumit ei teki.

106. Immateriaalne vara, mis on aktiivsest kasutusest eemaldatud ja mida hoitakse võõrandamise eesmärgil, on arvel aktiivsest kasutusest eemaldamise kuupäeva bilansilises maksumuses. Vähemalt iga majandusaasta lõpus kontrollib ettevõte vastavalt standardile IAS 36 "Varade väärtuse langus" vara väärtuse langust ja kajastab võimalikud kahjumid väärtuse langusest.

AVALIKUSTATAV INFORMATSIOON

Üldsätted

107. Iga immateriaalsete varade rühma kohta (eristades sisemiselt loodud ja muid immateriaalseid varasid) tuleb finantsaruannetes avalikustada järgmine informatsioon:

a) kasulik eluiga või kasutatud amortisatsioonimäärad;

b) kasutatud amortisatsioonimeetodid;

c) perioodi alguse ja perioodi lõpu bilansiline brutomaksumus ja akumuleeritud amortisatsioon (koos akumuleeritud kahjumitega väärtuse langusest);

d) kasumiaruande kirjed, kus kajastatakse immateriaalse vara amortisatsioonikulu;

e) perioodi alguse ja lõpu bilansiliste maksumuste võrdlus, näidates ära:

i) lisandumised (esitades eraldi sisemiselt arendatud ja äriühendustes omandatud);

ii) kasutusest eemaldamised ja võõrandamised;

iii) paragrahvide 64, 76 ja 77 kohastest perioodi ümberhindlustest ja standardi IAS 36 "Varade väärtuse langus" kohaselt kajastatud või otse omakapitalist lahutatud vara väärtuse langusest tulenevad suurenemised ja vähenemised (kui neid on);

iv) perioodi jooksul kasumiaruandes kajastatud kahjumid väärtuse langusest vastavalt standardile IAS 36 (kui neid on);

v) perioodi jooksul kasumiaruandes tühistatud kahjumid väärtuse langusest vastavalt standardile IAS 36 (kui neid on);

vi) perioodi jooksul kajastatud amortisatsioonikulu;

vii) välismaise majandusüksuse finantsaruannete konsolideerimisest tulenev valuutakursside muutuste kogusumma; ja

viii) muud bilansilise väärtuse muutused perioodi jooksul.

Võrdlusinformatsiooni esitamist ei nõuta.

108. Immateriaalsete varade rühm on samalaadsete ning ettevõtte tegevuses sarnasel viisil kasutatavate varade rühmitus. Erinevate rühmade näited on muu hulgas:

a) marginimed;

b) ajalehtede ja trükiste pealkirjad;

c) arvutitarkvara;

d) litsentsid ja frantsiisid;

e) autoriõigused, patendid ja muud tööstusomandi õigused, teenindamis- ja käitamisõigused;

f) retseptid, valemid, mudelid, disainilahendused ja prototüübid; ja

g) arendustegevuse faasis olev immateriaalne vara.

Ülaltoodud immateriaalse vara rühmasid võib vajadusel jagada (summeerida) väiksemateks (suuremateks) rühmadeks, kui selle tulemuseks on finantsaruannete kasutajate jaoks asjakohasem informatsioon.

109. Lisaks paragrahvi 107(e) alapunktides iii–v sätestatule avalikustab ettevõte langenud väärtusega immateriaalsete varade kohta ka standardiga IAS 36 ettenähtud informatsiooni.

110. Vastavalt standardile IAS 8 "Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites" avalikustab ettevõte jooksvale aruandeperioodile või hilisematele perioodidele olulist mõju avaldava raamatupidamisliku hinnangu muutuse iseloomu ja mõju. Selline avalikustamine võib olla tingitud muutustest:

a) amortisatsiooniperioodi pikkuses;

b) amortisatsioonimeetodis; või

c) lõppväärtustes.

111. Finantsaruannetes tuleb avalikustada ka järgmised andmed:

a) juhul kui immateriaalset vara amortiseeritakse üle 20 aasta, põhjused, miks on kõrvale jäetud eeldus, et alates kasutuskõlblikuks muutumisest ei ole vara kasulik eluiga pikem kui 20 aastat. Põhjendamisel peab ettevõte esitama immateriaalse vara kasuliku eluea määramisel olulist osa etendanud asjaolud;

b) ettevõtte kui terviku finantsaruannete osas oluliste immateriaalsete varade kirjeldus, bilansiline maksumus ja järelejäänud amortisatsiooniperiood;

c) sihtfinantseerimise teel omandatud ja õiglases väärtuses esmaselt arvele võetud immateriaalsete varad (vt paragrahv 33):

i) nende varade esmaselt kajastatud õiglane väärtus;

ii) nende bilansiline maksumus; ja

iii) asjaolu, kas need varad on kajastatud hilisema mõõtmise põhikäsitluse või lubatud alternatiivkäsitluse kohaselt;

d) piiratud omandiõigusega immateriaalsete varade olemasolu ja bilansiline maksumus ning kohustiste tagatisena panditud immateriaalse vara bilansiline maksumus; ja

e) immateriaalse vara omandamiseks võetud kohustuste summa.

112.
ü
le 20 aasta amortiseeritava immateriaalse vara kasuliku eluea määramisel olulist osa etendanud asjaolu(de) kirjeldamisel võtab ettevõte arvesse paragrahvis 80 toodud asjaolude loendit.

Lubatud alternatiivkäsitlusega hõlmatud immateriaalne vara

113.
ü
mberhinnatud väärtuses esitatud immateriaalsete varade kohta avalikustatakse järgmine informatsioon:

a) iga immateriaalsete varade rühma kohta:

i) ümberhindluse jõustumiskuupäev;

ii) ümberhinnatud immateriaalsete varade bilansiline maksumus; ja

iii) bilansiline maksumus, mis oleks finantsaruannetes kajastatud juhul, kui ümberhinnatud immateriaalne vara oleks kajastatud vastavalt paragrahvis 63 sätestatud põhikäsitlusele; ja

b) immateriaalse vara perioodi alguse ja lõpu ümberhindluse reservi summa, mis näitab perioodi jooksul toimunud muutusi ja reservi arvelt aktsionäridele tehtavate väljamaksete suhtes kehtivaid piiranguid.

114. Avalikustamisega seoses võib osutuda vajalikuks ümberhinnatud immateriaalsete varade rühmade summeerimine suuremateks rühmadeks. Immateriaalsete varade rühmi ei tohi siiski summeerida, kui selle tulemusena tekiks rühm, mis sisaldaks nii hilisema mõõtmise põhikäsitluse kui ka lubatud alternatiivkäsitluste kohaselt kajastatavaid summasid.

Teadus- ja arendusväljaminekud

115. Finantsaruannetes avalikustatakse perioodi jooksul kuluna kajastatud teadus- ja arendusväljaminekute kogusumma.

116. Teadus- ja arendusväljaminekud hõlmavad kõiki otseselt teadusuuringute ja arendustegevusega seostatavaid kulutusi või teadusuuringutele ja arendustegevusele põhjendatud ja järjekindlatel alustel jaotatavaid väljaminekuid (paragrahvis 115 esitatud avalikustamisnõude osas vajalike väljaminekute tüüpide kohta vt juhiseid paragrahvides 54–55).

Muu informatsioon

117. Kuigi seda ei nõuta, soovitatakse ettevõttel esitada järgmine informatsioon:

a) kõigi täielikult amortiseeritud, kuid endiselt kasutatavate immateriaalsete varade kirjeldused; ja

b) selliste oluliste immateriaalsete varade lühikirjeldus, mida ettevõte kontrollib, kuid mida ei ole kajastatud varadena, kuna need ei vasta käesolevas standardis sätestatud kajastamiskriteeriumidele või on soetatud või loodud enne käesoleva standardi jõustumist.

ÜLEMINEKUSÄTTED

118. Alates käesoleva standardi jõustumiskuupäevast (või kasutuselevõtu kuupäevast, kui see on varasem) tuleb seda rakendada vastavalt alltoodud tabelites sätestatule. Tabelites nimetamata juhtudel tuleb käesolevat standardit rakendada tagasiulatuvalt, välja arvatud juhul, kui see on võimatu.

119. Alltoodud tabelitega nähakse ette tagasiulatuv rakendamine, kui see on vajalik mõne objekti eemaldamiseks, mis käesoleva standardi kohaselt enam kajastamiskriteeriumidele ei vasta, või kui immateriaalse vara eelnev mõõtmine oli vastuolus käesolevas standardis esitatud printsiipidega (näiteks immateriaalne vara, mida ei ole kunagi amortiseeritud või mis on ümber hinnatud, kuid mitte aktiivse turu hindade alusel). Muudel juhtudel on nõutav või mõningatel juhtudel ka lubatav kajastamise ja amortiseerimise nõuete edasiulatuv rakendamine.

120. Käesoleva standardi kasutuselevõtu mõju alates jõustumiskuupäevast (või varasemast) tuleb kajastada vastavalt standardile IAS 8 "Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites", st kõige varasema esitatud perioodi jaotamata kasumi algsaldo (IAS 8 põhikäsitlus) või jooksva perioodi puhaskasumi või -kahjumi (IAS 8 lubatud alternatiivkäsitlus) korrigeerimisena.

121. Esimeses käesoleva standardi alusel esitatud raamatupidamise aastaaruandes peab ettevõte avalikustama kasutatud üleminekusätted, kui käesoleva standardi üleminekusätete kohaselt on võimalik teha valik.

Üleminekusätted – kajastamine

Asjaolud <_o3a_p />

Nõuded <_o3a_p />

1. Immateriaalne objekt oli kajastatud eraldiseisva varana – immateriaalsena või mitte – ja käesoleva standardi jõustumiskuupäeval (või käesoleva standardi kasutuselevõtu kuupäeval, kui see on varasem) ei vasta see objekt immateriaalse vara mõistele või kajastamiskriteeriumidele.

(a) Objekt on omandatud omandamisena liigitatavas äriühenduses <_o3a_p />

i) Objekt arvatakse samast omandamisest tuleneva (negatiivsee) firmaväärtusee sisse; ja <_o3a_p />

  <_o3a_p />

ii) korrigeeritakse omandamise kuupäeval kajastatud (negatiivset) firmaväärtust tagasiulatuvalt, nagu oleks see objekt alati sisaldunud omandamise kuupäeval kajastatud (negatiivses) firmaväärtuses. Näiteks kui firmaväärtus on kajastatud varana ja amortiseeritud, tuleb hinnata akumuleeritud amortisatsiooni, mis oleks kajastatud juhul, kui objekt oleks sisaldunud omandamise kuupäeval kajastatud firmaväärtuses, ja vastavalt sellele korrigeerida firmaväärtuse bilansilist maksumust. <_o3a_p />

b) Objekt ei ole omandatud omandamisena liigitatavas äriühenduses (see on näiteks eraldi ostetud või sisemiselt loodud). <_o3a_p />

Objekti kajastamine lõpetatakse (see eemaldatakse bilansist). <_o3a_p />

2. Immateriaalne objekt oli kajastatud eraldiseisva varana – immateriaalsena või mitte – ja käesoleva standardi jõustumiskuupäeval (või käesoleva standardi kasutuselevõtu kuupäeval, kui see on varasem) vastab see objekt immateriaalse vara mõistele ja kajastamiskriteeriumidele.

(a) Vara on esmaselt arvele võetud soetusmaksumuses. <_o3a_p />

Vara liigitatakse immateriaalse varana. Loetakse, et vara esmasel arvelevõtul kasutatud soetusmaksumus on kindlaks määratud õigesti. Vaata alltoodud asjaolude 4 ja 5 hilisema mõõtmise ja amortisatsiooni üleminekusätted. <_o3a_p />

b) Vara on esmaselt arvele võetud muus kui soetusmaksumuses. <_o3a_p />

i) Vara liigitatakse immateriaalseks varaks; ja <_o3a_p />

  <_o3a_p />

ii) hinnatakse uuesti vara bilansiline maksumus soetusmaksumuses (või ümberhinnatud summa peale esmast arvelevõtmist kajastamist soetusmaksumuses) ning lahutatakse sellest käesoleva standardi alusel akumuleeritud amortisatsioon. <_o3a_p />

  <_o3a_p />

Kui immateriaalse vara soetusmaksumust ei ole võimalik kindlaks teha, lõpetatakse vara kajastamine (see eemaldatakse bilansist). <_o3a_p />

3. Käesoleva standardi jõustumiskuupäeval (või käesoleva standardi kasutuselevõtu kuupäeval, kui see on varasem) vastab objekt immateriaalse vara mõistele ja kajastamiskriteeriumidele, kuid seda ei ole varem varana kajastatud.

a) Immateriaalne vara on omandatud omandamisena liigitatavas äriühenduses ja see moodustas osa kajastatud firmaväärtusest. <_o3a_p />

Immateriaalse vara kajastamine on soovitav, kuid mitte kohustuslik. Kui immateriaalne vara kajastatakse, siis: <_o3a_p />

  <_o3a_p />

i) mõõdetakse vara bilansiline väärtus soetusmaksumuses (või ümberhinnatud summas), millest lahutatakse käesoleva standardi alusel määratud akumuleeritud amortisatsioon; ja <_o3a_p />

  <_o3a_p />

ii) korrigeeritakse omandamise kuupäeval kajastatud firmaväärtust tagasiulatuvalt, nagu ei oleks see objekt kunagi sisaldunud omandamise kuupäeval kajastatud firmaväärtuses. Näiteks kui firmaväärtus on kajastatud varana ja amortiseeritud, hinnatakse firmaväärtuse akumuleeritud amortisatsiooni mõju immateriaalse vara eraldamisele ja korrigeeritakse vastavalt firmaväärtuse summat. <_o3a_p />

b) Immateriaalne vara ei ole omandatud omandamisena liigitatavas äriühenduses (see on näiteks eraldi ostetud või sisemiselt loodud). <_o3a_p />

Immateriaalset vara ei kajastata. <_o3a_p />

 

Üleminekusätted – põhikäsitluse alusel arvele võetud immateriaalse vara amortiseerimine

Asjaolud <_o3a_p />

Nõuded <_o3a_p />

4. Vara ei ole varem amortiseeritud või oli amortisatsioonisumma null. <_o3a_p />

Vara bilansiline maksumus hinnatakse ümber nii, nagu oleks kogu aeg käesoleva standardi alusel akumuleeritud amortisatsiooni määratud. <_o3a_p />

5. Vara on varem amortiseeritud. Käesoleva standardi alusel määratud akumuleeritud amortisatsioon on varem määratud amortisatsioonist erinev (kuna amortisatsiooniperiood ja/või amortisatsioonimeetod on erinev). <_o3a_p />

Immateriaalse vara bilansilist maksumust ei hinnata eelnevate aastate akumuleeritud amortisatsiooni ja käesoleva standardi alusel arvutatud amortisatsiooni vahe osas ümber. Vara bilansiline maksumus amortiseeritakse tema käesoleva standardi alusel määratud järelejäänud kasuliku eluea jooksul (st kõiki muutusi käsitatakse raamatupidamislike hinnangute muutustena – vt paragrahv 94). <_o3a_p />

 

Üleminekusätted – ümberhinnatud immateriaalne vara

Asjaolud <_o3a_p />

Nõuded <_o3a_p />

6. Immateriaalne vara oli arvel ümberhinnatud väärtuses, mis ei olnud määratud vastavalt aktiivse turu hindadele:

a) Varale on olemas aktiivne turg. <_o3a_p />

Vara hinnatakse käesoleva standardi jõustumiskuupäeval (või käesoleva standardi vastuvõtmise kuupäeval, kui see on varasem) ümber vastavalt aktiivse turu hindadele. <_o3a_p />

b) Varale ei ole aktiivset turgu. <_o3a_p />

i) Kõikide ümberhindluste tulemused tühistatakse; ja <_o3a_p />

  <_o3a_p />

ii) mõõdetakse vara bilansiline väärtus soetusmaksumuses, millest lahutatakse käesoleva standardi alusel määratud akumuleeritud amortisatsioon. <_o3a_p />

 

JÕUSTUMISKUUPÄEV

122. Käesolev rahvusvaheline raamatupidamisstandard kehtib nende raamatupidamise aastaaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. juulil 1999 või pärast seda algavaid aruandeperioode. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui ettevõte rakendab käesolevat standardit raamatupidamise aastaaruannete koostamisel, mis hõlmavad enne 1. juulit 1999 algavaid perioode, peab ettevõte:

a) selle asjaolu avalikustama; ja

b) võtma samaaegselt kasutusele standardid IAS 22 "
ä
riühendused" (muudetud 1998) ja IAS 36 "Varade väärtuse langus".

123. Käesoleva standardiga asendatakse:

a) standardi IAS 4 "Amortisatsiooni arvestus" need osad, mis käsitlevad immateriaalse vara amortiseerimist; ja

b) standard IAS 9 "Teadus- ja arendusväljaminekud".

 

1
Vt ka SIC-6 “Kulutused olemasoleva tarkvara muutmiseks”.

Osale arutelus

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Lihtne äritarkvara juhile

BudgetMatador on juhi töölaud ettevõtte rahaasjade haldamiseks. Rakendus optimeerib juhi ning raamatupidaja vahelist koostööd ning annab juhile mõeldud ülevaate ettevõtte finantsolukorrast.

Innovatiivne ja suurte võimalustega Microsoft Dynamics NAV

Keskmistele ja suurtele ettevõtetele mõeldud Dynamics NAV on Microsofti majandustarkvaradest globaalselt enim müüdud ja kiiremini arenev lahendus, mida on viimasel kümnendil jõuliselt arendatud.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad