IAS36 Varade väärtuse langus

IASC juhatus kinnitas käesoleva
raamatupidamisstandardi 1998. aasta aprillis ja see kehtib finantsaruannete
kohta, mis hõlmavad 1. juulil 1999 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

1998. aasta juulis kinnitati standardid IAS 38 “Immateriaalne vara” ja IAS 22 (muudetud 1998) “Äriühendused”, mille tulemusena muutusid sissejuhatuses ning paragrahvides 39, 40 ja 110 esitatud ristviited ja mõisted. Peale selle lisati standardiga IAS 38 paragrahvi 5 mõiste “aktiivne turg”. Samuti parandati lisa A paragrahvide A47, A48 ja A57 väike sõnastuse vastuolu.

2000. aasta aprillis muudeti standardiga IAS 40 “Kinnisvarainvesteeringud” paragrahvi 1. Kõnealust muudatust rakendatakse finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. jaanuaril 2001 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

2001. aasta jaanuaris muudeti standardiga IAS 41 “Põllumajandus” paragrahvi 1. Kõnealust muudatust rakendatakse finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. jaanuaril 2003 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

SISSEJUHATUS

1. Käesoleva standardiga (edaspidi “IAS 36”) sätestatakse kõikide varade väärtuse languse arvestamine ja avalikustamine. Sellega asendatakse vara kaetavuse hindamise ja vara väärtuse langusest tekkinud kahjumite kajastamise nõuded, mida käsitleti järgmistes standardites:

a) IAS 16 (muudetud 1993) “Materiaalne põhivara” (vt IAS 16 (muudetud 1998));

b) IAS 22 (muudetud 1993) “Äriühendused” (vt IAS 22 (muudetud 1998));

c) IAS 28 (ümber kujundatud 1994) “Sidusettevõtetesse tehtud investeeringute arvestus” (vt IAS 28 (muudetud 1998)); ja

d) IAS 31 (ümber kujundatud 1994) “Finantsaruandlus ühisettevõtmistes osalemise kohta” (vt IAS 31 (muudetud 1998)).

Suuremad muudatused võrreldes varasemate nõuetega ja standardi IAS 36 põhimõtete selgitused on esitatud eraldi järelduste aluses.

2. Standard IAS 36 ei hõlma varude, edasilükkunud tulumaksu varade, ehituslepingutest tulenevate varade, töövõtjatele makstavatest hüvitistest tulenevate varade ega enamike finantsvarade väärtuse langust.

3. IAS 36 nõuab vara kaetava väärtuse hindamist, kui on tõendeid, et kõnealuse vara väärtus võib olla  langenud. Erijuhtudel võib vara suhtes rakendatav rahvusvaheline raamatupidamisstandard sisaldada täiendavaid läbivaatamisi käsitlevaid nõudeid. Näiteks standardites IAS 38 “Immateriaalne vara” ja IAS 22 (muudetud 1998) “Äriühendused” nõutakse rohkem kui 20 aasta jooksul amortiseeritava immateriaalse vara ja firmaväärtuse kaetava väärtuse iga-aastast hindamist.

4. Standardis IAS 36 nõutakse vara väärtuse langusest tingitud kahjumi kajastamist (vara väärtus on langenud), kui vara bilansiline maksumus ületab selle kaetava väärtuse. Väärtuse langusest tekkinud kahjum tuleb soetusmaksumuses esitatud varade puhul kajastada kasumiaruandes ja ümberhinnatud väärtuses esitatud varade puhul tuleb seda käsitada ümberhindluse vähendamisena.

5. Standardis IAS 36 nõutakse kaetava väärtuse mõõtmist kas neto müügihinnana või kasutusväärtusena, olenevalt sellest, kumb on kõrgem:

a) neto müügihind on teadlike ja huvitatud mitteseotud osapoolte vahelises tehingus vara müügist saadav summa, millest on maha arvatud otseselt müügiga kaasnevad lisakulutused; ja

b) kasutusväärtus on selliste eeldatavate tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus, mis eeldatavalt saadakse vara jätkuvast kasutamisest ja selle võõrandamisest pärast kasuliku eluea lõppu.

6. Vara kasuliku eluea määramisel nõutakse standardis IAS 36, et ettevõte peab kasutama muu hulgas järgmist:

a) mõistlikel ja põhjendatud eeldustel põhinevaid rahavoogude prognoose, mis:

i) väljendavad vara hetkeseisukorda; ja

ii) esindavad juhtkonna parimat hinnangut kõnealuse vara ülejäänud kasuliku eluea jooksul kehtivate majandustingimuste kohta; ja

b) maksueelset diskontomäära, mis väljendab turusuundumusi raha hetkeväärtuse osas ja kõnealuse varaga seotud eririske. Diskontomäär ei tohiks väljendada riske, mille suhtes tulevasi rahavoogusid on korrigeeritud.

7. Kõikide varade kaetav väärtus tuleb hinnata eraldi. Kui see ei ole võimalik, nõutakse standardis IAS 36, et ettevõte määrab selle raha teeniva varaüksuse kaetava väärtuse, mille alla vara kuulub. Raha teeniv üksus on väikseim eristatav varade rühm, millest jätkuval kasutamisel tulenevad muudest varade või vararühmade rahavoogudest suures osas sõltumatud raha laekumised. Kui vara või vararühma toodangut müüakse aktiivsel turul, tuleks kõnealune vara või vararühm kindlaks määrata eraldi raha teeniva üksusena isegi juhul, kui osa või kogu kõnesoleva vara või vararühma toodangut kasutatakse ettevõttesiseselt. Lisas A “Näited” on esitatud näited raha teenivate üksuste kindlaksmääramise kohta.

8. Standardis IAS 36 nõutakse, et raha teeniva üksuse väärtuse languse kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõnealuse raha teeniva üksusega seotud firmaväärtust ja üldkasutatavat vara (nt peakontori varasid). Standardis IAS 36 on täpsustatud, kuidas seda tuleb teha.

9. Raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjumi kajastamise ja mõõtmise põhimõtted on samad, mis üksiku vara puhul. Standardis IAS 36 on täpsustatud, kuidas määrata raha teeniva üksuse bilansilist maksumust ja kuidas jaotada väärtuse langusest tekkinud kahjum kõnealuse üksuse varade vahel.

10. Standardis IAS 36 nõutakse vara väärtuse langusest tekkinud kahjumi, mida on kajastatud eelmistel aastatel, tühistamist ainul juhul, kui kaetava väärtuse määramisel kasutatud hinnangud on muutunud pärast vara väärtuse langusest tekkinud viimase kahjumi kajastamist. Väärtuse langusest tekkinud kahjum tühistatakse ainult ulatuses, mis ei muuda vara bilansilist maksumust suuremaks kõnealuse vara sellisest bilansilisest (amortiseeritud) maksumusest, mis oleks määratud, kui eelmistel aastatel ei oleks kajastatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjumit. Väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine tuleb soetusmaksumuses esitatud varade puhul kajastada kasumiaruandes ja ümberhinnatud väärtuses esitatud varade puhul tuleb seda käsitleda ümberhindluse suurendamisena.

11. Standard IAS 36 ei luba firmaväärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamist, v.a järgmistel juhtudel:

a) väärtuse langusest tekkinud kahjumi on tinginud konkreetne erakordne ettevõtteväline sündmus, mis eeldatavasti ei kordu; ja

b) järgmised ettevõttevälised sündmused on tühistanud kõnealuse sündmuse mõju.

12. Väärtuse langusest tekkinud kahjumite kajastamisel (tühistamisel) nõutakse standardis IAS 36 teatava informatsiooni avalikustamist:

a) vara liigi järgi; ja

b) avalikustatavate segmentide järgi ettevõtte segmendiaruandluses kasutatavas põhivormis (nõutakse ainult juhul, kui ettevõte rakendab standardit IAS 14 “Segmendiaruandlus”).

Standardis IAS 36 nõutakse lisainformatsiooni avalikustamist, kui väärtuse langusest tekkinud kahjumitel, mis on perioodi jooksul kajastatud (tühistatud), on oluline osa aruandva ettevõtte finantsaruannetes.

13. Standardi IAS 36 esmakordsel kasutuselevõtmisel tuleb seda rakendada ainult edasiulatuvalt. Kajastatavaid (tühistatavaid) kahjumeid väärtuse langusest tuleb käsitleda standardi IAS 36 alusel, mitte aga standardis IAS 8 “Aruandeperioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites” esitatud põhimõtete või avestusmeetodite muudatuste puhul lubatud alternatiivkäsitluste alusel.

14. Standardit IAS 36 rakendatakse 1. juulil 1999 või pärast seda algavate aruandeperioodide suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav.

SISUKORD

  <_o3a_p />

Paragrahvid <_o3a_p />

Eesmärk <_o3a_p />

  <_o3a_p />

Rakendusala <_o3a_p />

1–4 <_o3a_p />

Mõisted <_o3a_p />

5 <_o3a_p />

Vara väärtuse võimaliku languse kindlakstegemine <_o3a_p />

6–14 <_o3a_p />

Kaetava väärtuse mõõtmine <_o3a_p />

15–56 <_o3a_p />

Neto müügihind <_o3a_p />

21–25 <_o3a_p />

Kasutusväärtus <_o3a_p />

26–56 <_o3a_p />

Tulevaste rahavoogude hindamise alused <_o3a_p />

27–31 <_o3a_p />

Tulevaste rahavoogude hinnangute koostamine <_o3a_p />

32–46 <_o3a_p />

Tulevased rahavood välisvaluutas <_o3a_p />

47 <_o3a_p />

Diskontomäär <_o3a_p />

48–56

  <_o3a_p />

Väärtuse langusest tekkinud kahjumi kajastamine ja mõõtmine <_o3a_p />

57–63

  <_o3a_p />

Raha teenivad üksused <_o3a_p />

64–93

  <_o3a_p />

Raha teeniva üksuse kindlakstegemine <_o3a_p />

65–72 <_o3a_p />

Raha teeniva üksuse kaetav väärtus ja bilansiline maksumus <_o3a_p />

73–87

  <_o3a_p />

Firmaväärtus <_o3a_p />

79–83

  <_o3a_p />

Üldkasutatav vara <_o3a_p />

84–87

  <_o3a_p />

Raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjum <_o3a_p />

88–93

  <_o3a_p />

Väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine <_o3a_p />

94–112

  <_o3a_p />

Üksiku varaobjekti väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine <_o3a_p />

102–106

  <_o3a_p />

Raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine <_o3a_p />

107–108

  <_o3a_p />

Firmaväärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine <_o3a_p />

109–112 <_o3a_p />

Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />

113–119 <_o3a_p />

Üleminekusätted <_o3a_p />

120–121 <_o3a_p />

Jõustumiskuupäev <_o3a_p />

122 <_o3a_p />

 

Standardeid, mis on esitatud poolpaksus kursiivkirjas, tuleb lugeda koos käesolevas standardis esitatud taustmaterjali ja rakendusjuhiste ning "Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite eessõnaga". Rahvusvahelised raamatupidamisstandardid ei ole ette nähtud rakendamiseks ebaoluliste objektide suhtes (vt eessõna paragrahv 12).

EESMÄRK

Käesoleva standardi eesmärk on formuleerida menetlused, mida ettevõte peab rakendama, tagamaks, et varasid ei esitataks nende kaetavast väärtusest suuremana. Kui vara bilansiline maksumus ületab vara kasutamisest või müügist saadava summa, on tegemist vara esitamisega kaetavast väärtusest suuremas väärtuses. Sel juhul kirjeldatakse vara väärtust langenuna ja käesolev standard nõuab ettevõttelt väärtuse langusest tekkinud kahjumi kajastamist. Samuti täpsustatakse käesolevas standardis, millal ettevõte peab tühistama väärtuse langusest tekkinud kahjumi, ja  kehtestatakse teatavad nõuded varade väärtuse languse kohta avalikustamisele kuuluvale informatsioonile.

RAKENDUSALA

1. Käesolevat standardit tuleb rakendada kõikide varade väärtuse languse arvestamisel, v.a järgmised varad:

a) varud (vt IAS 2 “Varud”);

b) ehituslepingutest tulenevad varad (vt IAS 11 “Ehituslepingud”);

c) edasilükkunud tulumaksu vara (vt IAS 12 “Tulumaks”);

d) töövõtjatele makstavatest hüvitistest tulenevad varad (vt IAS 19 “Hüvitised töövõtjatele”);

e) finantsvarad, mis kuuluvad standardi IAS 32 “Finantsinstrumendid: avalikustamine ja esitamine” rakendusalasse;

f) õiglases väärtuses mõõdetavad kinnisvarainvesteeringud (vt IAS 40 “Kinnisvarainvesteeringud”); ja

g) õiglases väärtuses mõõdetavad põllumajandustegevusega seotud bioloogilised varad, millest on maha arvatud prognoositavad müügikulud (vt IAS 41 “Põllumajandus”).

2. Käesolevat standardit ei rakendata varude, ehituslepingutest tulenevate varade, edasilükkunud tulumaksu vara ja töövõtjatele makstavatest hüvitistest tulenevate varade suhtes, sest kõnealuste varade suhtes rakendatavad olemasolevad rahvusvahelised raamatupidamisstandardid juba hõlmavad nende kajastamise ja mõõtmise erinõudeid.

3. Käesolevat standardit rakendatakse investeeringute suhtes, mis on tehtud:

a) tütarettevõtetesse standardis IAS 27 “Konsolideeritud finantsaruanded ja tütarettevõtetesse tehtud investeeringute arvestus” määratletud tähenduses;

b) sidusettevõtetesse standardis IAS 28 “Sidusettevõtetesse tehtud investeeringute arvestus” määratletud tähenduses; ja

c) ühisettevõtmistesse standardis IAS 31 “Finantsaruandlus ühisettevõtmistes osalemise kohta” määratletud tähenduses.

Muude finantsvarade väärtuse langust käsitletakse standardis IAS 39 “Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine”.

4. Käesolevat standardit rakendatakse varade suhtes, mida esitatakse muude rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite, näiteks standardis IAS 16 “Materiaalne põhivara” lubatud alternatiivkäsitluse alusel ümber hinnatud väärtuses (õiglases väärtuses). Ümberhinnatud vara väärtuse võimaliku languse kindlaksmääramine sõltub õiglase väärtuse määramise alustest:

a) kui vara õiglane väärtus on turuväärtus, on ainus erinevus vara õiglase väärtuse ja selle neto müügihinna vahel vara võõrandamisega otseselt kaasnevad lisakulud:

i) kui müügikulutused on ebaolulised, peab ümberhinnatud vara kaetav väärtus olema ligilähedane selle ümberhinnatud väärtusele (õiglasele väärtusele) või sellest suurem. Sel juhul on ebatõenäoline, et pärast ümberhindamisnõuete rakendamist ümberhinnatud vara väärtus langeb ja seega ei ole kaetavat väärtust vaja hinnata; ja

ii) kui müügikulutused on olulised, peab ümberhinnatud vara neto müügihind olema väiksem kui selle õiglane väärtus. Seetõttu langeb ümberhinnatud vara väärtus, kui selle kasutusväärtus on väiksem kui ümberhinnatud väärtus (õiglane väärtus). Sel juhul rakendab ettevõte pärast ümberhindamisnõuete rakendamist käesolevat standardit, et teha kindlaks vara väärtuse võimalik langus; ja

b) kui vara õiglase väärtuse määramise aluseks on muu kui turuväärtus, võib selle ümberhinnatud väärtus (õiglane väärtus) olla kaetavast väärtusest suurem või väiksem. Sellest tulenevalt rakendab ettevõte pärast ümberhindamisnõuete rakendamist käesolevat standardit, et teha kindlaks vara väärtuse võimalik langus.

MÕISTED

5. Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Kaetav väärtus on kas vara neto müügihind või kasutusväärtus, olenevalt sellest, kumb neist on suurem
.

Kasutusväärtus on selliste eeldatavate tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus, mis eeldatavalt tulenevad vara jätkuvast kasutamisest ja selle vara võõrandamisest pärast kasuliku eluea lõppu
.

Neto müügihind on teadlike ja huvitatud mitteseotud osapoolte vahelises tehingus vara müügist saadav summa, millest on maha arvatud müügikulutused
.

Müügikulutused on vara müügiga otseselt kaasnevad lisakulutused, v.a finantskulud ja tulumaksu kulu.

Kahjum väärtuse langusest on summa, mille võrra vara bilansiline maksumus ületab selle vara kaetava väärtuse
.

Bilansiline maksumus on summa, milles vara on bilansis kajastatud pärast akumuleeritud amortisatsiooni ja vara väärtuse langusest tekkinud akumuleeritud kahjumite mahaarvamist.

Amortisatsioon on vara amortiseeritava osa süstemaatiline jaotamine vara kasulikule elueale
.

Amortiseeritav osa on vara soetusmaksumus või muu summa, millega soetusmaksumus on finantsaruannetes asendatud, miinus selle lõppväärtus.

Kasulik eluiga on
:

a) periood, mille jooksul ettevõte eeldatavalt kasutab amortiseeritavat vara; või

b) toodangu- või muude samalaadsete ühikute arv, mida ettevõte eeldatavasti varast saab.

Raha teeniv üksus on väikseim eristatav vararühm, millest jätkuval kasutamisel tulenevad muudest varadest või vararühmadest suures osas sõltumatud raha laekumised
.

Üldkasutatav vara on vara, välja arvatud firmaväärtus, mis annab panuse nii vaadeldava raha teeniva üksuse kui ettevõtte teiste raha teenivate üksuste tulevastesse rahavoogudesse
.

Aktiivne turg on turg, kus kehtivad kõik järgmised tingimused:

a) turul kaubeldavad objektid on homogeensed;

b) üldjuhul on igal ajal võimalik leida huvitatud ostjaid ja müüjaid; ja

c) hinnad on avalikkusele kättesaadavad.

VARA VÄÄRTUSE VÕIMALIKU LANGUSE KINDLAKSTEGEMINE

6. Paragrahvides 7–14 täpsustatakse, millal tuleb määrata kaetav väärtus. Kõnealustes nõuetes kasutatakse mõistet “vara”, mida rakendatakse nii üksiku varaobjekti kui ka raha teeniva üksuse suhtes.

7. Vara väärtus on langenud, kui selle bilansiline maksumus ületab kaetava väärtuse. Paragrahvides 9–11 kirjeldatakse mõningaid asjaolusid, mis viitavad vara väärtuse võimalikule langusele: ettevõte peab mõne kõnealuse asjaolu esinemise korral koostama ametliku hinnangu kaetava väärtuse kohta. Kui väärtuse langusest tekkivale võimalikule kahjumile viitavaid asjaolusid ei esine, ei nõua käesolev standard ettevõttelt kaetava väärtuse ametliku hinnangu koostamist.

8. Ettevõte peab igal bilansipäeval hindama vara väärtuse võimalikule langemisele viitavate asjaolude esinemist. Iga sellise asjaolu esinemise korral peab ettevõte hindama vara kaetavat väärtust.

9. Ettevõte peab vara väärtuse võimalikule langusele viitava asjaolu hindamisel arvestama vähemalt järgmisi asjaolusid:

Ettevõttevälised informatsiooniallikad

a) vara turuväärtus on vähenenud perioodi jooksul märkimisväärselt rohkem kui aja möödumise või tavapärase kasutamise tulemusena võiks eeldada;

b) kõnealuse perioodi jooksul on toimunud või lähitulevikus toimuvad märkimisväärsed ja ettevõtte jaoks kahjulikud muutused tehnoloogia-, turu-, majandus- või õiguskeskkonnas, kus ettevõte tegutseb, või turul, mis on varaga otseselt seotud;

c) turu intressimäärad või muud turul investeeringutelt saadava tulu määrad on kõnealuse perioodi jooksul suurenenud ning see mõjutab tõenäoliselt vara kasutusväärtuse arvutamisel kasutatavat diskontomäära ja vähendab oluliselt vara kaetavat väärtust;

d) aruandva ettevõtte netovarade bilansiline maksumus on suurem selle turu kapitalisatsioonist;

Ettevõttesisesed informatsiooniallikad

e) on olemas tõendid vara iganemise või füüsilise kahjustuse kohta;

f) kõnealuse perioodi jooksul on toimunud või lähitulevikus toimuvad märkimisväärsed ettevõtte jaoks kahjulikud muutused vara kasutamise või eeldatava kasutamise ulatuses või viisis. Kõnesolevad muutused hõlmavad varaga seotud tegevusvaldkonna lõpetamise või restruktureerimise või vara eeldatavast varasema müümise kavasid; ja

g) ettevõttesisesest aruandlusest saadavad tõendid viitavad sellele, et vara majandusnäitajad on hetkel või tulevikus eeldatust halvemad.

10. Paragrahvis 9 esitatud loetelu ei ole täielik. Ettevõte võib kindlaks määrata muid vara väärtuse võimalikule langusele viitavaid asjaolusid, mis nõuavad ettevõttelt samuti vara kaetava väärtuse määramist.

11. Ettevõttesisesest aruandlusest tulenevate vara võimalikule väärtuse langusele viitavate tõendite hulka kuuluvad:

a) vara soetamisega seotud rahavood või hilisemad vara kasutamise või hooldamisega seotud rahalised vajadused, mis on algselt eelarvestatust märkimisväärselt suuremad;

b) varaga seotud tegelike neto rahavoogude või tegevuskasumi või -kahjumi märkimisväärne halvenemine võrreldes eelarvestatuga;

c) varaga seotud eelarvestatud neto rahavoogude või tegevuskasumi märkimisväärne vähenemine või eelarvestatud kahjumi märkimisväärne suurenemine; või

d) aruandeperioodi näitajate lisamisel eelarvestatud näitajatele saadakse tulemuseks vara tegevuskahjumid või negatiivne neto rahavoog.

12. Vara kaetava väärtuse määramise vajalikkuse kindlaksmääramisel rakendatakse olulisuse põhimõtet. Näiteks kui varasematest arvutustest ilmneb, et vara kaetav väärtus on märkimisväärselt suurem selle bilansilisest maksumusest, ei pea ettevõte vara kaetavat väärtust ümber hindama, kui ei ole toimunud kõnealust erinevust kõrvaldavat sündmust. Samuti võib varasem analüüs näidata, et vara kaetav väärtus ei ole tundlik ühe (või mitme) paragrahvis 9 loetletud asjaolu suhtes.

13. Paragrahvi 12 iseloomustab järgmine näide: kui turu intressimäärad või muud turul investeeringutelt saadava tulu määrad on aruandeperioodi jooksul tõusnud, ei pea ettevõte koostama ametlikku vara kaetava väärtuse hinnangut järgmistel juhtudel:

a) kui on ebatõenäoline, et kõnealuste turumäärade tõus mõjutab vara kasutusväärtuse arvestamisel kasutatavat diskontomäära. Näiteks ei pruugi lühiajaliste investeeringute intressimäärade tõus oluliselt mõjutada diskontomäärasid, mida kasutatakse pika kasuliku elueaga vara puhul; või

b) kui on tõenäoline, et kõnealuste turumäärade suurenemine mõjutab vara kasutusväärtuse arvestamisel kasutatavat diskontomäära, kuid varasemast kaetava väärtuse tundlikkuse analüüsist ilmneb järgmine:

i) kaetava väärtuse oluline vähenemine on ebatõenäoline, sest tulevased rahavood tõenäoliselt suurenevad. Näiteks võib ettevõte mõningatel juhtudel olla võimeline tõendama, et ta korrigeerib oma tulusid turumäärade kasvu kompenseerimiseks; või

ii) kaetava väärtuse vähenemise tagajärjel tekkiv oluline kahjum väärtuse langusest on ebatõenäoline.

14. Vara väärtuse võimalikule langusele viitav asjaolu võib osutada sellele, et kõnealuse vara järelejäänud kasulik eluiga, amortisatsioonimeetod või vara lõppväärtus tuleb üle vaadata ja korrigeerida vara suhtes rakendatava rahvusvahelise raamatupidamisstandardi alusel, isegi kui vara kohta ei kajastata kahjumit väärtuse langusest.

KAETAVA VÄÄRTUSE MÕÕTMINE

15. Käesolevas standardis on kaetav väärtus määratletud kas vara neto müügihinnana või kasutusväärtusena, olenevalt sellest, kumb neist on suurem. Paragrahvides 16–56 on esitatud kaetava väärtuse mõõtmise nõuded. Kõnealustes nõuetes kasutatakse mõistet “vara” nii üksiku varaobjekti kui ka raha teeniva üksuse kohta.

16. Mõlema, nii vara neto müügihinna kui ka kasutusväärtuse määramine ei ole alati vajalik. Näiteks kui üks kõnealustest summadest ületab vara bilansilise maksumuse, ei ole vara väärtus langenud ja teist näitajat ei ole vaja hinnata.

17. Vara neto müügihinna määramine võib olla võimalik isegi juhul, kui vara aktiivsel turul ei müüda. Mõnikord ei ole siiski võimalik määrata neto müügihinda, sest puuduvad alused usaldusväärse hinnangu andmiseks teadlike ja huvitatud mitteseotud osapoolte vahelises tehingus vara müügist saadava summa kohta. Sel juhul võib vara kaetavat väärtust käsitada selle kasutusväärtusena.

18. Kui ei ole põhjust arvata, et vara kasutusväärtus ületab oluliselt selle vara neto müügihinda, võib neto müügihinnana käsitada kõnealuse vara kaetavat väärtust. Seda tehakse sageli juhtudel, kui vara kavatsetakse võõrandada. Võõrandatava vara kasutusväärtus koosneb põhiliselt võõrandamisel saadavatest netolaekumistest, kuna on tõenäoline, et selle vara kasutamisest saadavad tulevased rahavood kuni selle võõrandamiseni on ebaolulise suurusega.

19. Kaetav väärtus määratakse konkreetsele varale, v.a juhtudel, kui sellest varast ei tulene jätkuval kasutamisel muudest varadest või vararühmadest suures osas sõltumatuid raha laekumisi. Sel juhul määratakse kaetav väärtus selle raha teeniva üksuse kohta, kuhu kõnealune vara kuulub (vt paragrahvid 64–87), v.a järgmistel juhtudel:

a) vara neto müügihind on suurem selle vara bilansilisest maksumusest; või

b) vara hinnatav kasutusväärtus on lähedane selle neto müügihinnale ja neto müügihinda on võimalik määrata.

20. Mõningatel juhtudel võivad hinnangud, keskväärtused ja lihtsustatud arvutused anda neto müügihinna või kasutusväärtuse määramisel ligilähedaselt samasuguseid tulemusi nagu käesolevas standardis esitatud üksikasjalikud arvutused.

Neto müügihind

21. Parim tõend vara neto müügihinna kohta on mitteseotud osapoolte vahelises tehingus sõlmitud siduvas müügilepingus määratud hind, mida on korrigeeritud otseste müügikulutustega.

22. Kui siduv müügileping puudub, kuid varaga kaubeldakse aktiivsel turul, on vara neto müügihind selle vara turuhind, millest arvatakse maha müügikulutused. Asjakohane turuhind on tavaliselt kehtiv hinnapakkumine. Kui ei ole kehtivaid hinnapakkumisi, võib neto müügihinna kindlaksmääramisel tugineda kõige hiljutisema tehingu hinnale, tingimusel, et tehingu kuupäeva ja hinnangu andmise kuupäeva vahelisel perioodil ei ole majandustingimused märkimisväärselt muutunud.

23. Kui vara kohta ei ole siduvat müügilepingut ja sellel varal puudub aktiivne turg, on neto müügihinna määramise aluseks parim kättesaadav informatsioon, mis väljendab summat, mida ettevõte võib bilansipäeval saada vara võõrandamisel teadlike ja huvitatud mitteseotud osapoolte vahelises tehingus pärast müügikulutuste mahaarvestamist. Kõnesoleva summa määramisel võtab ettevõte arvesse hiljutiste sarnaste varade kohta sõlmitud ja sama tegevusalaga seotud tehingute tulemusi. Neto müügihind ei väljenda sundmüüki, v.a juhul, kui juhtkond on sunnitud vara viivitamatult müüma.

24. Neto müügihinna määramisel arvatakse maha müügikulutused, välja arvatud juba kohustistena kajastatud kulutused. Kõnealusteks kulutusteks on näiteks juriidilised kulud, tempelmaksud ja muud samalaadsed tehingumaksud, vara teisaldamise kulud ja vara müügikõlblikuks muutmisega seotud otsesed lisakulud. Töösuhte lõpetamise hüvitised (määratletud standardis IAS 19 “Hüvitised töövõtjatele”) ja äritegevuse vähenemise või reorganiseerimisega seotud kulud pärast vara võõrandamist ei kuulu vara müügiga otseselt kaasnevate lisakulutuste hulka.

25. Mõnikord nõuab vara võõrandamine ostjalt kohustise ülevõtmist ning vara ja kohustise kohta on olemas vaid üks neto müügihind. Paragrahvis 77 selgitatakse kõnealuste juhtude käsitlemise korda.

Kasutusväärtus

26. Vara kasutusväärtuse hindamine hõlmab järgmisi etappe:

a) vara jätkuvast kasutamisest ja selle lõplikust võõrandamisest tulenevate tulevaste raha laekumiste ja väljamaksete hindamine; ja

b) asjakohase diskontomäära rakendamine kõnealuste tulevaste neto rahavoogude suhtes.

Tulevaste rahavoogude hindamise alused

27. Kasutusväärtuse mõõtmisel:

a) rahavoogude prognoosid peavad põhinema mõistlikel ja põhjendatud eeldustel, mis esindavad juhtkonna parimat hinnangutkõnealuse vara ülejäänud kasuliku eluea jooksul kehtivate majandustingimuste kohta. Suuremat tähtsust tuleks omistada ettevõttevälistele tõenditele;

b) rahavoo prognoosid peavad põhinema kõige viimastel juhtkonna heakskiidetud finantseelarvetel/-ennustustel. Kõnealustel eelarvetel/ennustustel põhinevad prognoosid peaksid hõlmama maksimaalselt viit aastat, v.a juhul, kui pikem periood on põhjendatud; ja

c) kõige viimaste finantseelarvete/-ennustustega hõlmatud perioodile järgnevate rahavoogude prognoosimisel tuleks eelarvete/ennustuste alusel tehtud prognoosid üle kanda järgmistele aastatele, kasutades püsivat või vähenevat kasvumäära, v.a juhul, kui suurenev määr on põhjendatud. Kõnealune kasvumäär ei tohi ületada pikaajalist keskmist kasvumäära, mida rakendatakse ettevõtte toodete, tegevusalade või sellise riigi või selliste riikide suhtes, kus ettevõte tegutseb,  ega sellise turu suhtes rakendatavat pikaajalist keskmist kasvumäära, kus kõnealust vara kasutatakse, v.a juhul, kui kõrgem määr on põhjendatud.

28. Üksikasjalikud, selged ja usaldusväärsed tulevaste rahavoogude eelarved/ennustused, mis on koostatud rohkem kui viie aasta pikkuse perioodi kohta, ei ole üldjuhul kättesaadavad. Seetõttu põhinevad tulevasi rahavooge käsitlevad juhtkonna hinnangud kõige viimastel, kuni viit aastat käsitlevatel eelarvetel/ennustustel. Juhtkond võib kasutada rohkem kui viie aasta pikkust perioodi hõlmavatel finantseelarvetel/-ennustustel põhinevaid rahavoogude prognoose, kui ollakse kindel, et kõnealused prognoosid on usaldusväärsed, ja kui juhtkond on varasemate kogemuste põhjal tõendanud oma suutlikkust ennustada täpselt rahavoogusid sellise pikema perioodi kohta.

29. Rahavoogude prognoosimisel vara kasuliku eluea lõpuni kantakse finantseelarvetel/-ennustustel põhinevad rahavoo prognoosid kasvumäära abil üle järgmistele aastatele. Kõnesolev määr on püsiv või vähenev, v.a juhul, kui suurenev määr on kooskõlas toote või tegevusala elutsüklit iseloomustava objektiivse informatsiooniga. Vajaduse korral on kasvumäär null või negatiivne.

30. Väga soodsate tingimuste korral tuleb turule tõenäoliselt konkurente, kes piiravad kasvu. Seetõttu on ettevõttel raske mineviku keskmist kasvumäära pikema aja (nt kahekümne aasta) jooksul ületada nende toodete, tegevusalade või riigi või riikide puhul, kus ettevõte tegutseb või turu puhul, kus kõnealust vara kasutatakse.

31. Finantseelarvetest/-ennustustest saadava informatsiooni kasutamisel võtab ettevõte arvesse, kas kõnealune informatsioon väljendab mõistlikke ja põhjendatud eeldusi ning kas see esindab juhtkonna parimat hinnangut kõnealuse vara ülejäänud kasuliku eluea jooksul kehtivate majandustingimuste kohta.

Tulevaste rahavoogude hinnangute koostamine

32. Tulevaste rahavoogude hinnangud peavad sisaldama järgmist:

a) vara jätkuvast kasutamisest tulenevate raha laekumiste prognoosid;

b) prognoosid raha väljamaksete kohta, mis paratamatult kaasnevad vara jätkuvast kasutamisest tulenevate raha laekumiste tekitamisega (sh vara kasutamiskõlblikuks muutmisega seotud raha väljamaksed) ning mis on otseselt seotud varaga ja mida saab põhjendatult ja järjepidevalt sellele jaotada; ja

c) võimalikud neto rahavood, mis saadakse (või makstakse) vara võõrandamisel selle kasuliku eluea lõpus.

33. Tulevaste rahavoogude hinnangud ja diskontomäär väljendavad järjekindlaid oletusi üldisest inflatsioonist põhjustatud hinnatõusude kohta. Sellest tulenevalt, kui diskontomäär sisaldab üldisest inflatsioonist tulenevate hinnatõusude mõju, on tulevaste rahavoogude hinnangud antud nominaalväärtuses. Kui diskontomäär ei sisalda üldisest inflatsioonist tulenevate hinnatõusude mõju, on tulevaste rahavoogude hinnangud antud reaalväärtuses (kuid sisaldavad tulevasi spetsiifilisi hinnatõuse ja -langusi).

34. Raha väljamaksete prognoosid sisaldavad tulevasi üldkulusid, mida saab põhjendatud ja järjepideval alusel vara kasutamisega otseselt või kaudselt seostada.

35. Kui vara bilansiline maksumus ei sisalda kõiki selle vara kasutus- või müügivalmiduseks vajalikke väljaminekuid, sisaldab tulevaste raha väljamaksete hinnang kõiki selliseid täiendavaid raha väljamakseid, mis oletatavasti tekivad enne kõnealuse vara kasutus- või müügivalmisust. Näiteks on see nii ehitamisjärgus oleva hoone või lõpule viimata arendusprojekti korral.

36. Topeltarvestuse vältimiseks ei sisalda tulevaste rahavoogude hinnangud järgmist:

a) raha laekumised varadest, mille jätkuvast kasutamisest tulenevad rahalaekumised on suures osas sõltumatud vaatlusalusest varast tulenevatest rahalaekumistest (nt sellised finantsvarad nagu nõuded). ja

b) raha väljamaksed, mis on seotud kohustistena juba kajastatud kohustustega (nt võlad, pensionid või eraldised).

37. Vara tulevasi rahavoogusid tuleb hinnata selle vara hetkeseisukorra alusel.Tulevaste rahavoogude hinnangud ei tohi sisaldada prognoositavaid tulevasi rahalaekumisi ega väljamakseid, mis eeldatavasti tulenevad järgmisest:

a) tulevasest restruktureerimisest, mida ettevõte ei ole veel kohustunud läbi viima; või

b) tulevastest investeeringutest põhivara parendamisse või täiustamisse, muutes vara tootlikkuse esialgselt hinnatust suuremaks.

38. Kuna vara tulevasi rahavoogusid hinnatakse hetkeseisukorra alusel, ei väljenda vara kasutusväärtus järgmist:

a) tulevased raha väljamaksed, kulude kokkuhoid (nt personalikulude vähendamine) või kasu, mida eeldatavalt saadakse tulevasest restruktureerimisest, mida ettevõte ei ole veel kohustunud läbi viima; või

b) tulevased investeeringud põhivara parendamisse või täiustamisse, mis muudavad vara tootlikkuse esialgselt hinnatust suuremaks, või sellisest tulevasest kulutusest tulevikus saadav kasu.

39. Restruktureerimine on juhtkonna poolt kavandatav ja kontrollitav programm, mis oluliselt muudab ettevõtte äritegevuse ulatust või teostamise viisi. Standardis IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad” antakse täpsustavaid juhiseid, kuidas määratleda ettevõtte kohustust restruktureerimise läbiviimiseks.

40. Kui ettevõte on kohustatud restruktureerimise läbi viima, võib kõnealune restruktureerimine mõjutada mõningaid varasid. Kui ettevõte on kohustatud restruktureerima, siis:

a) kasutusväärtuse määramisel kajastatakse raha laekumiste ja väljamaksete hinnangutes kulude kokkuhoidu ja muud restruktureerimisest saadavat kasu (tuginedes kõige viimastele juhtkonna heakskiidetud finantseelarvetele/-ennustustele); ja

b) tulevaste restruktureerimisega seotud raha väljamaksete hinnanguid käsitletakse standardis IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad” esitatud restruktureerimissätte alusel.

Lisas A esitatud näide 5 iseloomustab tulevase restruktureerimise mõju kasutusväärtuse arvutamisele.

41. Kuni ettevõte ei ole teinud investeeringuid põhivara parendamisse või täiustamisse, muutes vara tootlikkuse esialgselt hinnatust suuremaks, ei sisalda tulevaste rahavoogude hinnangud kõnealustest investeeringutest tulenevaid prognoositavaid tulevasi raha laekumisi (vt lisa A, näide 6).

42. Tulevaste rahavoogude hinnangud sisaldavad tulevasi investeeringuid põhivarasse, mis on vajalikud vara esialgselt hinnatud tootlikkuse säilitamiseks ja toetamiseks.

43. Tulevaste rahavoogude hinnangud ei tohi sisaldada järgmist:

a) finantseerimistegevusest tulenevad raha laekumised ja väljamaksed; või

b) tulumaksuna laekunud või väljamakstud summad.

44. Eeldatavad tulevased rahavood väljendavad eeldusi, mis on kooskõlas diskontomäära määramise viisiga. Vastasel korral arvestatakse mõnede eelduste mõju kaks korda või eiratakse seda. Et eeldatavate tulevaste rahavoogude diskonteerimisel võetakse arvesse raha hetkeväärtust, ei sisalda kõnealused rahavood finantseerimistegevusest tulenevaid raha laekumisi ega väljamakseid. Et diskontomäär määratakse enne maksustamist, hinnatakse tulevasi rahavoogusid samuti enne maksustamist.

45. Vara võõrandamisest saadava (või makstava) neto rahavoo hinnang kõnealuse vara kasuliku eluea lõpus on summa, mida ettevõte loodab saada vara müügist teadlike ja huvitatud mitteseotud osapoolte vahelises tehingus pärast prognoositavate müügikulutuste mahaarvestamist.

46. Vara võõrandamisest saadava (või makstava) neto rahavoo hinnang kõnealuse vara kasuliku eluea lõpus määratakse sarnaselt vara neto müügihinnale, välja arvatud juhtudel, kui neto rahavoogude hindamisel:

a) ettevõte kasutab hinnangu koostamise päeval kehtivaid kasuliku eluea lõppu jõudnud sarnaste ja samalaadsetes tingimustes kasutatud varade hindasid; ja

b) kõnealuseid hindu korrigeeritakse vastavalt üldisest inflatsioonist tulenevate hinnatõusude ja tulevaste spetsiifiliste hinnatõusude (-languste) mõjule. Kui vara jätkuvast kasutamisest tulenevate tulevaste rahavoogude hinnangutes ja diskontomäärades ei ole arvesse võetud üldise inflatsiooni mõju, ei võeta kõnealust mõju arvesse ka võõrandamisest tulenevate neto rahavoogude hindamisel.

Tulevased rahavood välisvaluutas

47. Tulevasi rahavooge hinnatakse valuutas, milles need tekivad, ja seejärel diskonteeritakse need kõnealusele valuutale vastava diskontomääraga. Ettevõte arvestab saadud nüüdisväärtuse ümber, kasutades bilansipäeval kehtivat valuutakurssi (kirjeldatud sulgemiskursina standardis IAS 21 “Valuutakursside muutuste mõjud”).

Diskontomäär

48. Diskontomäär (või -määrad) peab (peavad) olema maksueelne määr (või maksueelsed määrad), mis väljendab (väljendavad) raha hetkeväärtuse turusuundumusi  ja varaga seotud eririske. Diskontomäär (-määrad) ei või väljendada riske, mille suhtes tulevaste rahavoogude hinnanguid on korrigeeritud.

49. Määr, mis väljendab raha hetkeväärtuse turusuundumusi ja varaga seotud eririske, on tulumäär, mida investorid nõuaksid, kui neil tuleks valida investeering, mis tekitaks summa, ajastuse ja riskiprofiili poolest samasuguseid rahavooge nagu ettevõte eeldab kõnealuse vara puhul. Sellise määra prognoosimisel kasutatakse sarnaste varade turutehingutele omast määra või võetakse aluseks üht sarnase teenustepotentsiaali ja riskidega vara (või varaportfelli) omava ettevõtte kaalutud keskmine kapitali maksumus.

50. Kui vara spetsiifilist määra ei ole võimalik turul otseselt määrata, kasutab ettevõte diskontomäära prognoosimisel asemikke. Eesmärgiks on võimalikult täpselt hinnata turusuundumusi järgmistes küsimustes:

a) raha aegväärtus kuni vara kasuliku eluea lõpuni; ja

b) riskid, et tulevased rahavood erinevad hinnangutest summa või ajastuse poolest.

51. Lähtepunktina võib ettevõte võtta arvesse järgmisi määrasid:

a) ettevõtte kaalutud keskmine kapitali maksumus, mis on määratud näiteks Capital Asset Pricing mudeli kohaselt;

b) ettevõtte täiendava laenu intressimäär; ja

c) muud turu laenuintresside määrad.

52. Neid määrasid korrigeeritakse:

a) väljendamaks turuhinnangut prognoositavate rahavoogudega seostatavate eririskide kohta; ja

b) välistamaks riske, mis ei ole prognoositavate rahavoogudega seotud.

Arvestatakse ka riigi, valuuta, hindade ja rahavoogudega seotud riske.

53. Topeltarvestuse vältimiseks ei väljenda diskontomäär riske, mille suhtes tulevaste rahavoogude hinnanguid on korrigeeritud.

54. Diskontomäär on sõltumatu ettevõtte kapitali struktuurist ja sellest, kuidas ettevõte on finantseerinud vara ostmist, kuna vara kasutamisest eeldatavalt tulenevad tulevased rahavood ei sõltu sellest, kuidas ettevõte on vara ostmist finantseerinud.

55. Kui kõnealune määr on maksujärgne, korrigeeritakse selle määramise aluseid nii, et see oleks maksueelne.

56. Ettevõte kasutab vara kasutusväärtuse hindamisel tavaliselt üht diskontomäära. Seejuures kasutab ettevõte erinevaid diskontomäärasid erinevate tulevaste perioodide kohta, kui kasutusväärtus on eri perioodide riskide erinevuste või intressimäärade suhtes tundlik.

VÄÄRTUSE LANGUSEST TEKKINUD KAHJUMI KAJASTAMINE JA MÕÕTMINE

57. Paragrahvides 58–63 sätestatakse üksiku varaobjekti väärtuse langusest tekkinud kahjumite kajastamise ja mõõtmise nõuded. Raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjumite kajastamist ja mõõtmist käsitletakse paragrahvides 88–93.

58. Vara väärtust tuleb vähendada selle kaetava väärtuseni ainult juhul, kui vara kaetav väärtus on väiksem kui selle bilansiline maksumus.Sellist vähendamist nimetatakse kahjumiks väärtuse langusest.

59. Kahjum väärtuse langusest tuleb viivitamata kajastada kasumiaruandes kuluna, v.a juhul, kui vara esitatakse ümberhinnatud väärtuses mõne teise rahvusvahelise raamatupidamisstandardi alusel (nt standardis IAS 16 “Materiaalne põhivara” lubatud alternatiivkäsitluse alusel). Kõnealuse teise rahvusvahelise raamatupidamisstandardi kohaselt tuleb ümberhinnatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjumit käsitada ümberhindluse vähendamisena.

60. Ümberhinnatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjum kajastatakse kasumiaruandes kuluna. Ümberhinnatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjum kajastatakse siiski otseselt kõnealuse vara ümberhindluse reservis niivõrd, kuivõrd väärtuse langusest tekkinud kahjum ei ületa samast varast tulenevat ümberhindlusreservis sisalduvat summat.

61. Kui prognoositud kahjum väärtuse langusest on suurem selle vara bilansilisest maksumusest, peab ettevõte kajastama kohustist ainult juhul, kui seda nõuab mõni muu rahvusvaheline raamatupidamisstandard.

62. Pärast väärtuse langusest tekkinud kahjumi kajastamist tuleb korrigeerida vara amortisatsioonikulu tulevastel perioodidel nii, et vara muudetud bilansiline maksumus, millest on maha arvatud lõppväärtus (kui see on olemas), jaotatakse süstemaatiliselt kogu selle ülejäänud kasulikule elueale.

63. Väärtuse langusest tekkinud kahjumi kajastamisel määratakse kõik sellega seotud edasilükkunud tulumaksu varad või kohustised vastavalt standardile IAS 12 “Tulumaks” vara muudetud bilansilise maksumuse ja maksustamisbaasi võrdlemise teel (vt lisa A, näide 3).

RAHA TEENIVAD ÜKSUSED

64. Paragrahvides 65–93 sätestatakse raha teeniva varaüksuse kindlaksmääramise ning raha teenivate üksuste bilansilise maksumuse määramise ja väärtuse langusest tekkinud kahjumite kajastamise nõuded.

Raha teeniva üksuse kindlakstegemine

65. Vara väärtuse võimalikule langusele viitava asjaolu korral tuleb hinnata üksiku varaobjekti kaetav väärtus. Kui üksiku varaobjekti kaetavat väärtust ei ole võimalik hinnata, peab ettevõte määrama selle raha teeniva üksuse kaetava väärtuse, kuhu kõnealune varaobjekt kuulub (raha teeniv üksus).

66. Üksiku varaobjekti kaetavat väärtust ei saa määrata järgmistel juhtudel:

a) vara hinnatav kasutusväärtus ei ole ligilähedane selle neto müügihinnale (nt kui vara jätkuvast kasutamisest tulenevaid tulevasi rahavoogusid ei saa hinnata ebaoluliseks); ja

b) vara jätkuvast kasutamisest ei tulene raha laekumisi, mis on suures osas sõltumatud muudest varadest tulenevatest laekumistest. Sel juhul võidakse määrata ainult raha teeniva varaüksuse kasutusväärtus ja sellest tulenevalt ka kaetav väärtus.

Näide

Kaevandusettevõttel on eraraudtee, mis toetab kaevandustegevust. Seda eraraudteed saaks müüa vaid utiiliväärtusega ja selle jätkuval kasutusel ei teki raha laekumisi, mis oleksid suures osas sõltumatud kõnealuse kaevanduse muudest varadest tulenevatest laekumistest.

Eraraudtee kaetava väärtuse hindamine ei ole võimalik, sest kõnealuse raudtee kasutusväärtust ei ole võimalik määrata ja see erineb tõenäoliselt selle utiiliväärtusest. Seetõttu hindab ettevõte selle raha teeniva üksuse, kuhu eraraudtee kuulub, (st kogu kaevanduse) kaetava väärtuse.

67. Nagu paragrahvis 5 määratletud, on raha teeniv varaüksus kõige väiksem kõnealust vara hõlmav vararühm, millest jätkuval kasutamisel tulenevad raha laekumised, mis on suures osas sõltumatud muudest varadest või vararühmadest tulenevatest laekumistest. Raha teeniva varaüksuse kindlaksmääramisel on vaja anda hinnang. Kui üksiku vara kaetavat väärtust ei ole võimalik määrata, määrab ettevõte kindlaks väikseima vararühma, millest jätkuval kasutamisel tulenevad suures osas sõltumatud raha laekumised.

Näide

Bussifirma osutab kohaliku omavalitsusega sõlmitud lepingu kohaselt teenust minimaalselt viiel erineval marsruudil. Iga marsruudiga seotud varasid ja igast marsruudist tulenevaid rahavoogusid on võimalik eraldi kindlaks määrata. Üks marsruutidest tegutseb märkimisväärse kahjumiga.

Kuna ettevõttel ei ole võimalik oma tegevust piirata ühegi bussiliini arvelt, on selle väikseim eristatav raha laekumiste tase viie bussiliini teenitava raha laekumised kokku, mis tulenevad jätkuvast kasutamisest ja on suures osas sõltumatud teiste vararühmade laekumistest. Iga liini raha teenivaks üksuseks on bussifirma tervikuna.

68. Jätkuvast tegevusest tulenevad raha laekumised on raha ja raha ekvivalentide laekumised, mis saadakse aruandva ettevõtte välistelt osapooltelt. Määrates kindlaks, kas varast (või vararühmast) tulenevad raha laekumised on suures osas sõltumatud muudest varadest (või vararühmadest) tulenevatest raha laekumistest, võtab ettevõte arvesse mitmeid erinevaid tegureid, sh seda, kuidas juhtkond kontrollib ettevõtte tegevust (nt tootegruppide, tegevusvaldkondade, asukohtade või piirkondade kaupa või muul viisil) või seda, kuidas juhtkond teeb ettevõtte varade või tegevuse jätkamist või lõpetamist käsitlevaid otsuseid. Lisa A näites 1 on esitatud raha teeniva üksuse kindlaksmääramise näited.

69. Kui vara või vararühma toodangul on aktiivne turg, tuleb kõnealune vara või vararühm kindlaks määrata raha teeniva üksusena, isegi kui osa toodangust või kogu toodang kasutatakse ettevõttesiseselt. Sel juhul tuleb kasutada juhtkonna parimat hinnangut tulevaste turuhindade kohta:

a) kõnealuse raha teeniva üksuse kasutusväärtuse määramisel, kui hinnatakse toodangu ettevõttesisese kasutamisega seotud tulevasi raha laekumisi; ja

a) muude aruandva ettevõtte raha teenivate üksuste kasutusväärtuse määramisel, kui hinnatakse toodangu ettevõttesisese kasutamisega seotud tulevasi raha väljamakseid.

70. Kui aruandva ettevõtte teised üksused kasutavad vara või vararühmade kogu toodangut või osa sellest (nt tooteid tootmisprotsessi vaheetapis), moodustab kõnealune vara või vararühm eraldi raha teeniva üksuse, kui ettevõttel oleks võimalik müüa kõnealust toodangut aktiivsel turul. Selle põhjuseks on asjaolu, et kõnealusel varal või vararühmal oleks võimalik tekitada raha laekumisi jätkuvast kasutamisest, mis oleksid suures osas sõltumatud muudest varadest või vararühmadest tulenevatest laekumistest. Kõnealuse raha teeniva üksusega seotud finantseelarvetel/-ennustustel põhineva informatsiooni kasutamisel korrigeerib ettevõte seda, kui ettevõttesisesed siirdehinnad ei väljenda raha teeniva üksuse toodangu tulevasi turuhindu käsitlevat juhtkonna parimat hinnangut.

71. Raha teeniv üksus tuleb perioodide kaupa järjepidevalt kindlaks määrata sama vara või samade varaliikide osas, v.a juhul, kui muudatus on põhjendatud.

72. Kui ettevõte otsustab, et vara kuulub eelmistest perioodidest erinevasse raha teenivasse üksusesse või et raha teenivasse varaüksusesse kuuluvad varaliigid on muutunud, nõuab paragrahv 117 raha teeniva üksusega seotud teatud informatsiooni avalikustamist, kui seoses raha teeniva üksusega on kajastatud või tühistatud väärtuse langusest tekkinud kahjum ja see on kogu aruandva ettevõtte finantsaruannete seisukohast oluline.

Raha teeniva üksuse kaetav väärtus ja bilansiline maksumus

73. Raha teeniva üksuse kaetav väärtus on kas selle raha teeniva üksuse neto müügihind või kasutusväärtus, olenevalt sellest, kumb neist on suurem. Raha teeniva üksuse kaetava väärtuse määramisel loetakse paragrahvides 16–56 sisalduvad viited “varale” viitena “raha teenivale üksusele”.

74. Raha teeniva üksuse bilansiline maksumus tuleb määrata kooskõlas raha teeniva üksuse kaetava väärtuse määramisega.

75. Raha teeniva üksuse bilansiline maksumus:

a) sisaldab ainult nende varade bilansilist maksumust, mis on otseselt seotud raha teeniva üksusega või mida saab põhjendatult või järjepidevalt sellele jaotada ning mis tekitab raha teeniva üksuse kasutusväärtuse määramisel hinnatud tulevasi raha laekumisi; ja

b) ei sisalda ühegi kajastatud kohustise bilansilist maksumust, v.a juhul, kui raha teeniva üksuse kaetavat väärtust ei saa määrata ilma sellist kohustist arvesse võtmata.

Seda seetõttu, et raha teeniva üksuse neto müügihinna ja kasutusväärtuse määramisel ei võeta arvesse selliste varadega seotud rahavoogusid, mis ei kuulu raha teenivasse üksusesse, ega kohustisi, mida on finantsaruannetes juba kajastatud (vt paragrahvid 24 ja 36).

76. Kui varad rühmitatakse nende väärtuse kaetavuse hindamiseks, on oluline arvestada raha teeniva üksuse alla kõik varad, mis tekitavad asjakohaseid jätkuvast kasutamisest tulenevaid raha laekumisi. Vastasel juhul võib raha teeniva üksuse väärtus näida täielikult kaetuna, kuigi tegelikult esineb kahjum väärtuse langusest. Mõnikord ei ole teatavaid varasid võimalik põhjendatult ja järjepidevalt jaotada raha teenivale üksusele isegi siis, kui need aitavad tekitada raha teeniva üksuse eeldatavaid tulevasi rahavoogusid. See on tõenäoline firmaväärtuse või üldkasutatava vara, näiteks peakontori varade puhul. Paragrahvides 79–87 selgitatakse, kuidas käsitleda kõnealuseid varasid raha teeniva üksuse väärtuse languse kontrollimisel.

77. Raha teeniva üksuse kaetava väärtuse määramisel võib olla vaja arvestada teatavaid kajastatud kohustisi. Selline olukord võib tekkida, kui raha teeniva üksuse võõrandamine nõuab ostjalt kohustise ülevõtmist. Sel juhul on raha teeniva üksuse neto müügihind (või lõplikust võõrandamisest tulenev eeldatav rahavoog) raha teeniva üksuse varade eeldatava müügihind koos kohustisega, millest arvestatakse maha müügikulutused. Raha teeniva üksuse bilansilise maksumuse ja kaetava väärtuse põhjendatud võrdlemisel arvatakse raha teeniva üksuse kasutusväärtuse ja bilansilise maksumuse määramisel maha kohustise bilansiline maksumus.

Näide

Ettevõttel on kaevandus riigis, mille õigusaktid nõuavad omanikult kaevanduskoha taastamist kaevandustegevuse lõpetamisel. Taastamiskulu sisaldab katendi taastamist, mis tuleb eemaldada enne kaevandustegevuse alustamist. Katendi taastamiskulude eraldis kajastati vahetult pärast katendi eemaldamist. Vastav summa kajastati kaevandamiskulude osana ja amortiseeritakse kaevanduse kasuliku eluea jooksul. Taastamiskulude eraldise bilansiline maksumus on 500, mis on võrdne taastamiskulude nüüdisväärtusega.

Ettevõte kontrollib kaevanduse väärtuse langust. Kaevanduse raha teenivaks üksuseks on kaevandus tervikuna. Ettevõte on saanud erinevaid pakkumisi kaevanduse ostmise kohta hinnaga umbes 800; sellise hinna puhul on arvesse võetud asjaolu, et ostja võtab üle katmiku taastamise kohustuse. Kaevanduse müügiga seotud kulutused on ebaolulised. Kaevanduse kasutusväärtus on umbes 1200, mis ei sisalda taastamiskulusid. Kaevanduse bilansiline maksumus on 1000.

Raha teeniva üksuse neto müügihind on 800. Selle summa puhul on arvesse võetud taastamiskulusid, mille jaoks on vastavad eraldised juba tehtud. Selle tulemusena määratakse raha teeniva üksuse kasutusväärtus pärast taastamiskulude mahaarvestamist ja selle hinnanguliseks suuruseks on 700 (1200 miinus 500). Raha teeniva üksuse bilansiline maksumus on 500, mis on kaevanduse bilansiline maksumus (1000) miinus taastamiskulude eraldise bilansiline maksumus (500).

78. Praktilistel põhjustel määratakse raha teeniva üksuse kaetav väärtus mõnikord pärast seda, kui on arvesse võetud ka raha teeniva üksuse alla mittekuuluvaid varasid (nt nõudeid või muid finantsvarasid) või finantsaruannetes juba kajastatud kohustisi (nt võlgu, pensione või muid eraldisi). Sel juhul suureneb raha teeniva üksuse bilansiline maksumus kõnealuste varade bilansilise maksumuse võrra ja väheneb kõnealuste kohustiste bilansilise maksumuse võrra.

Firmaväärtus

79. Ettevõtte omandamisest tulenev firmaväärtus on makse, mida ostja teinud eeldatava tulevase majandusliku kasu eest. Tulevane majanduslik kasu võib tuleneda omandatud eristatavate varaobjektide vahelisest koostoimest või varadest, mida finantsaruannetes eraldi ei kajastata. Firmaväärtus ei tekita teistest varadest või vararühmadest sõltumatuid rahavooge ja seetõttu ei saa firmaväärtuse kui üksiku vara kaetavat väärtust määrata. Sellest tulenevalt, kui on alust arvata, et firmaväärtus võib olla langenud, määratakse firmaväärtust omava raha teeniva üksuse kaetav väärtus. Seda summat võrreldakse seejärel kõnealuse raha teeniva üksuse kaetava väärtusega ja väärtuse langusest tekkinud kahjum kajastatakse kooskõlas paragrahviga 88.

80. Raha teeniva üksuse väärtuse languse kontrollimisel peab ettevõte kindlaks tegema, kas raha teeniva üksusega seotud firmaväärtus on finantsaruannetes kajastatud. Kui on, siis peab ettevõte:

a) kontrollima altpoolt ülespoole, s.t et ettevõte peab:

i) tegema kindlaks, kas firmaväärtuse bilansilist maksumust saab põhjendatult ja järjepidevalt jaotada vaatlusalusele raha teenivale üksusele; ja

ii) seejärel võrdlema vaatlusaluse raha teeniva üksuse kaetavat väärtust selle bilansilise maksumusega (sh jaotatud firmaväärtuse bilansilise maksumusega) ja kajastama väärtuse langusest tekkinud kahjumi vastavalt paragrahvile 88.

Ettevõte peab teostama altpoolt ülespoole kontrollimise teise osa isegi juhul, kui firmaväärtuse bilansilist maksumust ei saa vaatlusalusele raha teenivale üksusele põhjendatult ja järjepidevallt jaotada
; ja

b) kui altpoolt ülespoole kontrollimisel ei olnud ettevõttel võimalik vaatlusalusele raha teenivale üksusele firmaväärtuse bilansilist maksumust põhjendatult ja järjepidevalt jaotada, peab ta kontrollima ka ülalpoolt allapoole, s.t et ettevõte peab:

i) kindlaks tegema väikseima raha teeniva üksuse, mille alla vaatlusalune raha teeniv üksus kuulub ja millele saab firmaväärtuse bilansilise maksumuse põhjendatult ja järjepidevalt jaotada (“suurem” raha teeniv üksus); ja

ii) seejärel võrdlema suurema raha teeniva üksuse kaetavat väärtust selle bilansilise maksumusega (sh jaotatud firmaväärtuse bilansilise maksumusega) ja kajastama väärtuse langusest tekkinud kahjumi vastavalt paragrahvile 88.

81. Raha teeniva üksuse väärtuse languse kontrollimisel võtab ettevõte arvesse mis tahes firmaväärtust, mis on seotud raha teeniva üksuse tekitatavate tulevaste rahavoogudega. Kui firmaväärtust saab põhjendatult ja järjepidevalt jaotada, kontrollib ettevõte ainult altpoolt ülespoole. Kui firmaväärtust ei ole võimalik põhjendatult ja järjepidevalt jaotada, peab ettevõte kontrollima nii altpoolt ülespoole kui ka ülaltpoolt allapoole (vt lisa A, näide 7).

82. Altpoolt ülespoole kontrollimisega tagatakse, et ettevõte kajastab raha teeniva üksuse, sealhulgas firmaväärtuse, mida saab põhjendatult ja järjepidevalt jaotada, väärtuse langusest tekkinud kahjumi. Kui firmaväärtust ei ole võimalik altpoolt ülespoole kontrollides põhjendatult ja järjepidevalt jaotada, kontrollitakse nii altpoolt ülespoole kui ka ülaltpoolt allapoole, millega tagatakse, et ettevõte kajastab järgmist:

a) esiteks kahjumi väärtuse langusest, mis tuleneb raha teenivast üksusest ilma firmaväärtust arvesse võtmata; ja

b) seejärel firmaväärtuse langusest tekkinud kahjumi. Et ettevõte kontrollib kõigepealt altpoolt ülespoole kõiki varasid, mille väärtus võib olla langenud, on ülaltpoolt allapoole kontrollimise käigus suurema raha teeniva üksuse puhul kindlakstehtud kahjum väärtuse langusest seotud ainult kõnealuse suuremale üksusele jaotatud firmaväärtusega.

83. Kui kontrollitakse ülaltpoolt allapoole, määrab ettevõte ametlikult suurema raha teeniva üksuse kaetava väärtuse, v.a juhul, kui on veenvad tõendid selle kohta, et puudub kõnealuse suurema raha teeniva üksuse väärtuse languse oht (vt paragrahv 12).

Üldkasutatav vara

84. Üldkasutatava vara alla kuuluvad kontserni või selle allüksuste varad, näiteks peakontori hoone või ettevõtte allüksus, IT-seadmed või uurimiskeskus. Ettevõtte struktuur määrab, kas teatava raha teeniva üksuse vara vastab käesolevas standardis esitatud üldkasutatava vara määratlusele. Üldkasutatava vara põhiomaduste kohaselt ei tekita see teistest varadest või vararühmadest sõltumatuid raha laekumisi ja selle bilansilist maksumust ei saa täielikult seostada vaatlusaluse raha teeniva üksusega.

85. Et üldkasutatav vara ei tekita eraldi raha laekumisi, ei ole võimalik määrata üksiku üldkasutatava vara kaetavat väärtust, v.a juhul, kui juhtkond on otsustanud vara müüa. Sellest tulenevalt, kui esinevad üldkasutatava vara väärtuse langusele viitavad asjaolud, määratakse selle raha teeniva üksuse kaetav väärtus, kuhu üldkasutatav vara kuulub, võrreldakse seda kõnealuse raha teeniva üksuse bilansilise maksumusega ja kajastatakse mis tahes kahjum väärtuse langusest kooskõlas paragrahviga 88.

86. Raha teeniva üksuse väärtuse languse kontrollimisel peab ettevõte kindlaks tegema kogu üldkasutatava vara, mis on seotud vaatlusaluse raha teeniva üksusega.Seejärel rakendab ettevõte iga kindlakstehtud üldkasutatava vara suhtes paragrahvi 80, s.t et:

a) kui üldkasutatava vara bilansilist maksumust on võimalik põhjendatult ja järjepidevalt vaatlusalusele raha teenivale üksusele eraldada, peab ettevõte kontrollima ainult altpoolt ülespoole; ja

b) kui üldkasutatava vara bilansilist maksumust ei ole võimalik põhjendatult ja järjepidevalt vaatlusalusele raha teenivale üksusele eraldada, peab ettevõte kontrollima nii altpoolt ülespoole kui ka ülaltpoolt allapoole.

87. Näide üldkasutatava vara käsitlemise kohta on esitatud lisa A näites 8.

Raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjum

88. Raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjum tuleb kajastada ainult juhul, kui kõnealuse üksuse kaetav väärtus on väiksem kui selle bilansiline maksumus.Et vähendada kõnealuse üksuse varade bilansilist maksumust, tuleb väärtuse langusest tekkinud kahjum jaotada järgmises järjekorras:

a) esiteks raha teenivale üksusele jaotatud firmaväärtusele (selle olemasolul); ja

b) seejärel muudele kõnealuse üksuse varadele proportsionaalselt üksuse iga vara bilansilisele maksumusele.

Selliseid bilansilise maksumuse vähendamisi tuleb käsitada üksikute varade väärtuse langusest tekinud kahjumitena ja need tuleb kajastada vastavalt paragrahvile 59
.

89. Väärtuse langusest tekkinud kahjumi jaotamisel paragrahvi 88 kohaselt ei tohi vara bilansilist maksumust vähendada madalamaks kui:

a) selle neto müügihind (kui seda on võimalik määrata);

b) selle kasutusväärtus (kui seda on võimalik määrata); ja

c) null.

Väärtuse langusest tekkinud kahjumite summa, mis oleks muidu jaotatud varale, tuleb jaotada proportsionaalselt teistele kõnealuse üksuse varadele
.

90. Raha teenivale üksusele jaotatud firmaväärtust vähendatakse selle laadist tulenevalt enne teiste kõnealuse üksuse varade bilansilise maksumuse vähendamist.

91. Kui puudub praktiline võimalus raha teeniva üksuse iga üksiku vara kaetava väärtuse määramiseks, nõuab käesolev standard väärtuse langusest tekkinud kahjumi meelevaldset jaotamist kõnealuse üksuse varade, v.a firmaväärtus, vahel, kuna kõik raha teeniva üksuse varad töötavad koos.

92. Kui üksiku vara kaetavat väärtust ei ole võimalik määrata (vt paragrahv 66):

a) kajastatakse vara kohta kahjum väärtuse langusest, kui selle bilansiline maksumus on suurem kui selle neto müügihind või paragrahvides 88 ja 89 kirjeldatud jaotamismenetluste tulemused, olenevalt sellest kumb neist on suurem; ja

b) ei kajastata vara kohta kahjumit väärtuse langusest, kui sellega seotud raha teeniva üksuse väärtus ei ole langenud. Seda rakendatakse isegi juhul, kui vara neto müügihind on väiksem kui selle bilansiline maksumus.

Näide

Masinal tekkinud rikke tõttu töötab see halvemini kui varem. Masina neto müügihind on väiksem kui selle bilansiline maksumus. Masina jätkuvast kasutamisest ei teki sõltumatuid rahavooge. Väikseim eristatav vararühm, mille alla masin kuulub ja mis tekitab teistest varadest suures osas sõltumatuid raha laekumisi jätkuvast kasutamisest, on tootmisliin, mille alla masin kuulub. Tootmisliini kaetav väärtus näitab, et kogu tootmisliini väärtus ei ole langenud.

1. eeldus: juhtkonna kinnitatud eelarved/ennustused ei väljenda juhtkonna võetud kohustust masin välja vahetada.

Masina eraldiseisvat kaetavat väärtust ei ole võimalik hinnata järgmistel põhjustel:

a) masina kasutusväärtus võib erineda selle neto müügihinnast; ja

b) masina kasutusväärtust on võimalik määrata ainult selle raha teeniva üksuse kohta, mille alla masin kuulub (tootmisliin).

Tootmisliini väärtus ei ole langenud, mistõttu ei kajastata masina väärtuse langusest tekkinud kahjumit. Sellegipoolest võib juhtkonnal olla vaja ümber hinnata masina amortisatsiooniperiood või -meetod. Lühem amortisatsiooniperiood või kiirem amortisatsioonimeetod võib olla vajalik selleks, et väljendada masina järelejäänud kasulikku eluiga või seda, kuidas ettevõte kasutab ära majandusliku kasu.

2. eeldus: juhtkonna kinnitatud eelarved/ennustused väljendavad juhtkonna võetud kohustust kõnealune masin välja vahetada ja lähitulevikus müüa. Masina jätkuvast kasutamisest kuni selle võõrandamiseni saadavaid rahavooge peetakse ebaolulisteks.

Masina kasutusväärtus on ligilähedane selle neto müügihinnale. Seetõttu saab masina kaetavat väärtust määrata ilma masinat omavat raha teenivat üksust (tootmisliini) arvestamata. Et masina neto müügihind on väiksem kui selle bilansiline maksumus, kajastatakse kõnealuse masina väärtuse langusest tekkinud kahjum.

93. Pärast paragrahvides 88 ja 89 esitatud kriteeriumide rakendamist tuleb raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjumist üle jäänud summa kajastada kohustisena ainult juhul, kui seda nõuavad teised rahvusvahelised raamatupidamisstandardid.

VÄÄRTUSE LANGUSEST TEKKINUD KAHJUMI TÜHISTAMINE

94. Paragrahvides 95–101 on sätestatud nõuded, mis käsitlevad vara või raha teeniva üksuse kohta eelmistel aastatel kajastatud väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamist. Kõnealustes nõuetes kasutatakse mõistet “vara”, mida rakendatakse nii üksiku vara kui ka raha teeniva üksuse suhtes. Paragrahvides 102–106 on esitatud lisanõuded üksiku varaobjekti kohta, paragrahvides 107–108 raha teeniva üksuse kohta ja paragrahvides 109–112 firmaväärtuse kohta.

95. Ettevõte peab igal bilansipäeval hindama, kas esineb asjaolusid, mis viitavad sellele, et eelmistel aastatel vara kohta kajastatud kahjumit väärtuse langusest enam ei eksisteeri või see on vähenenud. Mõne sellise asjaolu esinemise korral peab ettevõte hindama kõnealuse vara kaetavat väärtust.

96. Hinnates, kas esineb mingeid asjaolusid, mis viitavad sellele, et eelmistel aastatel vara kohta kajastatud kahjumit väärtuse langusest enam ei eksisteeri või see on vähenenud, peab ettevõte võtma arvesse vähemalt järgmist:

Ettevõttevälised informatsiooniallikad

a) vara turuväärtus on perioodi jooksul märkimisväärselt suurenenud;

b) perioodi jooksul on toimunud või lähitulevikus toimuvad märkimisväärsed ja ettevõtte jaoks soodsad muutused tehnoloogia-, turu-, majandus- või õiguskeskkonnas, kus ettevõte tegutseb, või turul, mis on varaga otseselt seotud;

c) turu intressimäärad või muud turul investeeringutelt saadavad tulumäärad on perioodi jooksul vähenenud ning see mõjutab tõenäoliselt vara kasutusväärtuse arvutamisel kasutatavat diskontomäära ja suurendab oluliselt vara kaetavat väärtust;

Ettevõttesisesed informatsiooniallikad

d) kõnealuse perioodi jooksul on toimunud või lähitulevikus toimuvad märkimisväärsed ettevõtte jaoks soodsad muutused vara kasutamise või eeldatava kasutamise ulatuses või viisis.Selliste muutuste hulka kuuluvad kõnesoleva perioodi jooksul põhivarasse tehtud investeeringud, et parandada või täiustada vara tootlikkust, muutes selle esialgselt hinnatust suuremaks, või kõnealuse varaga seotud tegevusvaldkonna lõpetamise või restruktureerimise kohustus; ja

e) ettevõttesisesest aruandlusest saadavad tõendid viitavad sellele, et vara majandusnäitajad on hetkel või tulevikus eeldatust paremad.

97. Paragrahvis 96 esitatud asjaolud, mis viitavad vara väärtuse langusest tekkinud kahjumi võimalikule vähenemisele, peegeldavad põhiliselt vara väärtuse langusest tekkinud võimalikule kahjumile viitavaid asiaolusid, mis on esitatud paragrahvis 9. Määramaks kindlaks, kas eelmistel aastatel vara kohta kajastatud kahjum vara väärtuse langusest on vaja tühistada ja kas on vaja määrata vara kaetav väärtus, rakendatakse olulisuse põhimõtet.

98. Kui esinevad asjaolud, mis viitavad sellele, et vara kohta kajastatud kahjumit selle väärtuse langusest enam ei eksisteeri või see on vähenenud, võib see osutada sellele, et kõnealuse vara järelejäänud kasulik eluiga, amortisatsioonimeetod või vara lõppväärtus tuleb üle vaadata ja korrigeerida vara suhtes rakendatava rahvusvahelise raamatupidamisstandardi alusel, isegi kui vara väärtuse langusest tekkinud kahjumit ei tühistata.

99. Vara väärtuse langusest tekkinud kahjum, mida on kajastatud eelmistel aastatel, tuleb tühistada ainul juhul, kui vara kaetava väärtuse määramisel kasutatud hinnangud on muutunud pärast vara väärtuse langusest tekkinud viimase kahjumi kajastamist. Sel juhul on vaja suurendada vara bilansilist maksumust selle kaetava väärtuseni. Selline suurendamine on vara väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine.

100. Vara väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine väljendab vara kasutamisest või müügist tingitud eeldatava teenustepotentsiaali suurenemist alates päevast, mil ettevõte kajastas viimati kõnealuse vara väärtuse langusest tekkinud kahjumi. Ettevõte peab kindlaks tegema eeldatava teenustepotentsiaali suurenemise põhjustanud hinnangu muutused. Hinnangute muutused on näiteks järgmised:

a) kaetava väärtuse aluste muutus (s.t. kas kaetav väärtus põhineb neto müügihinnal või kasutusväärtusel);

b) kui kaetav väärtus põhines kasutusväärtusel: eeldatavate tulevaste rahavoogude summa, ajastuse või diskontomäära muutumine; või

c) kui kaetav väärtus põhines neto müügihinnal: neto müügihinna komponente käsitleva hinnangu muutumine.

101. Vara kasutusväärtus võib muutuda suuremaks kui vara bilansiline maksumus üksnes seetõttu, et tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus suureneb aja möödudes. Vara teenustepotentsiaal ei ole siiski suurenenud. Seetõttu ei tühistata väärtuse langusest tekkinud kahjumit ainult aja möödumise tõttu (mõnikord nimetatakse diskonto “tühistamiseks”), isegi kui vara kaetav väärtus on muutunud selle bilansilisest maksumusest suuremaks.

Üksiku varaobjekti väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine

102. Vara bilansiline maksumus, mis on suurenenud selle väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamise tõttu, ei tohi ületada bilansilist maksumust, mis oleks määratud (amortiseeritud maksumus), kui eelmistel aastatel ei oleks kajastatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjumit.

103. Vara bilansilise maksumuse kasvamist suuremaks kui vara bilansiline amortiseeritud maksumus, mis oleks määratud, kui eelmistel aastatel ei oleks kajastatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjumit, nimetatakse ümberhindluseks. Ettevõte rakendab sellise ümberhindluse arvestamisel kõnealuse vara suhtes rakendatavat rahvusvahelist raamatupidamisstandardit.

104. Väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine tuleb viivitamata kajastada kasumiaruandes tuluna, v.a juhul, kui vara esitatakse ümberhinnatud väärtuses mõne teise rahvusvahelise raamatupidamisstandardi alusel (nt standardis IAS 16 “Materiaalne põhivara” lubatud alternatiivkäsitluse alusel). Ümberhinnatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamist tuleb kõnealuse teise rahvusvahelise raamatupidamisstandardi alusel käsitleda ümberhindluse suurendamisena.

105. Ümberhinnatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine krediteeritakse otse omakapitali ümberhindluse reservi. Niivõrd, kui sama ümberhinnatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjumit kajastati varem kasumiaruandes kuluna, kajastatakse kõnealuse vara väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine kasumiaruandes tuluna.

106. Pärast väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamise kajastamist tuleb korrigeerida vara amortisatsioonikulu tulevastel perioodidel nii, et vara muudetud bilansiline maksumus, millest on maha arvatud lõppväärtus (kui see on olemas), jaotatakse süstemaatiliselt kogu selle ülejäänud kasulikule elueale.

Raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine

107. Raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine peab olema jaotatud nii, et see suurendaks kõnealuse üksuse varade bilansilist maksumust järgmises järjekorras:

a) esiteks muudele varadele, v.a firmaväärtus, proportsionaalselt üksuse iga vara bilansilisele maksumusele; ja

b) seejärel kõnesolevale üksusele jaotatud firmaväärtusele (selle olemasolul), kui paragrahvis 109 esitatud nõuded on täidetud.

Selliseid bilansilise maksumuse suurenemisi tuleb käsitleda üksikute varade väärtuse langusest tekkinud kahjumite tühistamistena ja need tuleb kajastada vastavalt paragrahvile 104.

108. Jaotades raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamist vastavalt paragrahvile 107, ei tohi vara bilansiline maksumus suureneda nii palju, et see ületab järgmistest väikseima:

a) selle kaetav väärtus (kui seda on võimalik määrata); ja

b) bilansiline amortiseeritud maksumus, mis oleks määratud, kui eelmistel aastatel ei oleks kajastatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjumit.

Väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamise summa, mis oleks muidu jaotatud kõnesolevale varale, tuleb jaotada proportsionaalselt teistele kõnealuse üksuse varadele.

Firmaväärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamine

109. Erandina paragrahvis 99 esitatud nõudest ei tühistata firmaväärtuse langusest tekkinud kahjumit järgmistel perioodidel, v.a alljärgnevatel juhtudel:

a) väärtuse langusest tekkinud kahjumi tingis konkreetne erakordne ettevõtteväline sündmus, mis eeldatavasti ei kordu; ja

b) hiljem on toimunud ettevõttevälised sündmused, mis tühistavad kõnesoleva sündmuse mõju.

110. Standard IAS 38 “Immateriaalne vara” keelab sisemiselt loodud firmaväärtuse kajastamise. Sellele järgnev firmaväärtuse kaetava väärtuse suurenemine on tõenäoliselt sisemiselt loodava firmaväärtuse suurenemine, v.a juhul, kui suurenemine on selgelt seotud konkreetse erakordse ettevõttevälise sündmuse mõju tühistumisega.

111. Käesolev standard ei luba firmaväärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamist hinnangute muutumise tõttu (nt diskontomäära muutumine või firmaväärtusega seotud raha teeniva üksuse tulevaste rahavoogude summa ja ajastuse muutumine).

112. Konkreetne ettevõtteväline sündmus on väljaspool ettevõtte kontrolli olev sündmus. Erakorralised ettevõttevälised sündmused on näiteks uued seadused, mis piiravad märkimisväärselt ettevõtte tegevust, või firmaväärtusega seotud äritegevuse tasuvuse vähenemine.

AVALIKUSTATAV INFORMATSIOON

113. Finantsaruannetes avalikustatakse iga varaliigi järgmine informatsioon:

a) perioodi jooksul kasumiaruandes kajastatud kahjumite summad väärtuse langusest ja kasumiaruande kirje(d), kus kõnealused väärtuse langusest tekkinud kahjumid kajastuvad;

b) perioodi jooksul kasumiaruandes kajastatud, väärtuse langusest tekkinud kahjumite tühistamiste summa ja kasumiaruande kirje(d), kus kõnealused väärtuse langusest tekkinud kahjumid tühistatakse;

c) perioodi jooksul otse omakapitalis kajastatud kahjumite summad väärtuse langusest; ja

d) perioodi jooksul otse omakapitalis kajastatud, väärtuse langusest tekkinud kahjumite tühistamiste summa.

114. Vara liik on ettevõtte sarnase iseloomuga ja ettevõtte tegevuses sarnase kasutusotstarbega varade rühm.

115. Paragrahvis 113 nõutavat informatsiooni võib esitada koos muu sama varaliigi kohta avalikustatava informatsiooniga. Näiteks võib sellise informatsiooni lisada materiaalse põhivara bilansilise maksumuse võrdlusesse perioodi alguses ja lõpus, nagu on ette nähtud standardiga IAS 16 “Materiaalne põhivara”.

116. Ettevõte, kus rakendatakse standardit IAS 14 “Segmendiaruandlus”, peab iga avalikustatava segmendi kohta avalikustama järgmise, tuginedes segmendiaruandluses kasutatavale põhivormile (nagu on määratletud standardis IAS 14):

a) perioodi jooksul kasumiaruandes ja otse omakapitalis kajastatud kahjumite summad väärtuse langusest; ja

b) perioodi jooksul kasumiaruandes ja otse omakapitalis kajastatud väärtuse langusest tekkinud kahjumite tühistamiste summa.

117. Kui perioodi jooksul on kajastatud üksiku vara või raha teeniva üksuse väärtuse langusest tekkinud kahjum või selle tühistamine ning see on oluline kogu aruandva ettevõtte finantsaruannete seisukohalt, peab ettevõte avalikustama:

a) sündmused või asjaolud, mis viisid väärtuse langusest tekkinud kahjumi kajastamiseni või tühistamiseni;

b) väärtuse langusest tekkinud kahjumi summa, mida kajastatakse või mis tühistatakse;

c) üksiku varaobjekti kohta:

i) vara kirjelduse; ja

ii) avalikustatava segmendi, kuhu vara kuulub, tuginedes segmendiaruandluses kasutatavale põhivormile (nagu on määratletud standardis IAS 14 “Segmendiaruandlus”, kui ettevõte rakendab standardit IAS 14);

d) raha teeniva üksuse kohta:

i) raha teeniva üksuse kirjelduse (kas see on tooteliin, tehas, äritegevus, geograafiline piirkond, standardis IAS 14 määratletud avalikustatav segment või muu);

ii) väärtuse langusest tekkinud kahjumi summa, mida kajastatakse või mis tühistatakse vara liikide kaupa ja avalikustatavate segmentide kaupa, tuginedes segmendiaruandluses kasutatavale põhivormile (nagu on määratletud standardis IAS 14, kui ettevõte seda rakendab); ja

iii) kui pärast eelmist raha teeniva üksuse kaetava väärtuse hinnangut (selle olemasolu korral) on raha teeniva üksuse kindlaksmääramisel muutunud varade summeerimine, peab ettevõte kirjeldama nii praegust kui ka eelmist varade summeerimise viisi ja raha teeniva üksuse kindlaksmääramise viisi muutmise põhjusi;

e) kas vara (raha teeniva üksuse) kaetav väärtus on selle neto müügihind või selle kasutusväärtus;

f) kui kaetav väärtus on neto müügihind, siis selle määramise alused (nt kas müügihind määrati aktiivse turu tingimuste põhjal või muul viisil); ja

g) kui kaetav väärtus on kasutusväärtus, siis diskontomäära(-määrad), mida on kasutatud praeguses ja varasemas kasutusväärtuse hinnangus (selle olemasolu korral).

118. Kui perioodi jooksul kajastatud (tühistatud) kahjum väärtuse langusest on kogu aruandva ettevõtte finantsaruannete seisukohast kokkuvõttes oluline, peab ettevõte avalikustama lühikirjelduse järgmiste asjaolude kohta:

a) vara põhiliigid, mida mõjutavad väärtuse langusest tekkinud kahjumid (väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamised), mille kohta ei ole paragrahvi 117 alusel informatsiooni avalikustatud; ja

b) põhisündmused ja -asjaolud, mis viisid selliste vara väärtuse langusest tekkinud kahjumite kajastamiseni (tühistamiseni), mille kohta ei ole paragrahvi 117 alusel informatsiooni avalikustatud.

119. Ettevõttel on soovitatav avalikustada põhieeldused, mida on kasutatud varade (raha teenivate üksuste) kaetava väärtuse määramisel perioodi jooksul.

ÜLEMINEKUSÄTTED

120. Käesolevat standardit ei rakendata tagasiulatuvalt. Käesoleva standardi vastuvõtmisest tulenevad kahjumidväärtuse langusest (vara väärtuse langusest tekkinud kahjumite tühistamised) tuleb kajastada kooskõlas käesoleva standardiga (st kasumiaruandes, v.a juhul, kui vara esitatakse ümberhinnatud väärtuses.Ümberhinnatud vara väärtuse langusest tekkinud kahjumit (vara väärtuse langusest tekkinud kahjumi tühistamist) tuleb käsitada ümberhindluse vähendamisena (suurendamisena)).

121. Enne käesoleva standardi vastuvõtmist käsitlesid mitmed rahvusvahelised raamatupidamisstandardid vara väärtuse langusest tekkinud kahjumi kajastamise ja tühistamise nõudeid, mis on üldiselt samasugused kui käesolevas standardis esitatud nõuded. Võrreldes varasemate hinnangutega võib esineda erinevusi, sest käesolevas standardis on üksikasjalikult sätestatud kaetava väärtuse mõõtmise ja raha teeniva varaüksuse käsitlemise viisid. Tagasiulatuvalt oleks keeruline määrata, missugune oleks olnud kaetava väärtuse hinnang. Seetõttu ei rakenda ettevõte käesoleva standardi vastuvõtmisel standardiga IAS 8 “Aruandeperioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites” esitatud põhimõtteid ega arvestusmeetodite muude muutuste puhul lubatud alternatiivkäsitlusi.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

122. Käesolevat rahvusvahelist raamatupidamisstandardit rakendatakse finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. juulil 1999 või pärast seda algavaid perioode. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui ettevõte rakendab käesolevat standardit finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad enne 1. juulit 1999. aastat algavaid perioode, peab ta selle asjaolu avalikustama.

Osale arutelus

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Vabaned rutiinsest paberitööst ja saad pühendada oma aja inimestele!

Me usume, et tarkvara peab kiirendama ja lihtsustama tööd ning vältima inimlikke vigu. Et seda saavutada palgaarvestuses, on mõistlik teha arvestus samas programmis, kus on selle aluseks olevad andmed – palk, koormus, puhkused, haiguslehed, lisatasud, töögraafikud jne.

Parima juhtimisaruandluse ja automatiseeritud raamatupidamisega majandustarkvara Suno365

Columbus Eesti on toonud turule uue täisfunktsionaalse majandustarkvara Suno365. Tegu on pilvepõhise ja kuutasulise majandustarkvaraga (ERP) ettevõtetele, kes hindavad kaasaegseid lahendusi taskukohaste kuludega.

Valdkonna tööpakkumised

PLAYTECH ESTONIA OÜ is hiring a SENIOR ACCOUNTANT in Tartu

Playtech Estonia OÜ

04. jaanuar 2019

Uudised

Tööriistad