IAS19 Hüvitised töövõtjatele

Käesoleva muudetud rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga
asendatakse standard IAS 19 “Pensionihüvitistega seotud kulud”, mille muudetud
versiooni juhatus kinnitas 1993. aasta oktoobris. Muudetud standard kehtib
finantsaruannete kohta, mis hõlmavad 1. jaanuaril 1999 või pärast seda algavaid
aruandeperioode.

 IAS 10 (muudetud 1999) “Bilansipäevajärgsed sündmused” muutis 1999. a mais paragrahve 20(b), 35, 125 ja 141. Muudatusi rakendatakse nende finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1.jaanuaril 2000 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

Käesolevat standardit muudeti 2000. aastal, et muuta plaaniga seotud varade määratlust ja kehtestada kompensatsioonide kajastamise, mõõtmise ja avalikustamise nõuded. Neid muudatusi rakendatakse 1.jaanuaril 2001 või pärast seda algavate aruandeperioodide suhtes.

2002. aastal tehti täiendavaid muudatusi, et välistada selliste tulude kajastamist, mis tekivad üksnes kindlustusmatemaatilise kahjumi või möödunud tööalase teenistuse kulutuse tulemusena, ning selliste kahjumite kajastamist, mis tekivad üksnes kindlustusmatemaatiliste kasumite tulemusena. Neid muudatusi rakendatakse 31. mail 2002 või pärast seda lõppevate aruandeperioodide suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav.

SISSEJUHATUS

1. Käesolev standard sätestab töövõtjatele ette nähtud hüvitiste raamatupidamisarvestuse ja avalikustamise tööandja poolt.
 See asendab standardit IAS 19 “Pensionihüvitistega seotud kulud”, mis kinnitati 1993. aastal. Põhilised muudatused võrreldes endise IAS 19-ga on esitatud “Järelduste alustes” (lisa D). Käesolevas standardis ei käsitleta töövõtjate hüvitiste plaanide aruandlust (vt IAS 26 “Pensionihüvitiste plaanide arvestus ja aruandlus”).

2. Standardis eristatakse viis töövõtja hüvitiste kategooriat:

a) töövõtja lühiajalised hüvitised, nagu näiteks palgad ja sotsiaalkindlustusmaksed, tasuline korraline puhkus ja tasuline haiguspuhkus, kasumiosalus ja lisatasud (kui makstakse 12 kuu jooksul arvestusperioodi lõpust) ja mittemonetaarsed hüvitised (nagu näiteks arstiabi, eluase, autod ning tasuta või subsideeritud kaubad või teenused) käesoleva aja töötajaskonnale;

b) töösuhte lõppemise järgsed hüvitised, nagu näiteks pensionid, muud pensionihüvitised, töösuhte lõppemise järgne elukindlustus ja töösuhte lõppemise järgne arstiabi;

c) muud pikaajalised töövõtja hüvitised, sealhulgas pikaajalise töötamise eest antav puhkus või õppejõu puhkus teadustööks, tähtpäevadega seotud hüvitised või muud pikaajalise töötamisega seotud hüvitised, pikaajalised invaliidsushüvitised ning kasumiosalus, boonused ja edasilükatud kompensatsioonid (kui makstakse 12 kuu või pikema aja jooksul alates arvestusperioodi lõpust);

d) töösuhte lõpetamise hüvitised; ja

e) omakapitalipõhised hüvitised.

3. Käesolev standard nõuab, et ettevõte kajastaks lühiajalisi töövõtja hüvitisi, kui töövõtja on nimetatud hüvitiste eest olnud vastutasuks tööalases teenistuses.

4. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanid liigitatakse kindlaksmääratud sissemaksetega plaanideks ja kindlaksmääratud hüvitistega plaanideks. Käesolevas standardis esitatakse konkreetsed juhised mitut tööandjat hõlmavate plaanide, riiklike plaanide ja kindlustatud hüvitisega plaanide liigitamiseks.

5. Kindlaksmääratud sissemaksetega plaanide puhul maksab ettevõte kindlaksmääratud sissemakse eraldi üksusesse (fondi) ning tal ei ole juriidilist ega faktilist kohustust teha täiendavaid makseid, kui fondil ei ole piisavalt vara maksta töövõtjale kõiki hüvitisi, mis on seotud tema tööga kõnealusel aruandeperioodil ja varem. Käesolev standard nõuab, et ettevõte kajastaks sissemakseid kindlaksmääratud sissemaksetega plaanidesse siis, kui töövõtja on nimetatud makse eest olnud vastutasuks tööalases teenistuses.

6. Kõik muud töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanid on kindlaksmääratud hüvitistega plaanid. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanid võivad esineda rahastamata kujul või olla rahastatud kas tervikuna või osaliselt. Käesolev standard nõuab, et ettevõte:

a) ei võtaks arvesse mitte üksnes oma juriidilist kohustust, vaid ka kõiki ettevõtte senisest tegevusest tulenevaid faktilisi kohustusi;

b) määraks kindlaks kindlaksmääratud hüvitistest tulenevate kohustuste nüüdisväärtused ja kõikide plaani varade õiglase väärtuse piisava korrapärasusega, nii et finantsaruannetes kajastatud summad ei erineks oluliselt bilansipäeval kindlaksmääratavatest summadest;

c) kasutaks oma kohustuste ja kulutuste mõõtmiseks proportsionaalse osa krediteerimise meetodit;

d) määraks tööperioodidele vastavad hüvitised plaani hüvitiste arvutusvalemi kohaselt, välja arvatud juhul, kui töövõtja hilisematest tööaastatest tulenevad oluliselt suuremad hüvitised võrreldes varasemate tööaastatega;

e) kasutaks erapooletuid ja omavahel ühilduvaid kindlustusmatemaatilisi eeldusi demograafiliste muutujate (nagu näiteks tööjõu voolavus ja suremus) ja finantsiliste muutujate (nagu näiteks tulevased palgatõusud, arstiabi maksumuse muutused ja teatud  riigipoolsete hüvitiste muutused). Finantsprognoosid peavad põhinema bilansipäeval valitsevatel turuootustel selle perioodi osas, mille jooksul kohustused tuleb täita;

f) määraks kindlaks diskontomäära turuintressi alusel, mis valitseb bilansipäeval kõrgekvaliteediliste ettevõtte võlakirjade suhtes (või riikides, kus puudub selliste võlakirjade aktiivne turg, riigi võlakirjade suhtes) ja mis esitatakse samas vääringus ja sama tähtajaga nagu töösuhte lõppemise järgsete hüvitistega seotud kohustused;

g) arvaks kohustuse bilansilisest maksumusest maha kõikide plaani varade õiglase väärtuse. Teatavaid kompensatsiooni saamise õigusi, mida ei loeta plaani varadeks, käsitletakse samamoodi nagu plaani varasid, välja arvatud see, et need esitatakse eraldi varana selle asemel, et need kohustusest maha arvata;

h) piiraks vara bilansilist maksumust nii, et see ei ületaks järgmiste komponentide neto kogusummat:

i) kõik kajastamata möödunud tööalase teenistuse kulutused ja kindlustusmatemaatilised kahjumid; pluss

ii) mis tahes majandusliku kasu nüüdisväärtus, mis saadakse plaani tagasimaksetena või tulevaste plaani sissemaksete vähendustena;

i) kajastaks möödunud tööalase teenistuse kulutust lineaarselt keskmise perioodi jooksul kuni lisandunud hüvitiste garanteerimiseni;

j) kajastaks kindlaksmääratud hüvitistega plaani piiramisest või kohustuste täitmisest tulenevaid kasumeid või kahjumeid, kui selline piiramine või kohustuste täitmine aset leiab. Kasum või kahjum peab hõlmama kõiki kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtuse ja plaani varade õiglase väärtuse muutusi, samuti mis tahes sellega seotud kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid ning möödunud tööalase teenistuse kulutusi; ja

k) kajastaks kindlaksmääratud osa kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite kumulatiivsest netosummast, mis ületab järgmistest suurema:

i) 10% kindlaksmääratud hüvitiste võla nüüdisväärtusest (enne plaani varade mahaarvamist); ja

ii) 10% kõikide plaani varade õiglasest väärtusest.

Kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite osa, mida tuleb kajastada igas kindlaksmääratud hüvitistega plaanis, on see määr, mis väljub 10%lisest “koridorist” eelmisel aruandekuupäeval, jagatuna plaanis osalevate töövõtjate järelejäänud töövõimelise ea ootuspärase keskmisega.

Käesolev standard lubab kasutada ka süstemaatilisi meetodeid kiiremaks kajastamiseks, tingimusel et tulusid ja kulusid arvestatakse samadel alustel ning neid aluseid kohaldatakse järjepidevalt ühest perioodist teise. Selliste lubatud meetodite hulka kuulub kõikide kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite kohene kajastamine.

7. Käesolev standard nõuab muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste arvestamiseks lihtsamat meetodit kui see, mida kasutatakse töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste puhul: kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid ning möödunud tööalase teenistuse kulutusi kajastatakse kohe.

8. Töösuhte lõpetamise hüvitised on töövõtja hüvitised, mida makstakse, kui: ettevõte otsustab lõpetada töösuhte töövõtjaga enne tavapärast pensionilejäämise kuupäeva; või kui töövõtja otsustab töölt lahkuda vabatahtlikult, saades vastutasuks nimetatud hüvitised. Kohustus tekib eeskätt töösuhte lõpetamise, mitte töövõtja tööalase teenistuse tagajärjel. Seetõttu peab ettevõte kajastama töösuhte lõpetamise hüvitisi siis ja ainult siis, kui ettevõte on selgelt kohustunud:

a) lõpetama töösuhte töövõtja või töövõtjate rühmaga enne nende tavapärast pensionilejäämise kuupäeva; või

b) pakkuma töösuhte lõpetamise hüvitisi, et soodustada vabatahtlikku töölt lahkumist.

9. Ettevõte on selgelt kohustunud töösuhte lõpetama siis ja ainult siis, kui ettevõttel on olemas üksikasjalik formaalne kava (millel on kindlaksmääratud miinimumsisu) töösuhte lõpetamiseks ning kui ettevõttel ei ole reaalselt võimalik sellest taganeda.

10. Kui töösuhte lõpetamise hüvitiste maksetähtaeg saabub enam kui 12 kuud pärast bilansipäeva, tuleb need diskonteerida. Kui on tehtud pakkumine eesmärgiga soodustada vabatahtlikku töölt lahkumist, tuleb töösuhte lõpetamise hüvitiste mõõtmise aluseks võtta töövõtjate arv, kes selle pakkumise eeldatavalt vastu võtavad.

11. Omakapitalipõhised hüvitised on töövõtja hüvitised, mille kohaselt: töövõtjatel on õigus saada ettevõtte (või selle emaettevõtte) poolt emiteeritud omakapitaliinstrumente; või sõltub ettevõtte kohustus töövõtjate ees ettevõtte poolt emiteeritud omakapitaliinstrumentide tulevasest hinnast. Käesolev standard nõuab teatavate selliseid hüvitisi puudutavate andmete avalikustamist, kuid ei sätesta nõudeid kajastamisele ja mõõtmisele.

12. Käesolev standard kehtib 1. jaanuaril 1999 või pärast seda algavate aruandeperioodide kohta. Varasem rakendamine on soovitatav. Standardi esmasel kohaldamisel võib ettevõte kajastada oma töösuhte lõppemise järgsetest hüvitistest tulenevat kohustiste suurenemist kõige enam viie aasta jooksul. Kui standardi kasutuselevõtt vähendab kohustist, peab ettevõte seda vähendamist kohe kajastama.

13. Käesolevat standardit muudeti 2000. aastal, et muuta plaani varade määratlust ja kehtestada kompensatsioonide kajastamise, mõõtmise ja avalikustamise nõuded. Muudatused kehtivad 1.jaanuaril 2001 või pärast seda alanud aruandeperioodide kohta. Varasem rakendamine on soovitatav.

SISUKORD

  <_o3a_p />

Paragrahvid <_o3a_p />

Eesmärk <_o3a_p />

  <_o3a_p />

Rakendusala <_o3a_p />

1–6 <_o3a_p />

Mõisted <_o3a_p />

7 <_o3a_p />

Lühiajalised töövõtja hüvitised <_o3a_p />

8–23 <_o3a_p />

Kajastamine ja mõõtmine <_o3a_p />

10–22 <_o3a_p />

Kõik lühiajalised töövõtja hüvitised <_o3a_p />

10 <_o3a_p />

Lühiajalised kompenseeritavad töölt puudumised <_o3a_p />

11–16 <_o3a_p />

Kasumiosalus ja boonusskeemid <_o3a_p />

17–22 <_o3a_p />

Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />

23 <_o3a_p />

Töösuhte lõppemise järgsed hüvitised: erinevus kindlaksmääratud sissemaksetega plaanide ja kindlaksmääratud hüvitistega plaanide vahel <_o3a_p />

24–42 <_o3a_p />

Mitut tööandjat hõlmavad hüvitiste plaanid <_o3a_p />

29–35 <_o3a_p />

Riiklikud plaanid <_o3a_p />

36–38 <_o3a_p />

Kindlustatud hüvitised <_o3a_p />

39–42 <_o3a_p />

Töösuhte lõppemise järgsed hüvitised: kindlaksmääratud sissemaksetega plaanid <_o3a_p />

43–47 <_o3a_p />

Kajastamine ja mõõtmine <_o3a_p />

44–45 <_o3a_p />

Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />

46–47 <_o3a_p />

Töösuhte lõppemise järgsed hüvitised: kindlaksmääratud hüvitistega plaanid <_o3a_p />

48–125 <_o3a_p />

Kajastamine ja mõõtmine <_o3a_p />

49–62 <_o3a_p />

Faktiliste kohustuste arvestus <_o3a_p />

52–53 <_o3a_p />

Bilanss <_o3a_p />

54–60 <_o3a_p />

Kasumiaruanne <_o3a_p />

61–62 <_o3a_p />

Kajastamine ja mõõtmine: kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus ja jooksva tööalase teenistuse kulutus <_o3a_p />

63–101 <_o3a_p />

Kindlustusmatemaatiline hindamismeetod <_o3a_p />

64–66 <_o3a_p />

Hüvitiste sidumine teenistusperioodidega <_o3a_p />

67–71 <_o3a_p />

Kindlustusmatemaatilised prognoosid <_o3a_p />

72-77 <_o3a_p />

Kindlustusmatemaatilised prognoosid: diskontomäär <_o3a_p />

78–82 <_o3a_p />

Kindlustusmatemaatilised prognoosid: palgad, hüvitised ja arstiabikulud <_o3a_p />

83–91 <_o3a_p />

Kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid <_o3a_p />

92–95 <_o3a_p />

Möödunud tööalase teenistuse kulutus <_o3a_p />

96–101 <_o3a_p />

Kajastamine ja mõõtmine: plaani varad <_o3a_p />

102–107 <_o3a_p />

Plaani varade õiglane väärtus <_o3a_p />

102–104 <_o3a_p />

Kompensatsioonid <_o3a_p />

104A–104D <_o3a_p />

Tulu plaani varadest <_o3a_p />

105–107 <_o3a_p />

Äriühendused <_o3a_p />

108 <_o3a_p />

Piiramine ja kohustuste täitmine <_o3a_p />

109–115 <_o3a_p />

Esitusviis <_o3a_p />

116–119 <_o3a_p />

Saldeerimine <_o3a_p />

116–117 <_o3a_p />

Pika- ja lühiajaliste elementide eristamine <_o3a_p />

118 <_o3a_p />

Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste finantskomponendid <_o3a_p />

119 <_o3a_p />

Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />

120–125 <_o3a_p />

Muud pikaajalised töövõtja hüvitised <_o3a_p />

126–131 <_o3a_p />

Kajastamine ja mõõtmine <_o3a_p />

128–130 <_o3a_p />

Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />

131 <_o3a_p />

Töösuhte lõpetamise hüvitised <_o3a_p />

132–143 <_o3a_p />

Kajastamine <_o3a_p />

133–138 <_o3a_p />

Mõõtmine <_o3a_p />

139–140 <_o3a_p />

Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />

141–143 <_o3a_p />

Omakapitalipõhised hüvitised <_o3a_p />

144–152 <_o3a_p />

Kajastamine ja mõõtmine <_o3a_p />

145 <_o3a_p />

Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />

146–152 <_o3a_p />

Üleminekusätted <_o3a_p />

153–156 <_o3a_p />

Jõustumiskuupäev <_o3a_p />

157–160 <_o3a_p />

 

Standardeid, mis on esitatud poolpaksus kursiivkirjas, tuleb lugeda koos käesolevas standardis esitatud taustmaterjali ja rakendusjuhiste ning "Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite eessõnaga". Rahvusvahelised raamatupidamisstandardid ei ole ette nähtud rakendamiseks ebaoluliste objektide suhtes (vt eessõna paragrahv 12).

EESMÄRK

Käesoleva standardi eesmärk on sätestada töövõtja hüvitiste arvestus ja avalikustamine. Käesolev standard nõuab, et ettevõte kajastaks:

a) kohustise, kui töövõtja on teinud tööd, mille vastutasuks peab ta tulevikus saama töövõtja hüvitisi; ja

b) kulu, kui ettevõte kasutab majanduslikku kasu, mis tuleneb töövõtja sellisest tööalasest teenistusest, mille vastutasuks on töövõtja hüvitised.

RAKENDUSALA

1. Tööandja kohaldab käesolevat standardit töövõtja hüvitiste arvestamisel.

2. Käesolev standard ei käsitle töövõtja hüvitiste plaanide aruandlust (vt standard IAS 26 “Pensionihüvitiste plaanide arvestus ja aruandlus”).

3. Käesolevat standardit kohaldatakse kõikide töövõtja hüvitiste suhtes, sealhulgas nende suhtes, mis määratakse:

a) ettevõtte ja üksikute töövõtjate, töövõtjate rühmade või nende esindajate vahel sõlmitud formaalsete plaanide või muude formaalsete kokkulepete kohaselt;

b) õigusaktidest tulenevate nõuete kohaselt või vastavalt selle valdkonna suhtes kehtivale korrale, mille kohaselt ettevõtted peavad osalema riigi, osariigi, tööstusharu või muudes mitut tööandjat hõlmavates plaanides; või

c) sellise mitteformaalse praktika korral, millega kaasneb faktiline kohustus. Mitteformaalse praktikaga kaasneb faktiline kohustus, kui ettevõttel ei ole reaalset alternatiivi töövõtja hüvitiste maksmisele. Faktilise kohustuse näitena võib tuua olukorra, kus ettevõtte senise mitteformaalse praktika muutmine kahjustab ettevõtte ja töövõtjate vahelisi suhteid vastuvõetamatul viisil.

4. Töövõtja hüvitised on järgmised:

a) töövõtja lühiajalised hüvitised, nagu näiteks palgad ja sotsiaalkindlustusmaksed, tasuline korraline puhkus ja tasuline haiguspuhkus, kasumiosalus ja boonused (kui makstakse 12 kuu jooksul arvestusperioodi lõpust) ja mittemonetaarsed hüvitised (nagu näiteks arstiabi, eluase, autod ning tasuta või subsideeritud kaubad või teenused) käesoleva aja töötajaskonnale;

b) töösuhte lõppemise järgsed hüvitised nagu näiteks pensionid, muud pensionihüvitised, elukindlustus ja arstiabi pärast töösuhte lõppemist;

c) muud pikaajalised töövõtja hüvitised, sealhulgas pikaajalise tööalase teenistuse eest antav puhkus või õppejõu puhkus teadustööks, tähtpäevadega seotud hüvitised või muud pikaajalise teenistusega seotud hüvitised, pikaajalised invaliidsushüvitised ning kasumiosalus, boonused ja edasilükatud kompensatsioonid (kui neid ei maksta täies ulatuses 12 kuu jooksul alates arvestusperioodi lõpust);

d) töösuhte lõpetamise hüvitised; ja

e) omakapitalipõhised hüvitised.

Kuna kõikidel punktides a–e nimetatud kategooriatel on erinevad omadused, kehtestab käesolev standard iga kategooria suhtes eraldi nõuded.

5. Töövõtja hüvitiste hulka kuuluvad hüvitised, mis on ette nähtud töövõtjatele või nende ülalpeetavatele ning mis makstakse (või mille ulatuses pakutakse kaupa või teenust) kas otse töövõtjale, tema abikaasale, lastele või teistele ülalpeetavatele või muudele isikutele, näiteks kindlustusseltsidele.

6. Töövõtja võib ettevõttele teenuseid osutada täistööajaga, osalise tööajaga, alaliselt, juhuslikult või ajutiselt. Käesoleva standardi tähenduses loetakse töövõtjate hulka direktorid ja muu juhtivpersonal.

MÕISTED

7. Käesolevas standardis on kasutatud mõisteid järgmises tähenduses:

Töövõtja hüvitised on igas vormis tasu, mida ettevõte annab töövõtjale vastutasuks tema tööalase teenistuse eest.

Töövõtja lühiajalised hüvitised on töövõtja hüvitised (välja arvatud töösuhte lõpetamise hüvitised ja omakapitalipõhised hüvitised), mis tuleb välja maksta 12 kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalases teenistuses.

Töösuhte lõppemise järgsed hüvitised on töövõtja hüvitised (välja arvatud töösuhte lõpetamise hüvitised ja omakapitalipõhised hüvitised), mis tuleb välja maksta pärast töösuhte lõpetamist.

Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanid on formaalsed või mitteformaalsed kokkulepped, mille alusel ettevõte maksab töösuhte lõppemise järgselt hüvitisi ühele või mitmele töövõtjale.

Kindlaksmääratud sissemaksetega plaanid on töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanid, mille puhul ettevõte maksab kindlaksmääratud sissemakse eraldi üksusesse (fondi) ning tal ei ole juriidilist ega faktilist kohustust teha täiendavaid makseid, kui fondil ei ole piisavalt vara maksta töövõtjale kõiki hüvitisi, mis on seotud tema tööalase teenistusega kõnealusel aruandeperioodil ja varem.

Kindlaksmääratud hüvitistega plaanid on töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanid, mis ei ole kindlaksmääratud sissemaksetega plaanid.

Mitut tööandjat hõlmavad plaanid on kindlaksmääratud sissemaksetega plaanid (välja arvatud riiklikud plaanid) või kindlaksmääratud hüvitistega plaanid (välja arvatud riiklikud plaanid), mille puhul:

a) ühendatakse ühtsesse kogumisse varad, mis on saadud sellistelt erinevatelt ettevõtetelt, mis ei ole ühtse kontrolli all; ja

b) neid varasid kasutatakse hüvitiste maksmiseks rohkem kui ühe ettevõtte töövõtjatele põhimõttel, et sissemaksete ja hüvitiste suurused määratakse kindlaks olenemata ettevõttest, kus töötavad asjaomased töövõtjad.

Muud pikaajalised töövõtja hüvitised on töövõtja hüvitised (välja arvatud töösuhte lõppemise järgsed hüvitised, töösuhte lõpetamise hüvitised ja omakapitalipõhised hüvitised), mida ei tule tervikuna välja maksta 12 kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalases teenistuses.

Töösuhte lõpetamise hüvitised on töövõtja hüvitised, mida makstakse, kui:

a) ettevõte otsustab lõpetada töösuhte töövõtjaga enne tavapärast pensionilejäämise kuupäeva; või

b) kui töövõtja otsustab töölt lahkuda vabatahtlikult, saades vastutasuks nimetatud hüvitised.

Omakapitalipõhised hüvitised on töövõtja hüvitised, mille kohaselt:

a) töövõtjatel on õigus saada ettevõtte (või selle emaettevõtte) poolt emiteeritud omakapitaliinstrumente; või

b) või sõltub ettevõtte kohustuse suurus töövõtjate suhtes ettevõtte poolt emiteeritud omakapitaliinstrumentide tulevasest hinnast.

Omakapitalipõhiste hüvitiste plaanid on formaalsed või mitteformaalsed kokkulepped, mille alusel ettevõte maksab omakapitalipõhiseid hüvitisi ühele või mitmele töövõtjale.

Töövõtjate garanteeritud hüvitised on töövõtja hüvitised, mille saamine ei sõltu töösuhte jätkumisest tulevikus.

Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus on töövõtja käesoleva aruandeperioodi ja varasema tööalase teenistusega seotud kohustuste täitmiseks vajalike tulevaste eeldatavate maksete nüüdisväärtus ilma plaani varade mahaarvamiseta.

Jooksva tööalase teenistuse kulutus on kindlaksmääratud hüvitisega kohustuse nüüdisväärtuse suurenemine, mis tuleneb kõnealuse aruandeperioodi tööalasest teenistusest.

Intressikulu on kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtuse suurenemine teatava perioodi vältel, mis tuleneb asjaolust, et hüvitiste maksmine on ühe perioodi võrra lähemal.

Plaani varade koosseisu kuuluvad:

a) pikaajalises töövõtja hüvitiste fondis olevad varad; ja

b) nõuetekohased kindlustuslepingud.

Pikaajalises töövõtja hüvitiste fondis olevad varad on varad (välja arvatud aruandva ettevõtte emiteeritud mittevõõrandatavad finantsinstrumendid), mis:

a) on sellises üksuses (fondis), mis on aruandvast ettevõttest juriidiliselt eraldiseisev ja eksisteerib üksnes selleks, et maksta või rahastada töövõtja hüvitisi; ja

b) on kasutatavad ainult töövõtja hüvitiste maksmiseks või rahastamiseks ning mida ei või kasutada aruandva ettevõtte võlausaldajad (isegi mitte pankroti korral) ja mida ei või aruandvale ettevõttele tagastada, välja arvatud järgmistel juhtudel:

i) kui fondi ülejäänud varad on piisavad selleks, et täita kõik asjakohase plaani või aruandva ettevõtte kohustused, mis on seotud töövõtja hüvitistega; või

ii) kui varad tagastatakse aruandvale ettevõttele, et hüvitada talle juba makstud töövõtja hüvitised.

Nõuetekohane kindlustusleping on kindlustusleping, mille annab välja kindlustusandja, kes ei ole aruandva asutusega seotud osapool (vastavalt standardis IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooni avalikustamine” esitatud määratlusele), kui lepingujärgseid laekumisi:

a) võib kasutada ainult kindlaksmääratud hüvitistega plaanide kohaste töövõtja hüvitiste maksmiseks või rahastamiseks; ja

b) ei või kasutada aruandva ettevõtte võlausaldajad (isegi mitte pankroti korral) ja mida ei või maksta aruandvale ettevõttele, välja arvatud järgmistel juhtudel:

i) kui tulu seondub varade ülejäägiga, mida ei vajata  töövõtja hüvitistega seotud kõikide kohustuste täitmiseks; või

ii) kui laekumised tagastatakse aruandvale ettevõttele, et kompenseerida tema poolt juba makstud töövõtja hüvitisi.

Õiglane väärtus on summa, mille eest on teadlike, huvitatud ja mitteseotud poolte vahelises tehingus võimalik vahetada vara või täita kohustist.

Tulu plaani varadest on plaani varadelt saadud intress, dividendid ja muud tulud koos plaani varade realiseeritud ja realiseerimata kasumi ja kahjumiga, millest on maha arvatud plaani haldamisega seotud kulud ja maksud, mida plaan ise tasuma peab.

Kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid koosnevad järgmistest osadest:

a) kogemuspõhine korrigeerimine (varasemate kindlustusmatemaatiliste prognooside ja tegelikkuse erinevuste mõju); ja

b) kindlustusmatemaatiliste prognooside muutuste mõju.

Möödunud tööalase teenistuse kulutus on eelnevate perioodide tööalase teenistuse kindlaksmääratud hüvitise kohustuse nüüdisväärtuse suurenemine, mis tuleneb töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste või muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste kehtestamisest või muutmisest jooksval perioodil. Möödunud tööalase teenistuse kulutus võib olla positiivne (kui kehtestatakse uusi hüvitisi või kui olemasolevaid täiendatakse) või negatiivsed (kui olemasolevaid hüvitisi vähendatakse).

LÜHIAJALISED TÖÖVÕTJA HÜVITISED

8. Lühiajalised  töövõtja hüvitised hõlmavad järgmisi komponente:

a) palgad ja sotsiaalkindlustusmaksed;

b) lühiajalised kompenseeritavad töölt puudumised (näiteks tasuline korraline puhkus ja tasuline haiguspuhkus), kui eeldatakse, et puudumine leiab aset 12 kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalases teenistuses;

c) kasumiosalus ja boonused, mis tuleb välja maksta 12 kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalases teenistuses; ja

d) mittemonetaarsed hüvitised (näiteks arstiabi, eluase, autod ning tasuta või subsideeritud kaubad või teenused) käesoleva aja töötajaskonnale.

9. Töövõtja lühiajaliste hüvitiste arvestus  on üldjuhul lihtne, kuna kohustuse või kulu mõõtmiseks puudub vajadus kindlustusmatemaatilisteks prognoosideks ning puuduvad võimalused kindlustusmatemaatilise kasumi või kahjumi tekkeks. Lisaks sellele mõõdetakse töövõtja lühiajalisi hüvitisi diskonteerimata kujul.

Kajastamine ja mõõtmine

Kõik lühiajalised töövõtja hüvitised

10. Kui töövõtja on arvestusperioodi jooksul olnud ettevõttes tööalases teenistuses, peab ettevõte kajastama töövõtjale kõnealuse teenistuse eest makstava lühiajalise hüvitise diskonteerimata summana:

a) kohustisena (viitvõlana), pärast juba makstud summa mahaarvamist. Kui juba makstud summa ületab hüvitiste diskonteerimata summa, peab ettevõte selle ülemäärase osa kajastama varana (ettemakstud kuluna) sellises ulatuses, milles kõnealune ettemaks toob kaasa näiteks edaspidiste maksete vähenemise või raha tagasimaksmise; ja

b) kuluna, välja arvatud juhul, kui mõni muu rahvusvaheline raamatupidamisstandard nõuab või lubab lisada hüvitised vara maksumusse (vt näiteks IAS 2 “Varud” ja IAS 16 “Materiaalne põhivara”).

Paragrahvides 11, 14 ja 17 selgitatakse, kuidas ettevõte peab kohaldama seda nõuet kompenseeritavate töölt puudumiste ning kasumiosaluse ja boonusskeemide kujul antavate töövõtja lühiajaliste hüvitiste suhtes.

Lühiajalised kompenseeritavad töölt puudumised

11. Ettevõte peab kajastama paragrahvis 10 nimetatud kompenseeritavate puudumiste kujul antavate töövõtja lühiajaliste hüvitistega seotud eeldatavad kulud järgmistel juhtudel:

a) akumuleeruva kompenseeritava puudumise korral siis, kui töövõtja osutab teenust, mis suurendab tema õigust kompenseeritavatele töölt puudumistele tulevikus; ja

 b) mitteakumuleeruva kompenseeritava puudumise korral siis, kui puudumine aset leiab.

12. Ettevõte võib hüvitada erinevatel põhjustel aset leidnud töövõtja puudumise, muu hulgas seoses puhkuse, haiguse või lühiajalise invaliidsuse, ema- või isapuhkuse, kohtukaasistujana tegutsemise ja sõjaväeteenistusega. Kompenseeritavate puudumistega seotud õigused jagunevad kaheks:

a) akumuleeruvad; ja

b) mitteakumuleeruvad.

13. Akumuleeruvad kompenseeritavad puudumised on need, mida võib edasi lükata ja kasutada tulevastel arvestusperioodidel, kui käesoleva perioodi õigusi ei ole täielikult ära kasutatud. Akumuleeruvad kompenseeritavad puudumised võivad olla garanteeritud (teisisõnu, töövõtjal on ettevõttest lahkumisel õigus saada rahalist tasu kasutamata õiguste eest) või garanteerimata (kui töövõtjal ei ole ettevõttest lahkumisel õigust saada rahalist tasu kasutamata õiguste eest). Kohustus tekib siis, kui töövõtja osutab teenust, mis suurendab tema õigust kompenseeritavatele puudumistele tulevikus. Kohustus kestab ja seda kajastatakse isegi juhul, kui kompenseeritavad puudumised ei ole garanteeritud, kuigi võimalus, et töövõtja võib lahkuda enne, kui on kasutanud akumuleeruvat mittegaranteeritud õigust, mõjutab kõnealuse kohustuse mõõtmist.

14. Ettevõte peab mõõtma akumuleeruvatest kompenseeritavatest puudumistest tulenevat eeldatavat kulu lisasummana, mida ettevõte eeldatavasti maksab tulenevalt kasutamata õigustest, mis on akumuleerunud bilansipäevaks.

15. Eelmises paragrahvis sätestatud meetodi kohaselt mõõdetakse kohustust vastavalt lisamaksetele, mis eeldatavasti tulenevad üksnes asjaolust, et hüvitis akumuleerub. Paljudel juhtudel ei ole ettevõttel vaja teha üksikasjalikke arvutusi, hindamaks, et kasutamata kompenseeritavate puudumistega seotud olulisi kohustusi ei eksisteeri. Näiteks, haiguspuhkusega seotud kohustus võib osutuda oluliseks üksnes siis, kui valitseb formaalne või mitteformaalne arusaam, et kasutamata haiguspuhkust võidakse käsitleda tasulise puhkusena.

Paragrahve 14 ja 15 illustreeriv näide

Ettevõttel on 100 töövõtjat, kellel on igal aastal õigus saada tasulist haiguspuhkust viie tööpäeva ulatuses. Kasutamata haiguspuhkust võib edasi lükata ühe kalendriaasta võrra. Haiguspuhkus võetakse kõigepealt jooksva aasta õiguste arvelt ja seejärel eelmisel aastal edasilükatud jäägi arvelt (LIFO-põhimõte). 31. detsembril 20X1 on keskmine kasutamata õigus kaks päeva töövõtja kohta.  Ettevõte eeldab, tuginedes varasemale kogemusele, mille jätkumist eeldatakse ka tulevikus, et 92 töövõtjat ei kasuta 20X2 aastal üle viie päeva tasulist haiguspuhkust ja ülejäänud 8 töövõtjat kasutavad igaüks keskmiselt kuus ja pool päeva.

Ettevõte eeldab, et ta peab maksma täiendavalt 12 haiguspäeva eest tulenevalt 31. detsembriks 20X1 akumuleerunud kasutamata õigustest (8 töövõtjale igaühele poolteist päeva). Seetõttu kajastab ettevõte 12 haiguspäeva suuruse kohustuse.

16. Mitteakumuleeruvaid kompenseeritavaid puudumisi edasi ei kanta: need kaotavad kehtivuse, kui jooksva perioodi õigusi ei ole täiel määral ära kasutatud, ning ei anna töövõtjale õigust saada ettevõttest lahkumisel rahalist tasu kasutamata õiguste eest. See kehtib üldiselt haiguspuhkuse (niivõrd, kui minevikus kasutamata õigus ei suurenda edaspidiseid õigusi), ema- ja isapuhkuse ning kohtukaasistujana tegutsemise või sõjaväeteenistusega seotud kompenseeritavate puudumiste korral. Ettevõte ei kajasta kohustusi ega kulusid enne puudumise asetleidmist, kuna tööalane teenistus ei suurenda hüvitise summat.

Kasumiosalus ja boonusskeemid

17. Ettevõte peab kajastama paragrahvis 10 sätestatud kasumiosalusega ja preemiate maksmisega seotud eeldatavaid kulusid siis ja ainult siis, kui:

a) ettevõttel on minevikus toimunud sündmusest tulenev eksisteeriv juriidiline või faktiline kohustus teha selliseid makseid; ja

b) kohustust on võimalik usaldusväärselt hinnata.

Kohustus eksisteerib siis ja ainult siis, kui ettevõttel ei ole reaalset alternatiivi töövõtja hüvitiste maksmisele.

18. Mõningate kasumiosaluse plaanide kohaselt osalevad töövõtjad kasumi jagamises ainult siis, kui nad töötavad ettevõttes kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul. Sellised plaanid tekitavad faktilise kohustuse, kui töövõtjad osutavad teenust, mis suurendab makstavat summat juhul, kui nad jäävad ettevõtte teenistusse selle kindlaksmääratud ajavahemiku lõpuni. Selliste faktiliste kohustuste mõõtmisel võetakse arvesse võimalust, et mõned töövõtjad võivad lahkuda ilma kasumiosaluse makseid saamata.

Paragrahvi 18 illustreeriv näide

Kasumiosaluse plaan näeb ette, et ettevõte maksab kindlaksmääratud osa oma aasta puhaskasumist töövõtjatele, kes on teenistuses olnud kogu aasta. Kui aasta jooksul ei lahku ükski töövõtja, on aastane kasumiosaluse osa kokku 3% puhaskasumist. Ettevõtte hinnangute kohaselt vähendab tööjõu voolavus makseid 2,5%-ni puhaskasumist.

Ettevõte kajastab kohustise ja kulude suurusena 2,5% puhaskasumist.

19. Võimalik, et ettevõttel ei ole juriidilist kohustust preemiat maksta. Sellele vaatamata on mõnikord boonuste maksmine ettevõttes valitsev tava. Sellistel juhtudel on ettevõttel faktiline kohustus, kuna ettevõttel ei ole reaalset alternatiivi boonuse maksmisele. Sellise faktiliste kohustuse mõõtmisel võetakse arvesse võimalust, et mõned töövõtjad võivad lahkuda boonust saamata.

20. Ettevõte on võimeline usaldusväärselt hindama kasumiosaluse plaani või boonusskeemi kohast juriidilist või faktilist kohustust siis ja ainult siis, kui:

a) selle plaani tingimused sisaldavad hüvitise suuruse määramise arvutusvalemit;

b) ettevõtte määrab makstavate summade suuruse enne kui finantsaruanded kinnitatakse avaldamiseks; või

c) varasem kogemus annab selge ettekujutuse ettevõtte faktilise kohustuse suurusest.

21. Kasumosaluse plaani ja boonusskeemi kohane kohustus tuleneb tööalasest teenistusest, mitte tehingutest ettevõtja omanikega. Seetõttu ei kajasta ettevõte kasumiosaluse plaanide ja boonusskeemide väljaminekuid mitte puhaskasumi jagamisena, vaid kuluna.

22. Kui kasumiosaluse ja boonuste maksmise tähtaeg ei ole saabunud 12 kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalases teenistuses, käsitatakse neid makseid muude pikaajaliste töövõtja hüvitistena (vt paragrahvid 126–131). Kui kasumiosaluse ja boonuste maksmine vastab omakapitalipõhiste hüvitiste määratlusele, käsitleb ettevõte neid vastavalt paragrahvidele 144–152.

Avalikustatav informatsioon

23. Kuigi käesolev standard ei sätesta täpsemaid nõudeid töövõtja lühiajaliste hüvitiste avalikustamisele, võivad teised rahvusvahelised raamatupidamisstandardid avalikustamist nõuda. Näiteks, kui IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooni avalikustatmine” seda nõuab, avalikustab ettevõte informatsiooni juhtivpersonali liikmetele makstavate töövõtja hüvitiste kohta. Standardis IAS 1 “Finantsaruannete esitamine” nõutakse, et ettevõte avalikustaks personalikulud.

TÖÖSUHTE LÕPPEMISE JÄRGSED HÜVITISED: ERINEVUS KINDLAKSMÄÄRATUD SISSEMAKSETEGA PLAANIDE JA KINDLAKSMÄÄRATUD HÜVITISTEGA PLAANIDE VAHEL

24. Töösuhte lõppemise järgsed hüvitised hõlmavad näiteks järgmist:

a) pensionihüvitised, nagu näiteks pensionid; ja

b) muud töösuhte lõppemise järgsed hüvitised, nagu näiteks töösuhte lõppemise järgne elukindlustus ja töösuhte lõppemise järgne arstiabi.

Kokkulepped, mille kohaselt ettevõte maksab hüvitisi pärast töösuhte lõppemist, on töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanid. Ettevõte kohaldab käesolevat standardit kõikide selliste kokkulepete suhtes, olenemata sellest, kas neis on ette nähtud sellise eraldi üksuse loomine, mis võtaks vastu sissemakseid ja maksaks hüvitisi.

25. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanid liigitatakse kindlaksmääratud sissemaksetega plaanideks ja kindlaksmääratud hüvitistega plaanideks, olenevalt plaani majanduslikust olemusest, mis tuleneb selle peamistest tingimustest. Kindlaksmääratud sissemaksetega plaanide puhul:

a) on ettevõtte juriidiline või faktiline kohustus piiratud summaga, mida ta on nõus fondi sisse maksma. Seega töövõtja poolt saadav töösuhte lõppemise järgse hüvitise summa on kindlaks määratud ettevõtte (ja võib-olla ka töövõtja) makstava sissemakse summaga töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaani varadesse või kindlustusseltsile, koos  sissemaksetest tuleneva investeerimiskasumiga; ja

b) selle tulemusena langevad nii kindlustusmatemaatiline risk (et hüvitised osutuvad oodatust väiksemateks) kui ka investeerimisrisk (et investeeritud vara on ebapiisav oodatud hüvitiste maksmiseks) töövõtjale.

26. Näited juhtudest, kus ettevõtte juriidiline kohustus ei ole piiratud summaga, mida ta on nõus fondi sisse maksma on sellised juhud, mil ettevõttel on juriidiline või faktiline kohustus, mille aluseks on:

a) plaanis kohaldatav hüvitiste määramise arvutusvalem, mis ei ole seotud üksnes sissemaksete suurusega;

b) plaani kaudu kaudselt või otseselt antud garantii sissemaksetelt saadava konkreetse tulu kohta; või

c) selline mitteformaalne praktika, millega kaasneb faktiline kohustus. Faktiline kohustus võib tekkida näiteks siis, kui ettevõttel on olnud tavaks anda endistele töövõtjale kasvavaid hüvitisi, et pidada sammu inflatsiooniga isegi siis, kui tal sellekohast juriidilist kohustust ei ole.

27. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanide puhul:

a) on ettevõtte kohustus maksta kokkulepitud hüvitisi praegustele ja endistele töövõtjatele; ja

b) kindlustusmatemaatiline risk (et hüvitisted väljaminekud on oodatust suuremad) ja investeerimisrisk langevad sisulistelt ettevõttele. Kui kindlustusmatemaatilised või investeeringutega seotud tulemused on oodatust halvemad, võib ettevõtte kohustust suurendada.

28. Paragrahvid 29–42 selgitavad erinevust kindlaksmääratud sissemaksetega plaanide ja kindlaksmääratud hüvitistega plaanide vahel seoses mitut tööandjat hõlmavate plaanide, riiklike plaanide ja kindlustatud hüvitistega.

Mitut tööandjat hõlmavad hüvitiste plaanid

29. Ettevõte peab liigitama mitut tööandjat hõlmavad plaanid kindlaksmääratud sissemaksetega plaanideks või kindlaksmääratud hüvitistega plaanideks vastavalt plaani tingimustele (arvestades sealhulgas mis tahes formaalsetest tingimustest väljuvat faktilist kohustust). Kui mitut tööandjat hõlmav plaan on kindlaksmääratud hüvitistega plaan, peab ettevõte:

a) arvestama oma proportsionaalse osa sellest kindlaksmääratud hüvitistega seotud kohustusest, plaani varadest ja plaaniga seotud väljaminekutest samamoodi nagu mis tahes muu kindlaksmääratud hüvitistega plaani puhul; ja

b) avalikustama paragrahvis 120 nõutud informatsiooni.

30.  Kui puudub piisav informatsioon selleks, et kasutada kindlaksmääratud hüvitise arvestust mitut tööandjat hõlmava plaani korral, mis on kindlaksmääratud hüvitistega plaan, peab ettevõte:

a) pidama paragrahvides 44–46 sätestatud plaani korral arvestust kindlaksmääratud hüvitistega plaanina;

b) avalikustama:

i) asjaolu, et tegemist on kindlaksmääratud hüvitistega plaaniga; ja

ii) põhjuse, miks ei ole saadaval piisavalt informatsiooni, võimaldamaks ettevõttel pidada selle plaani arvestust kindlaksmääratud hüvitistega plaanina; ja

c) niivõrd, kuivõrd plaani puudu- või ülejääk võib mõjutada tulevaste sissemaksete suurust, avalikustama lisaks veel:

i) kogu kättesaadava informatsiooni üle- või puudujäägi kohta;

ii) üle- või puudujäägi kindlaksmääramise alused; ja

iii) võimalikud mõjud ettevõttele, kui neid on.

31. Üks näide kindlaksmääratud hüvitistega mitut tööandjat hõlmavast plaanist on olukord, kus:

a) plaani rahastatakse “pay-as-you-go” põhimõttel (st. jooksvatest tuludest jooksvate kulude katmine), mis tähendab, et: sissemaksete suurus määratakse selline, mis on ootuspäraselt piisav sama perioodi jooksul maksmisele kuuluvate hüvitiste väljamaksmiseks; ja käesoleva perioodi jooksul väljateenitud tulevased hüvitised makstakse välja tulevastest sissemaksetest; ja

b) töövõtja hüvitised määratakse kindlaks nende tööalase teenistuse pikkuse põhjal ning osaleval ettevõttel ei ole reaalseid võimalusi plaanist välja astuda sooritamata sissemaksu nende hüvitiste jaoks, mille töövõtjad on tema plaanist väljaastumise kuupäevaks välja teeninud. Selline plaan tekitab ettevõttele kindlustusmatemaatilise riski: kui bilansipäevaks juba välja teenitud hüvitiste lõplik kulu on oodatust suurem, peab ettevõte kas suurendama oma sissemakseid või veenma töövõtjaid nõustuma hüvitiste vähendamisega. Seetõttu on tegemist kindlaksmääratud hüvitistega plaaniga.

32. Kui kindlaksmääratud hüvitistega mitut tööandjat hõlmava plaani kohta on piisavalt informatsiooni, arvestab ettevõte oma proportsionaalse osa sellest kindlaksmääratud hüvitistega seotud kohustusest, plaani varadest ja plaaniga seotud töösuhte lõppemise järgsetest hüvitistest samamoodi nagu mis tahes muu kindlaksmääratud hüvitistega plaani puhul. Mõnikord ei ole ettevõttel siiski võimalik raamatupidamises  piisava usaldusväärsusega kindlaks määrata oma osa plaani finantsseisundis ja tulemuslikkuses. See võib juhtuda siis, kui:

a) ettevõttel puudub juurdepääs plaani käsitlevale informatsioonile, mis vastaks käesoleva standardi nõuetele; või

b) plaanist tulenevad osalevate ettevõtete jaoks kindlustusmatemaatilised riskid, mis on seotud teiste ettevõtete praeguste ja endiste töövõtjatega ning mille tulemusel puudub järjekindel ja usaldusväärne alus kohustuste, plaani varade ja plaaniga seotud kulude jaotamiseks plaanis osalevate ettevõtete vahel.

Sellistel juhtudel käsitab ettevõte seda plaani kindlaksmääratud sissemaksetega plaanina ja avalikustab paragrahvis 30 nõutud täiendava informatsiooni.

33. Mitut tööandjat hõlmavad plaanid erinevad ühiselt hallatavatest plaanidest. Ühiselt hallatav plaan on lihtsalt mitmest ühe tööandja plaanist koosnev kogum, võimaldamaks selles osalevatel tööandjatel ühendada oma varad investeerimise eesmärkidel ning vähendada investeeringute juhtimise ja haldamisega seotud kulusid, kuid milles eri tööandjate osad hoitakse eraldi, et kasutada neid üksnes nende ettevõtete endi töövõtjate hüvanguks. Ühiselt hallatavad plaanid ei tekita erilisi raamatupidamisprobleeme, kuna informatsioon on hõlpsasti kättesaadav, võimaldades käsitleda neid samal viisil nagu muid ühe tööandja plaane, ning kuna sellised plaanid ei tekita osalevatele ettevõtetele kindlustusmatemaatilisi riske, mis on seotud teiste ettevõtete praeguste või endiste töövõtjatega. Käesolevas standardis esitatud mõistete kohaselt peab ettevõte liigitama ühiselt hallatavad plaanid kindlaksmääratud sissemaksetega plaanideks või kindlaksmääratud hüvitistega plaanideks vastavalt plaani tingimustele (arvestades sealhulgas ka faktilisi kohustusi, mis väljuvad formaalsetest tingimustest).

34. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanid, mis ühendavad eri ettevõtete poolt antud varad ühise kontrolli alla, näiteks emaettevõtte ja tema tütarettevõtete puhul, ei ole mitut tööandjat hõlmavad plaanid. Seetõttu käsitab ettevõte kõiki selliseid plaane kindlaksmääratud hüvitistega plaanidena.

35. IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad” nõuab, et ettevõte kajastaks teatavaid tingimuslikke kohustisi või esitaks neid käsitleva informatsiooni. Mitut tööandjat hõlmava plaaniga võib tingimuslik kohustis tekkida näiteks:

a) kindlustusmatemaatilisest kahjumist, mis on seotud teiste osalevate ettevõttetega, kuna iga mitut tööandjat hõlmavas plaanis osalev ettevõte jagab kindlustusmatemaatilisi riske kõikide teiste osalevate ettevõtetega; või

b) plaani tingimuste kohastest kohustusest rahastada plaani mis tahes puudujääke, kui teised ettevõtted lõpetavad plaanis osalemise.

Riiklikud plaanid

36. Ettevõte peab riiklike plaanide arvestust pidama samamoodi kui mitut tööandjat hõlmavate plaanide korral (vt paragrahvid 29–30).

37. Riiklikud plaanid on loodud seaduse alusel ja neid kohaldatakse kõikide ettevõtete suhtes (või kõikide konkreetse kategooria ettevõtete suhtes, näiteks konkreetse majandusharu suhtes) ning neid juhivad riikide valitsused või kohalikud omavalitsused või muud asutused (näiteks selleks otstarbeks loodud sõltumatud ametid), mis ei ole aruandva ettevõtte kontrolli või mõju all. Mõningad ettevõtte poolt loodud plaanid näevad ette nii kohustuslikke hüvitisi, mis asendavad hüvitisi, mida muidu oleks taganud riiklikud plaanid, kui ka täiendavaid vabatahtlikke hüvitisi. Sellised plaanid ei ole riiklikud plaanid.

38. Riiklikud plaanid on olemuselt kindlaksmääratud hüvitistega või kindlaksmääratud sissemaksetega plaanid, vastavalt plaaniga ettenähtud ettevõtte kohustusele. Mitmeid riiklikke plaane rahastatakse “pay-as-you-go” põhimõttel (st. jooksvatest tuludest jooksvate kulude katmine), mis tähendab, et: sissemaksete suurus määratakse selline, mis on ootuspäraselt piisav kõnealuse perioodi jooksul maksmisele kuuluvate hüvitiste väljamaksmiseks; ja käesoleva perioodi jooksul väljateenitud tulevased hüvitised makstakse välja tulevastest sissemaksetest. Vaatamata sellele ei ole enamiku riiklike plaanide kohaselt ettevõttel juriidilist ega faktilist kohustust neid tulevasi hüvitisi maksta; ettevõtte ainus kohustus on õigeaegselt maksta sissemaksed ning kui riikliku plaani alla kuuluvad isikud ei ole enam ettevõtte teenistuses, ei ole tal kohustust maksta oma töötajaskonna eelnevate aastate jooksul väljateenitud hüvitisi. Sel põhjusel on riiklikud plaanid enamjaolt kindlaksmääratud sissemaksetega plaanid. Harvaesinevatel juhtudel, mil riiklik plaan on kindlaksmääratud hüvitistega plaan, rakendab ettevõte paragrahvides 29–30 sätestatud käsitlust.

Kindlustatud hüvitised

39. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaani rahastamiseks võib ettevõte maksta kindlustusmakseid. Ettevõte peab selliseid plaane käsitama kindlaksmääratud sissemaksetega plaanidena, välja arvatud juhul, kui ettevõttel on (otseselt või plaani kaudu kaudselt) juriidiline või faktiline kohustus:

a) maksta töövõtja hüvitisi otse nende tähtajal; või

b) maksta täiendavaid summasid, kui kindlustusandja ei maksa kõiki tulevasi töövõtja hüvitisi, mis on seotud tööalase teenistusega käesoleval perioodil ja varem.

Kui ettevõte säilitab sellise juriidilise või faktilise kohustuse, peab ta kõnealust plaani käsitlema kindlaksmääratud hüvitistega plaanina.

40. Kindlustuslepinguga tagatud hüvitised ei pea olema otseselt või automaatselt seotud ettevõtte töövõtja hüvitisi puudutava kohustusega. Kindlustuslepinguid sisaldavate töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanide suhtes kohaldatakse arvestuse ja rahastamise vahel samasugust eristust, nagu muude rahastatavate plaanide puhul.

41. Kui ettevõte rahastab töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustust läbi kindlustuslepingu maksete, mille kohaselt ettevõte (kas otseselt, plaani kaudu kaudselt, tulevaste kindlustusmaksete määramise mehhanismi kaudu või seotud osapoolena kindlustusandjaga suhte kaudu) säilitab juriidilise või faktilise kohustuse, ei too kindlustusmaksete tasumine kaasa kindlaksmääratud sissemaksetega skeemi teket. Sellest tuleneb, et ettevõte:

a) käsitleb nõuetekohast kindlustuslepingut plaani varana (vt paragrahv 7); ja

b) kajastab muid kindlustuslepinguid kompensatsiooni saamise õigusena (kui lepingud vastavad paragrahvis 104A esitatud kriteeriumidele).

42. Kui kindlustusleping on konkreetse plaanis osaleja või plaanis osalejate rühma nimel ja ettevõttel ei ole mingit juriidilist ega faktilist kohustust katta kindlustuslepingust tulenevaid hüvitisi, ei ole ettevõttel kohustust maksta töövõtjatele hüvitist ja hüvitiste maksmise eest vastutab üksnes kindlustusandja. Selliste lepingute kohaselt kindlaks määratud kindlustusmaksete tasumine on oma olemuselt pigem töövõtja hüvitiste kohustuse täitmine, mitte kohustuse täitmiseks tehtav investeering. Sellest tulenevalt ei ole ettevõttel enam vara ega kohustisi. Seetõttu käsitab ettevõte kõiki selliseid makseid kindlaksmääratud hüvitistega plaanide sissemaksetena.

TÖÖSUHTE LÕPPEMISE JÄRGSED HÜVITISED: KINDLAKSMÄÄRATUD SISSEMAKSETEGA PLAANID

43. Kindlaksmääratud sissemaksetega plaanide raamatupidamiskäsitlus on lihtne, kuna aruandva ettevõtte kohustuse suurus igal perioodil on määratud sel perioodil sisse makstavate summadega. Sellest tulenevalt ei nõuta kohustuse või kulu mõõtmiseks kindlustusmatemaatilisi prognoose ning puuduvad võimalused kindlustusmatemaatilise kasumi või kahjumi tekkeks. Lisaks sellele mõõdetakse töövõtjate lühiajalisi hüvitisi diskonteerimata kujul, välja arvatud juhul, kui neid ei pea välja maksma 12 kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalases teenistuses.

Kajastamine ja mõõtmine

44. Kui töövõtja on arvestusperioodi jooksul olnud ettevõttes tööalases teenistuses, peab ettevõte kajastama kõnealuse teenistuse eest kindlaksmääratud sissemaksetega plaani tehtavat makset:

a) kohustisena (viitvõlg), pärast juba makstud sissemaksete mahaarvamist. Kui juba makstud sissemakse ületab enne bilansipäeva osutatud tööalase teenuse eest makstava summa, peab ettevõte selle ülemäärase osa kajastama varana (ettemakstud kuluna) selles ulatuses, milles kõnealune ettemaks toob kaasa näiteks edaspidiste maksete vähenemise või raha tagasimaksmise; ja

b) kuluna, välja arvatud juhul, kui muu rahvusvaheline raamatupidamisstandard nõuab või lubab lisada sissemaksed vara maksumusse (vt näiteks IAS 2 “Varud” ja IAS 16 “Materiaalne põhivara”).

45. Kui kindlaksmääratud sissemaksetega plaani sissemaksete tasumise tähtaeg ei ole terves ulatuses saabunud 12 kuu jooksul pärast selle aruandeperioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalases teenistuses, tuleb nimetatud sissemaksed diskonteerida, kasutades paragrahvis 78 sätestatud diskontomäära.

Avalikustatav informatsioon

46. Ettevõte peab avalikustama summad, mis on kajastatud kindlaksmääratud hüvitistega plaanide kuluna.

47. Kui IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooni avalikustamine” seda nõuab, avalikustab ettevõte informatsiooni juhtivpersonali liikmetele loodud kindlaksmääratud sissemaksetega plaanidesse tasutavate sissemaksete kohta.

TÖÖSUHTE LÕPPEMISE JÄRGSED HÜVITISED: KINDLAKSMÄÄRATUD HÜVITISTEGA PLAANID

48. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanide raamatupidamiskäsitlus on keeruline, kuna kohustuse ja kulu mõõtmiseks nõutakse kindlustusmatemaatilisi prognoose ning eksisteerib võimalus kindlustusmatemaatilise kasumi või kahjumi tekkeks. Lisaks sellele mõõdetakse kohustusi diskonteeritult, kuna neid võib täita mitu aastat pärast seda, mil töövõtja oli vastavas tööalases teenistuses.

Kajastamine ja mõõtmine

49. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanid võivad olla eelnevalt rahastamata või neid rahastatakse tervikuna või osaliselt sissemaksetest, mida ettevõtted ja mõnikord selle töövõtjad tasuvad üksusele või fondile, mis on juriidiliselt eraldiseisev aruandvast ettevõttest ja millest töövõtja hüvitisi makstakse. Eelnevalt rahastatud hüvitiste tähtaegne väljamaksmine ei sõltu üksnes fondi finantsseisundist ja selle investeeringute tasuvusest, vaid ka ettevõtte suutlikkusest (ja soovist) korvata fondi varade võimalikud puudujäägid. Seetõttu vastutab ettevõtte sisuliselt plaaniga seotud kindlustusmatemaatiliste ja investeerimisriskide eest. Sellest tulenevalt ei pea kindlaksmääratud hüvitistega plaani kuluna kajastav summa olema tingimata sama, mis selle perioodi eest tehtavate sissemaksete summa.

50. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanide raamatupidamisarvestus hõlmab järgmisi etappe:

a) kindlustusmatemaatiliste meetodite kasutamine, et hinnata usaldusväärselt hüvitise summat, mille töövõtjad on välja teeninud tööalase teenistuse eest käesoleval perioodil või varasematel perioodidel. Selleks peab ettevõte otsustama, kui suur hüvitis määratakse käesoleva perioodi ja varasemate perioodide tööalase teenistuse eest (vt paragrahvid 67–71), ning andma hinnangu (tegema kindlustusmatemaatilised prognoosid) demograafilistele muutujatele (näiteks tööjõu voolavus ja suremus) ja finantsilistele muutujatele (näiteks tulevane palgatõus ja arstiabi maksumus), mis mõjutavad hüvitistega seotud kulusid (vt paragrahvid 72–91);

b) kõnealuse hüvitise diskonteerimine, kasutades proportsionaalse osa krediteerimise meetodit, et määrata kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus ja jooksva tööalase teenistuse kulutus (vt paragrahvid 64–66);

c) kõikide plaani varade õiglase väärtuse kindlaksmääramine (vt paragrahvid 102–104);

d) kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite kogusumma kindlaksmääramine, samuti kajastatavate kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite summa kindlaksmääramine (vt paragrahvid 92–95);

e) kui plaan on loodud või seda on muudetud, siis sellest tuleneva möödunud tööalase teenistuse kulutuse kindlaksmääramine (vt paragrahvid 96–101); ja

f) kui plaani on piiratud või selle kohustused on täidetud, sellest tuleneva kasumi või kahjumi kindlaksmääramine (vt paragrahvid 109–115).

Kui ettevõttel on rohkem kui üks kindlaksmääratud hüvitistega plaan, kohaldab ettevõte kirjeldatud tominguid iga olulise plaani suhtes eraldi.

51. Mõnikord võib hinnangute, keskmiste ja lihtsustatud arvutuste kasutamine anda käesolevas standardis kirjeldatud üksikasjalike arvutuste tulemusele lähedase usaldusväärse tulemuse.

Faktiliste kohustuste arvestus

52. Ettevõte ei pea arvesse võtma mitte üksnes kindlaksmääratud hüvitistega plaani formaalsetest tingimustest tulenevat juriidilist kohustust, vaid ka kõiki ettevõtte mitteformaalsest praktikast tulenevaid faktilisi kohustusi. Mitteformaalse praktikaga kaasneb faktiline kohustus siis, kui ettevõttel ei ole reaalset alternatiivi töövõtja hüvitiste maksmisele. Faktilise kohustuse näitena võib tuua olukorra, kus ettevõtte mitteformaalse praktika muutmine kahjustab ettevõtte ja töövõtjate vahelisi suhteid vastuvõetamatul viisil.

53. Kindlaksmääratud hüvitistega plaani formaalsed tingimused võivad lubada ettevõttel plaaniga ettenähtud kohustuse täitmise lõpetada. Tavaliselt on ettevõttel siiski raske plaani kehtetuks tunnistada, kui ta soovib töötajaskonda säilitada. Seetõttu eeldatakse töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste arvestamisel, et ettevõte, mis käesoleval ajal selliseid hüvitisi lubab, jätkab nende maksmist töövõtjate töövõimelise ea jooksul, kui ei ilmne vastupidiseid märke.

Bilanss

54. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustisena kajastatud summa peab olema järgmiste summade neto kogusumma:

a) kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus bilansipäeval (vt paragrahv 64);

b) pluss kõik kindlustusmatemaatilised kasumid (millest on maha arvatud kindlustusmatemaatilised kahjumid), mida ei ole kajastatud paragrahvides 92–93 sätestatud käsitlusest tulenevalt.

c) miinus kõik veel kajastamata möödunud tööalase teenistuse kulutused (vt paragrahv 96);

d) miinus selliste plaani varade (kui neid on) õiglane väärtus bilansipäeval, millest tulenevad kohustused tuleb otseselt täita (vt paragrahvid 102–104).

55. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus on kohustuse brutosumma enne plaani varade mahaarvamist.

56. Ettevõte peab kindlaks määrama kindlaksmääratud hüvitiste kohustuste nüüdisväärtuse ja kõikide plaani varade õiglase väärtuse piisava regulaarusega, nii et finantsaruannetes kajastatud summad ei erineks oluliselt bilansipäeval kindlaksmääratavatest summadest.

57. Käesolev standard soovitab, kuid ei nõua, et ettevõte kaasaks kõikide oluliste töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustuste mõõtmisesse professionaalse kindlustusmatemaatiku. Ettevõte võib praktilistel kaalutlustel paluda, et professionaalne kindlustusmatemaatik viiks enne bilansipäeva läbi kohustuse üksikasjaliku hindamise. Sellise hindamise tulemusi ajakohastatakse siiski vastavalt bilansipäeva järel toimunud olulistele tehingutele ja muudele olulistele tingimuste muudatustele (sealhulgas turuhindade ja intressimäärade muutused).

58. Paragrahvi 54 alusel kindlaks määratud summad võivad olla negatiivsed (kajastatud varana). Ettevõte peab mõõtma sellist vara väärtuses, mis on madalaim järgmistest:

a) paragrahvi 54 alusel kindlaks määratud  summa; ja

b) järgmiste kogusumma:

i) mis tahes kajastamata kumulatiivne kindlustusmatemaatiline puhaskahjum ja möödunud tööalase teenistuse kulutus (vt paragrahvid 92, 93 ja 96); ja

ii) mis tahes majandusliku kasu nüüdisväärtus, mis saadakse plaani tagasimaksetest või tulevaste plaani sissemaksete vähendustest. Sellise majandusliku kasu nüüdisväärtuse kindlaksmääramisel tuleb kasutada paragrahvis 78 nimetatud diskontomäära.

58A. Paragrahvi 58 kohaldamine ei tohi kaasa tuua kasumi kajastamist üksnes käesoleva perioodi kindlustusmatemaatilise kahjumi või möödunud tööalase teenistuse kulutuse tulemusena ega kahjumi kajastamist üksnes käesoleva perioodi kindlustusmatemaatilise kasumi tulemusena. Seepärast peab ettevõte kajastama kohe paragrahvi 54 kohaselt järgmised summad niivõrd, kui need tekivad samal ajal, kui kindlaksmääratud hüvitise vara määratakse kindlaks vastavalt paragrahvile 58(b):

a) käesoleva perioodi kindlustusmatemaatiline puhaskahjum ja käesoleva perioodi möödunud tööalase teenistuse kulutus, selles ulatuses, mis ületab kõike paragrahvis 58(b)(ii) sätestatud majandusliku kasu nüüdisväärtuse vähendamisi. Kui majandusliku kasu nüüdisväärtus ei ole muutunud või suurenenud, tuleb käesoleva perioodi kogu kindlustusmatemaatilist puhaskahjumit ja käesoleva perioodi möödunud tööalase teenistuse kulutust kajastada kohe vastavalt paragrahvile 54,

b) käesoleva perioodi kindlustusmatemaatiline puhaskasum pärast käesoleva perioodi möödunud tööalase teenistuse kulutuse mahaarvamist, selles ulatuses, mis ületab paragrahvis 58(b)(ii) sätestatud majandusliku kasu nüüdisväärtuse suurendamist. Kui majandusliku kasu nüüdisväärtus ei ole muutunud või vähenenud, tuleb käesoleva perioodi kogu kindlustusmatemaatilist puhaskahjumit ja käesoleva perioodi möödunud tööalase teenistuse kulutust kajastada kohe vastavalt paragrahvile 54.

58B. Paragrahvi 58A kohaldatakse ettevõtte suhtes üksnes siis, kui tal on aruandeperioodi alguses või lõpus kindlaksmääratud hüvitistega plaani ülejääk1 ning kui ettevõte ei saa sel ajal plaani suhtes kehtivate tingimuste tõttu seda ülejääki täiel määral katta tagasimaksete või edaspidiste sissemaksete vähendamise kaudu. Sellistel juhtudel suurendavad sel perioodil tekkinud möödunud tööalase teenistuse kulutused ja kindlustusmatemaatilised kahjumid, mille kajastamine on edasi lükatud vastavalt paragrahvile 54, paragrahvis 58(b)(i) sätestatud summat. Kui seda suurenemist ei tasaarvestata vastavalt paragrahvile 58(b)(ii) kajastatava majandusliku kasu  nüüdisväärtuse sama suure vähendamise teel, siis suureneb paragrahvis 58(b) sätestatud neto kogusumma ja sellest tulenevalt kajastatud kasum. Paragrahv 58A keelab sellistes tingimustes kasumi kajastamise. Vastupidine mõju avaldub sel perioodil tekkinud kindlustusmatemaatilised kasumite puhul, mille kajastamine on edasi lükatud vastavalt paragrahvile 54, selles ulatuses, milles kindlustusmatemaatilised kasumid vähendavad  kajastamata kumulatiivset kahjumit. Paragrahv 58A keelab sellistes tingimustes kahjumi kajastamise. Käesoleva paragrahvi kohaldamise näited on esitatud lisas C.

59. Vara või tekkida siis, kui kindlaksmääratud hüvitistega plaan on ülerahastatud või teatavatel juhtudel, kui kindlustusmatemaatilisi kasumeid kajastatakse. Sellistel juhtudel ettevõte kajastab vara, sest:

a) ettevõte kontrollib ressurssi, mis tähendab, et ta võib kasutada ülejääki uute hüvitiste loomiseks;

b) kõnealune kontroll on tekkinud varasemate sündmuste tulemusena (ettevõte tehtud sissemaksed ja töövõtja tööalane teenistus); ja

c) ettevõte käsutuses on tulevane majanduslik kasu tulevaste sissemaksete vähendusena või rahalise tagasimaksena, kas otseselt ettevõttele või kaudselt teisele plaanile, millel on puudujääk.

60. Paragrahvis 58(b) sätestatud ülempiir ei välista paragrahvis 58A nimetamata teatavate kindlustusmatemaatiliste kahjumite (vt paragrahvid 92 ja 93) ja teatavate möödunud tööalase teenistuse kulutuse (vt paragrahv 96) edasilükatud kajastamist. See ülempiir ei välista siiski paragrahvis 155(b) sätestatud üleminekuvõimaluse kasutamist. Paragrahvis 120(c)(vi) nõutakse, et ettevõte avalikustaks kõik summad, mis ei ole kajastatud varana paragrahvis 58(b) sätestatud ülempiiri tõttu.

Paragrahvi 60 illustreeriv näide

Kindlaksmääratud hüvitistega plaanil on järgmised omadused:

Kohustuse nüüdisväärtus <_o3a_p />

1,1 <_o3a_p />

Plaani varade õiglane väärtus <_o3a_p />

1 190 <_o3a_p />

  <_o3a_p />

(90) <_o3a_p />

Kajastamata kindlustusmatemaatilised kahjumid <_o3a_p />

(110) <_o3a_p />

Kajastamata möödunud tööalase teenistuse kulutus <_o3a_p />

(70) <_o3a_p />

Kohustise kajastamata suurenemine käesoleva standardi esmasel vastuvõtmisel vastavalt paragrahvile 155(b). <_o3a_p />

50 <_o3a_p />

Paragrahvi 54 kohaselt määratletud negatiivne summa <_o3a_p />

320 <_o3a_p />

Olemasolevate tulevaste tagasimaksete nüüdisväärtus ja tulevaste sissemaksete vähendus <_o3a_p />

90 <_o3a_p />

Paragrahvis 58(b) sätestatud ülempiir arvutatakse järgmiselt: <_o3a_p />

  <_o3a_p />

kajastamata kindlustusmatemaatilised kahjumid <_o3a_p />

110 <_o3a_p />

kajastamata möödunud tööalase teenistuse kulutus <_o3a_p />

70 <_o3a_p />

olemasolevate tulevaste tagasimaksete nüüdisväärtus ja tulevaste sissemaksete vähendus <_o3a_p />

90 <_o3a_p />

Ülempiir <_o3a_p />

270 <_o3a_p />

 

270 on väiksem kui 320. Seetõttu kajastab ettevõte vara väärtusega 270 ja avalikustab, et vara bilansilist maksumust on ülempiiri tõttu vähendatud 50 võrra (vt paragrahv 120(c)(vi)).

Kasumiaruanne

61. Ettevõte peab kajastama järgmiste komponentide neto kogusumma kuluna või (vastavalt paragrahvis 58(b) sätestatud ülempiirile) tuluna, välja arvatud selles ulatuses, milles mõni muu rahvusvaheline raamatupidamisstandard nõuab või lubab arvestada vara soetusmaksumuse hulka:

a) jooksva tööalase teenistuse kulutuse (vt paragrahvid 63–91);

b) intressikulu (vt paragrahv 82);

c) eeldatav tulu kõikidest plaani varadest (vt paragrahvid 105–107) ja kõikidest kompensatsiooni saamise õigustest.

d) kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid selles ulatuses, mis on kajastatud paragrahvide 92 ja 93 kohaselt;

e) möödunud tööalase teenistuse kulutus selles ulatuses, milles paragrahv 96 kajastamist nõuab; ja

f) mis tahes piiramiste või arvelduste mõju (vt paragrahvid 109 ja 110).

62. Muud rahvusvahelised raamatupidamisstandardid nõuavad teatavate töövõtja hüvitistega seotud kulude arvamist sellise vara soetusmaksumuse hulka nagu varud või materiaalne põhivara (vt IAS 2 “Varud” ja IAS 16 “Materiaalne põhivara”). Sellise vara soetusmaksumuse hulka arvatud töösuhte lõppemise järgsete hüvitistega seotud kulud hõlmavad asjakohase proportsionaalse osa paragrahvis 61 loetletud komponentidest.

Kajastamine ja mõõtmine: kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus ja jooksva tööalase teenistuse kulutus

63. Kindlaksmääratud hüvitistega plaani lõplikku kulu võivad mõjutada mitmed muutujad, näiteks lõplikud palgad, tööjõu voolavus ja suremus, suundumused arstiabi maksumuses ja eelnevalt rahastatavate plaanide puhul plaani varadelt saadud investeeringutulu. Plaani lõppkulu ei ole teada ja tõenäoliselt kestab see teadmatus pikka aega. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustuse nüüdisväärtuse ja sellega seotud jooksva tööalase teenistuse kulutuse mõõtmiseks on vaja:

a) kohaldada kindlustusmatemaatilist hindamismeetodit (vt paragrahvid 64–66);

b) määrata tööalase teenistuse perioodide suhtes hüvitised (vt paragrahvid 67–71); ja

c) teha kindlustusmatemaatilised prognoosid (vt paragrahvid 72–91).

Kindlustusmatemaatiline hindamismeetod

64. Ettevõte peab kasutama proportsionaalse osa krediteerimise meetodit, et määrata kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus ja jooksva tööalase teenistuse kulutus ning vajaduse korral möödunud tööalase teenistuse kulutus.

65. Proportsionaalse osa krediteerimise meetodi (mõnikord viidatud ka kui “teenistusega proportsionaalselt kogunenud edasilükatud hüvitise meetod” või “hüvitis/tööaastad-meetod”) kohaselt tekitab iga tööalase teenistuse periood lisaühiku hüvitise saamiseks (vt paragrahvid 67–71) ja lõpliku kohustuse määramiseks mõõdetakse iga ühikut eraldi (vt paragrahvid 72–91).

66. Ettevõte diskonteerib kogu töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustuse, isegi siis kui osa kohustusest kuulub täitmisele 12 kuu jooksul bilansipäevast.

Paragrahvi 65 illustreeriv näide

Tööalase teenistuse lõppemisel makstakse ühekordse maksena hüvitis, mille suurus on 1% iga tööalase teenistuse aasta lõplikust palgast. 1. aastal on palk 10 000 ja eeldatakse, et see tõuseb igal aastal 7% (kumulatiivselt). Kasutatav diskontomäär on 10% aastas. Järgmine tabel näitab, kuidas kujuneb kohustus töövõtja kohta, kes peaks lahkuma 5. aasta lõpus, oletades et kindlustusmatemaatilised prognoosid ei muutu. Lihtsuse huvides jäetakse käesolevast näitest välja täiendavad korrigeerimised, mis on vajalikud selle võimaluse arvesse võtmiseks, et töövõtja võib ettevõttest lahkuda ka varem või hiljem.

Aasta <_o3a_p />

1 <_o3a_p />

2 <_o3a_p />

3 <_o3a_p />

4 <_o3a_p />

5 <_o3a_p />

Hüvitis on määratud: <_o3a_p />

  <_o3a_p />

  <_o3a_p />

  <_o3a_p />

  <_o3a_p />

  <_o3a_p />

– eelmiste aastate eest <_o3a_p />

0 <_o3a_p />

131 <_o3a_p />

262 <_o3a_p />

393 <_o3a_p />

524 <_o3a_p />

– jooksva aasta eest (1% lõplikust palgast) <_o3a_p />

131 <_o3a_p />

131 <_o3a_p />

131 <_o3a_p />

131 <_o3a_p />

131 <_o3a_p />

– jooksva aasta ja eelmiste aastate eest <_o3a_p />

131 <_o3a_p />

262 <_o3a_p />

393 <_o3a_p />

524 <_o3a_p />

655 <_o3a_p />

Kohustus aasta alguses <_o3a_p />

- <_o3a_p />

89 <_o3a_p />

196 <_o3a_p />

324 <_o3a_p />

476 <_o3a_p />

Intress 10% <_o3a_p />

- <_o3a_p />

9 <_o3a_p />

20 <_o3a_p />

33 <_o3a_p />

48 <_o3a_p />

Jooksva tööalase teenistuse kulutus <_o3a_p />

89 <_o3a_p />

98 <_o3a_p />

108 <_o3a_p />

119 <_o3a_p />

131 <_o3a_p />

Kohustus aasta lõpus <_o3a_p />

1 89 <_o3a_p />

1 96 <_o3a_p />

324 <_o3a_p />

476 <_o3a_p />

655 <_o3a_p />

Märkus:

1. Kohustus aasta alguses on eelmiste aastate suhtes määratud hüvitise nüüdisväärtus.

2. Jooksva tööalase teenistuse kulutus on jooksva aasta suhtes määratud hüvitise nüüdisväärtus.

3. Kohustus aasta lõpus on jooksva aasta ja eelmiste aastate suhtes määratud hüvitise nüüdisväärtus.

Hüvitiste sidumine teenistusperioodidega

67. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtuse ja sellega seotud jooksva tööalase teenistuse kulutuse ning vajaduse korral möödunud tööalase teenistuse kulutuse kindlaksmääramisel peab ettevõte määrama tööalase teenistuse perioodidele vastavad hüvitised plaani hüvitiste arvutusvalemist lähtuvalt. Kui aga töövõtja hilisemate aastate tööalase teenistusega kaasneb hüvitise oluline suurenemine võrreldes varasemate aastatega, peab ettevõte määrama hüvitise lineaarselt, alates:

a) kuupäevast, mil töövõtja tööalane teenistus annab esimest korda õiguse plaaniga ettenähtud hüvitisi saada (olenemata sellest, kas hüvitiste saamine sõltub töösuhte jätkumisest või mitte); kuni

b) kuupäevani, mil töövõtja edaspidine tööalane teenistus ei too kaasa plaaniga ettenähtud tulevaste hüvitiste olulist suurenemist muul viisil, kui tulevaste palgatõusudega.

68. Proportsionaalse osa krediteerimise meetod nõuab, et ettevõte määraks hüvitised jooksva perioodi suhtes (et määrata kindlaks jooksva tööalase teenistuse kulutus) ning jooksva perioodi ja eelnevate perioodide suhtes (et määrata kindlaks kindlaksmääratud hüvitiste kohustuste nüüdisväärtus). Ettevõte määrab hüvitised nende perioodide suhtes, mil tekib kohustus maksta töösuhte lõppemise järgseid hüvitisi. See kohustus tekib siis, kui töövõtjad saavad osutatud teenuste eest vastutasuks töösuhte lõppemise järgseid hüvitisi, mida ettevõte kavatseb maksta tulevastel aruandeperioodidel. Kindlustusmatemaatilised meetodid võimaldavad ettevõttel mõõta seda kohustust piisava usaldusväärsusega, et õigustada kohustise kajastamist.

Paragrahvi 68 illustreeriv näide

1. Kindlaksmääratud hüvitistega plaan näeb ette pensionile jäämise puhul ühekordse summana hüvitist 100 iga tööaasta eest.

Hüvitis suurusega 100 määratakse iga aasta suhtes. Jooksva tööalase teenistuse kulutus on 100 nüüdisväärtus. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus on 100 nüüdisväärtus, korrutatuna kuni bilansipäevani teenistuses oldud aastate arvuga.

Kui hüvitis tuleb välja maksta kohe pärast töövõtja lahkumist ettevõttest, võetakse jooksva tööalase teenistuse kulutuse ja kindlaksmääratud hüvitiste võla nüüdisväärtuse määramisel arvesse kuupäeva, mil töövõtja eeldatavalt ettevõttest lahkub. Seega on diskonteerimise mõjul need summad väiksemad kui juhul, mil töövõtja oleks lahkunud bilansipäeval.

2. Plaan näeb ette igakuise pensioni maksmist 0,2% iga tööaasta lõplikust palgast. Pensioni makstakse alates 65-aastaseks saamisest.

Iga tööaasta suhtes määratakse hüvitis, mille nüüdisväärtus eeldataval pensionile jäämise päeval võrdne igakuise pensioniga, mille suurus on 0,2% hinnangulisest lõplikust palgast, mida makstakse eeldavast pensionile jäämise päevast kuni eeldatava surmani. Jooksva tööalase teenistuse kulutus on selle hüvitise nüüdisväärtus. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus on lõplikust palgast 0,2% suuruste igakuiste pensionimaksete nüüdisväärtus, korrutatuna bilansipäevani teenistuses oldud aastate arvuga. Jooksva tööalase teenistuse kulutus ja kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus diskonteeritakse, kuna pensionimaksed algavad 65 aasta vanuselt.

69. Töövõtja teenistuse toob kaasa kindlaksmääratud hüvitistega plaani kohase kohustuse isegi siis, kui hüvitised sõltuvad töösuhte jätkumisest (teisisõnu, need ei ole garanteeritud). Töövõtja teenistus enne garanteerimiskuupäeva toob kaasa faktilise kohustuse, kuna töö hulk, mida töövõtja peab edaspidi tegema, enne kui tal on õigus hüvitist saada, muutub igal järgneval bilansipäeval väiksemaks. Kindlaksmääratud hüvitiste võla mõõtmisel kaalub ettevõte, kui tõenäoline on, et mõned töövõtjad ei vasta ühelegi garanteerimise eeldusele. Samuti tekib kohustus siis, kui töövõtja osutab teenust, mis annab talle kindlaksmääratud juhtumi asetleidmisel õiguse saada hüvitisi, kuigi teatavad töösuhte lõppemise järgsed hüvitised, näiteks töösuhte lõppemise järgse arstiabiga seotud hüvitised, kuuluvad tasumisele üksnes siis, kui kindlaksmääratud juhtum leiab aset pärast töövõtja töösuhte lõppu. Kindlaksmääratud juhtumi asetleidmise tõenäosus mõjutab kohustuse mõõtmist, kuid ei määra seda, kas kohustus eksisteerib või mitte.

Paragrahvi 69 illustreeriv näide

1. Plaani hüvitise summa  iga tööaasta kohta on 100. Hüvitised muutuvad garanteerituks pärast kümmet tööaastat.

Hüvitis suurusega 100 määratakse iga aasta suhtes. Esimese 10 aasta jooksul võetakse igal aastal jooksva tööalase teenistuse kulutuse ja võla nüüdisväärtuse määramisel arvesse võimalust, et töövõtja võib teenistuses olla vähem kui 10 aastat.

2. Plaan maksab hüvitist summas 100 iga tööaasta kohta, välja arvatud enne 25-aastaseks saamist aset leidnud tööalane teenistus. Hüvitised garanteeritakse kohe.

Enne 25-aastaseks saamist aset leidnud tööalase teenistuse eest hüvitisi ei määrata, kuna enne seda vanust aset leidnud teenistusega hüvitisi ei kaasne (ei kindlaid ega tingimuslikke). Hüvitis suurusega 100 määratakse iga järgmise aasta suhtes.

70. Kohustus suureneb kuni kuupäevani, mil töövõtja edaspidine tööalane teenistus ei too kaasa plaaniga ettenähtud edaspidiste hüvitiste olulist suurenemist. Seetõttu määratakse kogu hüvitis perioodidele, mis lõpevad sel kuupäeval või enne seda. Hüvitis määratakse üksikute arvestusperioodide suhtes vastavalt plaani hüvitiste arvutusvalemile. Kui aga töövõtja hilisemate aastate tööalase teenistusega kaasneb hüvitise oluline suurenemine võrreldes varasemate aastatega, määrab ettevõte hüvitise lineaarselt kuni kuupäevani, mil töövõtja edaspidine tööalane teenistus ei too kaasa plaaniga ettenähtud edaspidiste hüvitiste olulist suurenemist. Seda seepärast, et töövõtja tööalane teenistus kogu perioodi jooksul toob lõpuks kaasa suurema määraga hüvitise.

Paragrahvi 70 illustreeriv näide

1. Plaani kohaselt makstakse ühekordse maksena hüvitist 1000, mis garanteeritakse kümne teenistuses oldud aasta järel. Plaan ei paku täiendavaid hüvitisi edaspidise tööalase teenistuse eest.

Hüvitis suurusega 100 (1000 jagatud 10-ga) määratakse esimese kümne aasta iga aasta suhtes. Esimese 10 aasta jooksul võetakse igal aastal jooksva tööalase teenistuse kulutuse määramisel arvesse tõenäosust, et töövõtja võib teenistuses olla vähem kui 10 aastat. Järgmise aastate suhtes hüvitisi ei määrata.

2. Plaani kohaselt makstakse ühekordse maksena hüvitist 2000 kõikidele töövõtjatele, kes töötavad ettevõttes 55 aasta vanuselt pärast kahekümneaastast tööalast teenistust või kes töötavad 65 aasta vanuselt, olenemata tööalase teenistuse pikkusest.

Enne 35-aastaseks saamist töötamist alustanud töövõtjate tööalase teenistusega kaasnevad plaani kohaselt hüvitised 35-aastaseks saamisel (töövõtja võib olla töölt lahkunud 30-aastaselt ja tagasi tulnud 33-aastaselt, ilma et see mõjutaks hüvitiste summat või väljamaksmise ajaldamist). Need hüvitised sõltuvad töösuhte jätkumisest. Samuti ei kaasne üle 55 aasta vanusena töötamisega olulist hüvitiste suurenemist. Selliste töövõtjate puhul määrab ettevõte hüvitise suurusega 100 (2000 jagatud 20-ga) iga aasta eest alates vanusest 35 kuni vanuseni 55.

35–45 aasta vanusena tööd alustanud töövõtjate üle 20 aasta kestnud töötamisega ei kaasne olulist hüvitiste suurenemist. Selliste töövõtjate puhul määrab ettevõte hüvitise suurusega 100 (2000 jagatud 20-ga) esimese kahekümne tööaasta iga aasta eest.

55 aasta vanusena tööd alustanud töövõtja üle 10 aasta kestnud töötamisega ei kaasne olulist hüvitiste suurenemist. Sellise töövõtja puhul määrab ettevõte hüvitise suurusega 200 (2000 jagatud 10-ga) esimese kümne tööaasta iga aasta eest.

Kõikide töövõtjate puhul võetakse igal aastal jooksva tööalase teenistuse kulutuse ja kohustuse nüüdisväärtuse määramisel arvesse tõenäosust, et töövõtja võib teenistuses olla vähem kui ettenähtud aja jooksul.

3. Töösuhte lõppemise järgsest arstiabiplaanist kompenseeritakse 40% töövõtja töösuhte lõppemise järgse arstabi kuludest, kui töövõtja on lahkudes selles ettevõttes töötanud enam kui 10 aastat, kuid vähem kui 20 aastat, ning 50% nimetatud kuludest, kui töövõtja on lahkudes selle ettevõttes töötanud rohkem kui 20 aastat.

Plaani hüvitiste arvutusvalemi kohaselt määrab ettevõte 4% eeldatavate arstiabikulude nüüdisväärtusest (40% jagatud 10-ga) kümne esimese tööaasta iga aasta kohta ja 1% (10% jagatud 10-ga) järgmise kümne aasta iga aasta kohta. Jooksva tööalase teenistuse kulutuse puhul võetakse igal aastal arvesse tõenäosust, et töövõtja ei pruugi teenistuses olla hüvitiste väljateenimiseks vajaliku perioodi lõpuni. Hüvitisi ei määrata töövõtjatele, kes eeldatavasti lahkuvad teenistusest 10 aasta jooksul.

4. Töösuhte lõppemise järgsest arstiabi plaanist rahastatakse 10% töövõtja töösuhte lõppemise järgse arstabi kuludest, kui töövõtja on lahkudes selles ettevõttes töötanud enam kui 10 aastat, kuid vähem kui 20 aastat, ning 50% nimetatud kuludest, kui töövõtja on lahkudes selles ettevõttes töötanud 20 aastat või rohkem.

Edaspidise tööalase teenistusega kaasnevad oluliselt suuremad hüvitised kui varasematel aastatel. Seetõttu määrab ettevõte töövõtjatele, kes eeldatavasti lahkuvad 20 või enama aasta pärast, hüvitised lineaarselt vastavalt paragrahvile 68. Üle 20 aasta töötamine ei töö kaasa olulist hüvitiste suurenemist. Seetõttu määratakse esimese 20 aasta iga aasta kohta hüvitiseks 2,5% eeldatavate arstiabikulude nüüdisväärtusest (50% jagatud 20-ga).

Töövõtjatele, kes eeldatavasti lahkuvad töölt pärast kümnendat ja enne kahekümnendat tööaastat, määratakse esimese kümne tööaasta iga aasta kohta hüvitist 1% eeldatavate arstiabikulude nüüdisväärtusest. Selliste töövõtjate puhul ei määrata hüvitisi tööalase teenistuse eest alates kümnenda tööaasta lõpust kuni eeldatava töölt lahkumise kuupäevani.

Hüvitisi ei määrata töövõtjatele, kes eeldatavasti lahkuvad teenistusest 10 aasta jooksul.

71. Kui hüvitise summa on kindel osa iga tööaasta lõplikust palgast, mõjutavad edaspidised palgatõusud selle summa suurust, mida on vaja enne bilansipäeva aset leidnud tööalase teenistusega kaasneva kohustuse täitmiseks, kuid nimetatud palgatõusud ei too kaasa täiendavaid kohustusi. Seepärast:

a) paragrahvi 67(b) kohaldamisel ei too palgatõusud kaasa täiendavaid hüvitisi vaatamata asjaolule, et hüvitise suurus oleneb lõplikust palgast; ja

b) iga perioodi eest määratud hüvitise summa on kindel proportsionaalne osa palgast, millega hüvitis on seotud.

Paragrahvi 71 illustreeriv näide

Töövõtjal on õigus saada hüvitist 3% lõplikust palgast iga tööaasta kohta enne 55-aastaseks saamist.

Kuni 55-aastaseks saamiseni määratakse iga aasta eest hüvitist 3% hinnangulisest lõplikust palgast. See on tähtaeg, millest alates töövõtja edaspidine tööalane teenistus ei too kaasa plaaniga ette nähtud edaspidiste hüvitiste olulist suurenemist. Pärast sellesse ikka jõudmist hüvitisi ei määrata.

Kindlustusmatemaatilised prognoosid

72. Kindlustusmatemaatilised prognoosid peavad olema erapooletud ja omavahel kooskõlas.

73. Kindlustusmatemaatilised prognoosid on ettevõtte parimad hinnangud muutujatele, mis määravad töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste maksmise lõpliku kulu. Kindlustusmatemaatilised prognoosid hõlmavad:

a) demograafilisi prognoose hüvitise saamise õigusega praeguste ja varasemate töövõtjate (ja nende ülalpeetavate) edaspidiste omaduste kohta. Demograafilised prognoosid käsitlevad muu hulgas järgmist:

i) suremus nii tööalase teenistuse ajal kui ka pärast seda;

ii) tööjõu voolavuse, töövõimetuse ja ennetähtaegse pensionile jäämise määrad;

iii) selliste plaani liikmete ja nende ülalpeetavate osakaal, kellel on õigus hüvitisi saada; ja

iv) arstiabiplaanide alusel esitatud nõuete määr; ja

b) finantsprognoose, mis käsitlevad järgmist:

i) diskontomäär (vt paragrahvid 78–82);

ii) edaspidised palga- ja hüvitisetasemed (vt paragrahvid 83–87);

iii) arstiabi hüvitiste puhul edaspidised arstiabi kulud, sealhulgas nõuete haldamise ja hüvitiste maksmisega seotud kulud, kui need on olulised (vt paragrahvid 88–91); ja

iv) plaani varade eeldatav tasuvus (vt paragrahvid 105–107).

74. Kindlustusmatemaatilised prognoosid on erapooletud juhul, kui need ei ole liialt optimistlikud ega ka liiga konservatiivsed.

75. Kindlustusmatemaatilised prognoosid on omavahel kooskõlas, kui seal võetakse arvesse majanduslikke suhteid selliste tegurite vahel nagu inflatsioon, palgatõusu määrad, tulu plaani varadelt ja diskontomäärad. Näiteks kõikides prognoosides, mis sõltuvad konkreetsest inflatsiooni tasemest (nagu intressimäärade ning palgatõusude ja hüvitiste suurenemise prognoosid) vaadeldaval tulevikuperioodil, kasutatakse selle perioodi suhtes sama inflatsioonitaset.

76. Ettevõte määrab diskontomäärad ja muud finantsprognoosid nominaalväärtuses, välja arvatud juhul, kui tegelikul väärtusel põhinevad (inflatsiooniga korrigeeritud) hinnangud on usaldusväärsemad, näiteks hüperinflatiivsetes majanduskeskkondades (vt IAS 29 “Finantsaruandlus hüperinflatiivsetes majandus­kesk­kondades”) või kui hüvitis on seotud indeksiga ning samas vääringus ja sama tähtajaga indeksvõlakirjadele on olemas aktiivne turg.

77. Finantsprognoosid peavad põhinema bilansipäeval valitsevatel turuootustel selle perioodi osas, mille jooksul kohustused tuleb täita.

Kindlustusmatemaatilised prognoosid: diskontomäär

78. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustuste (nii eelnevalt rahastatud kui rahastamata) diskonteerimise määr tuleb kindlaks määrata turuintressi alusel, mis valitseb bilansipäeval kõrgekvaliteediliste ettevõtte võlakirjade suhtes  Riikides, kus puudub selliste võlakirjade aktiivne turg, kasutatakse riigi võlakirjade turuintressi (bilansipäeval).  Ettevõtte võlakirjade või riigi võlakirjade vääring ja tähtaeg peavad olema kooskõlas töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste võlgade vääringu ja hinnangulise tähtajaga.

79. Üks olulise mõjuga kindlustusmatemaatiline prognoos on diskontomäär. Diskontomäär väljendab raha ajalist väärtust, kuid mitte kindlustusmatemaatilisi või investeerimisriske. Samuti ei väljenda diskontomäär ettevõtte võlausaldajate tekitatud ettevõttele omaseid krediidiriske ega riski, et edaspidised sündmused võivad kindlustusmatemaatilistest prognoosidest erineda.

80. Diskontomäär väljendab hüvitiste maksmise hinnangulist ajaldamist. Praktikas kasutab ettevõtte selleks sageli üht kaalutud keskmist diskontomäära, mis vastab hüvitiste maksmise hinnangulisele ajale ja summale ning vääringule, milles hüvitisi makstakse.

81. Mõningatel juhtudel võib puududa aktiivne turg võlakirjadele, mille tähtaeg oleks piisavalt pikk, et sobida kõigi hüvitiste väljamaksmise hinnangulise tähtajaga. Sellistel juhtudel kasutab ettevõte sobiva pikkusega perioodi jooksvaid turu intressimäärasid lühema tähtajaga maksete diskonteerimiseks ja prognoosib pikema tähtajaga diskontomäärad, ekstrapoleerides turul valitsevad määrad vastavalt tulukõverale. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus tervikuna ei ole tõenäoliselt eriti tundlik diskontomäära suhtes, mida kohaldatakse hüvitiste selle osa suhtes, mis tuleb välja maksta pärast olemasolevate ettevõtte või riigi võlakirjade lõpptähtaega.

82. Intressikulu arvutamisel korrutatakse perioodi alguses kindlaksmääratud diskontomäär kogu selle perioodi kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtusega, võttes arvesse võla kõiki olulisi muutusi. Võla nüüdisväärtus erineb bilansis kajastatud kohustisest, kuna kohustis kajastatakse pärast seda, kui on maha arvatud kõikide plaani varade õiglane väärtus ja põhjusel, et mõningaid kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid ning mõningaid möödunud tööalase teenistuse kulutusi ei kajastata kohe. (Lisas A esitatakse muu hulgas intressikulu arvutamise näide).

Kindlustusmatemaatilised prognoosid: palgad, hüvitised ja arstiabikulud

83. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustuse mõõtmisel tuleb arvesse võtta:

a) prognoositavaid tulevasi palgatõuse;

b) plaani tingimustes määratud (või nendest tingimustest väljuvatest faktilisest kohustusest tulenevaid) hüvitisi bilansipäeval; ja

c) mis tahes riikliku hüvitise taseme edaspidiseid prognoositavaid muutusi, mis mõjutavad hüvitiste plaani kohaselt makstavaid hüvitisi siis ja ainult siis, kui:

i) need muutused on tekkinud enne bilansipäeva; või

ii) varasemad kogemused või muud usaldusväärsed tõendid näitavad, et need riigi hüvitised muutuvad teataval prognoositaval viisil, näiteks koos üldiste hinnatasemete või palgatasemete edaspidiste muutustega.

84. Edaspidise palgatõusu hinnangutes võetakse arvesse inflatsiooni, töökogemust, edutamist ja muid asjakohaseid tegureid, näiteks nõudmist ja pakkumist tööturul.

85. Kui plaani formaalsed tingimused (või nendest tingimustest väljuvad faktilised kohustused) nõuavad, et ettevõte muudaks hüvitisi tulevastel perioodidel, peab kohustuse mõõtmisel neid muudatusi arvesse võtma. See on nii näiteks siis, kui:

a) ettevõte on varasema praktika kohaselt hüvitisi suurendanud, näiteks inflatsiooni mõju leevendamiseks, ja pole märke, mis viitaksid sellise praktika muutumisele tulevikus; või

b) kindlustusmatemaatilised kasumid on juba finantsaruannetes kajastatud ja ettevõte on kas plaani formaalsete tingimuste (või nendest tingimustest väljuvate faktiliste kohustuste) või seaduse kohaselt kohustatud kasutama kõik plaani ülejäägid plaanis osalejate heaks (vt paragrahv 98(c)).

86. Kindlustusmatemaatilised prognoosid ei võta arvesse hüvitiste neid edaspidised muutusi, mis ei ole ette nähtud plaani formaalsete tingimustega (või faktilise kohustusega) bilansipäeval. Sellised muudatused toovad kaasa:

a) möödunud tööalase teenistuse kulutuse selles ulatuses, milles need muudavad muudatuste-eelseid tööalase teenistusega seotud hüvitisi; ja

b) jooksva tööalase teenistuse kulutuse selles ulatuses, milles need muudavad muudatustejärgseid tööalase teenistusega seotud hüvitisi.

87. Mõningad töösuhte lõppemise järgsed hüvitised on seotud selliste muutujatega nagu riikliku pensioni või riikliku arstiabi tase. Selliste hüvitiste mõõtmisel võetakse arvesse kirjeldatud muutujate muudatusi, toetudes varasematele kogemustele ja muudele usaldusväärsetele tõenditele.

88. Arstiabikulude prognoosides tuleb arvesse võtta hinnangulisi edaspidiseid muudatusi meditsiiniteenuste maksumuses, mis tulenevad nii inflatsioonist kui konkreetsest muudatustest arstiabi maksumuses.

89. Töösuhte lõppemise järgsete arstiabihüvitiste mõõtmine nõuab edaspidiste nõuete suuruse ja sageduse ning nende nõuete rahuldamise kulu prognoosimist. Ettevõte hindab edaspidiseid arstiabikulusid ettevõtte oma kogemustest tulenevate varasemate andmete põhjal, lisades vajaduse korral teistest ettevõtetest, kindlustusseltsidest, meditsiiniteenuste osutajatelt või muudest allikatest saadud andmed. Tulevaste arstiabikulude hinnangutes võetakse arvesse tehnoloogia arengut, muudatusi tervishoiuteenuste kasutamises või nende osutamise viisides, samuti plaanis osalejate tervislikku seisundi muutusi.

90. Nõuete suurus ja sagedus sõltub eriti suurel määral töövõtja (ja tema ülalpeetavate) vanusest, tervislikust seisundist ja soost ning tähtsust võivad omada muud tegurid nagu näiteks geograafiline asukoht. Seetõttu korrigeeritakse varasemaid andmeid vastavalt sellele, kuivõrd elanikkonna demograafiline koostis erineb sellest elanikkonna koostisest, mida kasutatakse alusandmetena. Korrigeerimine toimub ka siis, kui on usaldusväärseid tõendeid, et varasemad suundumused enam ei jätku.

91. Mõningad töösuhte lõppemise järgsed tervishoiuplaanid nõuavad töövõtjate osalemist plaani kohaste arstiabikulude katmises. Edaspidiste arstiabikulude hindamisel võetakse arvesse kõiki selliseid osalemisi vastavalt bilansipäeval kehtivatele plaani tingimustele (või nendest tingimustest väljuvatele faktilistele kohustustele). Muudatused sellistes töövõtjapoolsetes sissemaksetes toovad kaasa möödunud tööalase teenistuse kulutused või vajaduse korral lisapiirangud. Riigilt või muudelt meditsiiniteenuste pakkujailt saadud hüvitised võivad vähendada nõuete rahuldamisega seotud kulusid (vt paragrahvid 83(c) ja 87).

Kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid

92. Paragrahvis 54 nimetatud kindlaksmääratud hüvitistega kohustiste mõõtmisel peab ettevõte vastavalt paragrahvile 58A kajastama osa oma kindlustusmatemaatilistest kasumitest ja kahjumitest (nagu sätestatud paragrahvis 93) tuluna või kuluna, kui eelmise aruandeperioodi lõpus kajastamata kumulatiivsete kindlustusmatemaatiliste tulude ja kulude netomäär ületab suurima järgmistest:

a) 10% kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtusest sel kuupäeval (enne plaani varade mahaarvamist); ja

b) 10% kõikide plaani varade õiglasest väärtusest sel kuupäeval.

Need ülemmäärad tuleb arvutada ja neid peab rakendama iga kindlaksmääratud hüvitistega plaani suhtes eraldi.

93. Kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite osa, mida tuleb kajastada igas kindlaksmääratud hüvitistega plaanis, on paragrahvis 92 sätestatud ülejääk, jagatuna plaanis osalevate töövõtjate järelejäänud töövõimelise ea ootuspärase keskmisega. Ettevõte võib kasutada ka mis tahes süstemaatilisi meetodeid kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite kiiremaks kajastamiseks, tingimusel et mõlemaid arvestatakse samadel alustel ning neid aluseid kohaldatakse järjepidevalt ühest perioodist teise. Ettevõte võib kohaldada selliseid süstemaatilisi meetodeid kindlustusmatemaatiliste tulude ja kulude suhtes isegi siis, kui need kuuluvad paragrahvis 92 sätestatud piirangute alla.

94. Kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid võivad kaasa tuua kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtuse või sellega seotud plaani varade õiglase väärtuse suurenemise või vähenemise. Kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite põhjusteks on näiteks:

a) ootamatult kõrged või madalad tööjõu voolavuse, ennetähtaegselt pensionile jääjate või suremuse määrad, samuti oodatust suuremad palgatõusud, hüvitiste määrad (kui plaani formaalsed või faktilised tingimused näevad ette inflatsioonist tulenevat hüvitiste suurendamist) või arstiabikulud;

b) ootamatult kõrged või madalad tööjõu voolavuse, ennetähtaegselt pensionile jääjate või suremuse määrad, samuti oodatust suuremad palgatõusud, hüvitiste määrad (kui plaani formaalsed või faktilised tingimused näevad ette inflatsioonist tulenevat hüvitiste suurendamist) või arstiabikulud;

c) diskontomäära muutuse mõju; ja

d) plaani varadest saadud tegeliku ja eeldatud tulu erinevused (vt paragrahvid 105–107).

95. Pika aja jooksul võivad kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid üksteise mõju elimineerida. Seetõttu on töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustust kõige parem vaadelda parima hinnangut ümbritseva vahemikuna (või “koridorina”). Ettevõte võib, kuid ei pea, kajastama sellesse vahemikku kuuluvaid kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid. Käesolev standard nõuab, et ettevõte kajastaks vähemalt kindlaksmääratud osa kindlustusmatemaatilistest kasumitest ja kahjumitest, mis jäävad pluss või miinus 10%-ga “koridorist” välja.  (Lisas A esitatakse muu hulgas kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite käsitlemise näide). Käesolev standard lubab kasutada ka süstemaatilisi meetodeid kiiremaks kajastamiseks, tingimusel et need vastavad paragrahvis 93 esitatud tingimustele. Selliste lubatud meetodite hulka kuulub näiteks nii kõikide kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite kohene kajastamine nii sees- kui väljaspool “koridori”. Paragrahvis 155(b)(iii) selgitatakse, miks üleminekukohustise kajastamata osad on vaja arvesse võtta edaspidiste kindlustusmatemaatiliste kasumite arvestuses.

Möödunud tööalase teenistuse kulutus

96. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustise mõõtmisel vastavalt paragrahvile 54 peab ettevõte paragrahvi 58A kohaselt kajastama möödunud tööalase teenistuse kulutuse kuluna lineaarselt sellise keskmise perioodi jooksul, mis kulub muudetud hüvitiste garanteerimiseks. Selles ulatuses, milles hüvitised on juba garanteeritud kohe pärast kindlaksmääratud hüvitistega plaani kehtestamist või selle muutmist, peab ettevõte möödunud tööalase kulutuse kajastama kohe.

97. Möödunud tööalase teenistuse kulutus tekib siis, kui ettevõte alustab kindlaksmääratud hüvitistega plaani või muudab olemasoleva kindlaksmääratud hüvitistega plaani kohaselt makstavaid hüvitisi. Sellised muudatused on vastutasuks töövõtja teenistusele vaadeldava perioodi jooksul kuni asjakohaste hüvitiste garanteerimiseni. Seetõttu kajastatakse selle perioodi jooksul möödunud tööalase teenistuse kulutusi, olenemata asjaolust, et kulutus puudutab töövõtja tööalast teenistust eelnevatel perioodidel. Möödunud tööalase teenistuse kulutust mõõdetakse kohustise muudatusena, mis tuleneb plaani muutmisest (vt paragrahv 64).

Paragrahvi 97 illustreeriv näide

Ettevõttel on pensioniplaan, mis näeb ette igakuise pensioni maksmist 2% iga tööaasta lõplikust palgast. Hüvitised muutuvad garanteerituks pärast viit tööaastat. 1. jaanuaril 20X5 tõstab ettevõte pensioni 2,5%-le iga tööaasta lõplikust palgast alates 1. jaanuarist 20X1. Hüvitise suurendamise kuupäeval on 1. jaanuarist 20X1 kuni 1. jaanuarini 20X5 töötatud aja eest makstavate täiendavate hüvitiste nüüdisväärtus järgmine:

Töövõtjatele, kes on seisuga 1/1/X5 tööl olnud üle viie aasta <_o3a_p />

150 <_o3a_p />

Töövõtjatele, kes on seisuga 1/1/X5 tööl olnud alla viie aasta (garanteerimiseni aega keskmiselt kolm aastat) <_o3a_p />

120 <_o3a_p />

  <_o3a_p />

270 <_o3a_p />

 

Ettevõte kajastab 150 kohe kuluna, sest need hüvitised on juba garanteeritud. Ettevõte kajastab 120 kuluna lineaarselt kolme aasta jooksul alates 1. jaanuarist 20X5.

98. Möödunud tööalase teenistuse kulutuse hulka ei kuulu:

a) tegelike ja varem prognoositud palgatõusude erinevuste mõju kohustusele maksta hüvitisi varasemate aastate tööalase teenistuse eest (möödunud tööalase teenistuse kulutust ei ole, sest kavandatavad palgad on kindlustusmatemaatilistes prognoosides arvesse võetud);

b) ettevõtte äranägemisel toimuvad ala- või ülehinnatud pensioni suurendamised, kui ettevõttel on faktiline kohustus selliselt pensione suurendada (möödunud tööalase teenistuse kulutust ei ole, sest kavandatavad palgad on kindlustusmatemaatilistes prognoosides arvesse võetud);

c) hinnangud hüvitiste suurenemise kohta, mis tulenevad juba finantsaruannetes kajastatud kindlustusmatemaatilistest kasumitest, kui ettevõte on kas plaani formaalsete tingimuste (või nendest tingimustest väljuvate faktiliste kohustuste) või seaduse kohaselt kohustatud kasutama kõik plaani ülejäägid plaanis osalejate heaks isegi siis, kui hüvitise suurendamine ei ole veel ametlikult kinnitatud (sellest tulenev kohustuse suurenemine on kindlustusmatemaatiline kahjum, mitte möödunud tööalase teenistuse kulutus, vt paragrahv 85(b));

d) garanteeritud hüvitiste suurendamine, kui uusi hüvitisi või endiste suurendamisi ei esine ja töövõtjad täidavad garanteerimise tingimusi (möödunud tööalase teenistuse kulutust ei ole, sest hüvitiste hinnangulised kulud kajastati jooksva tööalase teenistuse kulutusena sel ajal, kui tööd tehti); ja

e) edaspidise tööalase teenistuse eest saadavaid hüvitisi kahandavate plaani muudatuste mõju (piiramine).

99. Ettevõte kehtestab möödunud tööalase teenistuse kulutuste amortisatsioonikava, kui hüvitisi kehtestatakse või kui neid muudetakse. Ei ole otstarbekas pidada üksikasjalikku arvestust sellise amortisatsioonikava edaspidiste muudatuste kindlaksmääramise ja rakendamise üle. Pealegi on selline mõju tõenäoliselt oluline üksnes plaani piiramise või kohustuse täitmise korral. Seetõttu muudab ettevõte möödunud tööalase teenistuse kulutuste amortisatsioonikava üksnes plaani piiramise või kohustuse täitmise korral.

100. Kui ettevõte vähendab olemasoleva kindlaksmääratud hüvitistega plaani kohaselt makstavaid hüvitisi, kajastatakse sellest tulenevat kindlaksmääratud hüvitiste kohustise vähenemist (negatiivse) möödunud tööalase teenistuse kulutusena sellise keskmise perioodi jooksul, mis kulub hüvitiste vähendatud osa garanteerimiseks.

101. Kui ettevõte vähendab teatavaid olemasoleva kindlaksmääratud hüvitistega plaani kohaselt makstavaid hüvitisi ja samal ajal suurendab samadele töövõtjatele muid plaani kohaselt makstavaid hüvitisi, käsitab ettevõte seda muudatust ühekordse netomuutusena.

Kajastamine ja mõõtmine: plaani varad

Plaani varade õiglane väärtus

102. Plaani varade õiglast väärtust vähendatakse paragrahvi 54 kohaselt bilansis kajastatava summa kindlaksmääramisel. Kui turuhind puudub, leitakse plaani varade õiglane väärtus hinnangulisena; näiteks diskonteerides oodatavad tulevased rahavood, kasutades diskontomäära, mis võtab arvesse nii plaani varadega kui ka nende lunastustähtajaga seotud riski või nende varade oodatavat võõrandamiskuupäeva (või, kui neil lunastustähtaeg puudub, siis vastava kohustuse täitmiseni eeldatavalt kuluva aja pikkust).

103. Plaani varade hulka ei kuulu aruandvalt ettevõttelt fondile tähtaegselt tasumata sissemaksed, samuti ettevõtte poolt emiteeritud mittevõõrandatavad finantsinstrumendid, mida haldab fond. Plaani varasid vähendavad kõik fondi kohustised, mis ei ole seotud töövõtja hüvitistega, näiteks kauplemisega seotud võlgnevused, muud kohustised ja tuletisinstrumentidest tulenevad kohustised.

104. Kui plaani varade hulka kuuluvad nõuetekohased kindlustuslepingud, mis summade ja tähtaegade poolest vastavad täpselt kõikidele plaani kohaselt makstavate hüvitistele või osale neist, käsitletakse selliste kindlustuslepingute õiglase väärtusena vastavate kohustuste nüüdisväärtust, nii nagu kirjeldatud paragrahvis 54 (vähendades seda vajalikul määral, kui kindlustuslepingu kohaselt saada olevad summad ei kuulu tasumisele täies ulatuses).

Kompensatsioonid

104A. Siis ja ainult siis, kui on praktiliselt kindel, et teine pool hüvitab mõningad või kõik kindlaksmääratud hüvitistega plaani täitmiseks vajalikud kulutused, peab ettevõte kajastama oma kompensatsiooni saamise õiguse eraldi varana. Ettevõte peab sellist vara mõõtma õiglases väärtuses. Igas muus suhtes peab ettevõte sellist vara käsitlema samamoodi, kui muid plaani varasid. Kindlaksmääratud hüvitistega plaaniga seotud kulutused võib kasumiaruandes esitada kompensatsioonina kajastatud summa võrra väiksemana.

104B. Mõnikord võib ettevõte pöörduda mõnede või kõigi kindlaksmääratud hüvitistega plaani täitmiseks vajalike kulutuse hüvitamiseks teise poole, näiteks kindlustusandja poole. Paragrahvis 7 määratletud nõuetekohased kindlustuslepingud on plaani varad. Ettevõte käsitleb nõuetekohaseid kindlustuslepinguid samamoodi kui kõiki muid plaani varasid ning paragrahvi 104A ei kohaldata (vt paragrahvid 39–42 ja 104).

104C. Kui kindlustusleping ei ole nõuetekohane, ei ole see plaani vara. Selliseid juhtumeid käsitleb paragrahv 104A: ettevõte kajastab kindlustuslepinguga ette nähtud kompensatsiooni saamise õigust eraldi varana ning seda ei arvata maha paragrahvi 54 kohaselt kajastatava kindlaksmääratud hüvitiste kohustise kindlaksmääramisel; igas muus suhtes käsitleb ettevõte sellist vara samamoodi kui plaani varasid. Eelkõige suurendatakse (vähendatakse) paragrahvi 54 kohaselt kajastatud kindlaksmääratud hüvitiste kohustist selles ulatuses, milles kindlaksmääratud hüvitiste võlast ja sellega seotud kompensatsiooni saamise õigusest tulenevate kindlustusmatemaatiliste kasumite (kahjumite) kumulatiivne netomäär jääb kajastamata vastavalt paragrahvidele 92 ja 93. Paragrahvis 120(c)(vii) nõutakse, et ettevõte kirjeldaks finantsaruandes lühidalt kompensatsiooni saamise õiguse ja vastava kohustuse vahelist sidet.

Paragrahve 104A–C illustreeriv näide

Kohustuse nüüdisväärtus <_o3a_p />

1 241 <_o3a_p />

Kajastamata kindlustusmatemaatilised kasumid <_o3a_p />

17 <_o3a_p />

Bilansis kajastatud kohustis <_o3a_p />

1 258 <_o3a_p />

Kindlustuslepingutest tulenevad õigused, mis summade ja tähtaegade poolest vastavad täpselt osale plaani kohaselt makstavatest hüvitistest.  Nende hüvitiste nüüdisväärtus on 1 092. <_o3a_p />

1 092 <_o3a_p />

 

Kajastamata kindlustusmatemaatilised kasumid summas 17 on kohustusest ja kompensatsiooni saamise õigusest tulenevate kindlustusmatemaatiliste kasumite kumulatiivsed netosummad.

104D. Kui kompensatsiooni saamise õigus tuleneb kindlustuslepingust, mis summade ja tähtaegade poolest vastab täpselt kõikidele plaani kohaselt makstavate hüvitistele või osale neist, käsitletakse selliste kompensatsiooni saamise õiguste õiglase väärtusena asjakohaste võlgade nüüdisväärtust, nii nagu kirjeldatud paragrahvis 54 (vähendades seda vajalikul määral, kui kindlustuslepingu kohaselt saadaolevad summad ei kuulu tasumisele täies ulatuses).

Tulu plaani varadest

105. Eeldatav tulu plaani varadest on kasumiaruandes kajastatud kulude üks osa. Plaani varadest eeldatavalt saadava tulu ja tegeliku saadud tulu erinevus on kindlustusmatemaatiline kasum või kahjum; see arvestatakse kindlaksmääratud hüvitiste võlast tulenevate kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite hulka selle netosumma kindlaksmääramisel, millega võrreldakse paragrahvis 92 sätestatud “koridori” 10%-lisi piire.

106. Plaani varadest saadav eeldatav tulu põhineb perioodi alguses kogu vastavate kohustuste kehtivusaja tulude suhtes valitsevatel turuootustel. Plaani varadest saadava eeldatava tulu puhul võetakse arvesse perioodi jooksul plaani varade õiglases väärtuses aset leidnud muudatusi seoses fondi tehtud tegelike sissemaksete ja fondist tegelikult väljamakstud hüvitistega.

107. Määrates kindlaks plaani varadest saadavat eeldatavat ja tegelikku tulu, arvab ettevõte maha eeldatavad halduskulud, välja arvatud need, mis sisalduvad kohustuse mõõtmiseks kasutatavates kindlustusmatemaatilistes prognoosides.

Paragrahvi 106 illustreeriv näide

1. jaanuaril 20X1 oli plaani varade õiglane väärtus 10000 ja kajastamata kindlustusmatemaatiliste kasumite kumulatiivne netomäär 760. 30. juunil 20X1 maksti plaanist välja hüvitisi summas 1900 ja saadi sissemakseid summas 4900. 31. detsembril 20X1 oli plaani varade õiglane väärtus 15000 ja kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus 14792. Kohustusest tulenev kindlustusmatemaatiline kahjum aastal 20X1 oli 60.

1. jaanuaril 20X1 koostas aruandev ettevõte selle kuupäeva turuhindade alusel järgmised hinnangud:

  <_o3a_p />

(%) <_o3a_p />

Intressi- ja dividenditulu fondi maksude maksmise järel <_o3a_p />

9,25 <_o3a_p />

Plaani varadest saadud realiseeritud ja realiseerimata tulu (pärast maksu) <_o3a_p />

2,00 <_o3a_p />

Halduskulud <_o3a_p />

1,00 <_o3a_p />

Eeldatav tasuvus <_o3a_p />

10,25 <_o3a_p />

Aastal 20X1 oli plaani varadest eeldatavalt saadav ja tegelikult saadud tulu järgmine:

10,25%-line tulu 12 kuu jooksul hoitud 10000-lt <_o3a_p />

1 025 <_o3a_p />

5%-line tulu kuue jooksul hoitud 3000-lt (vastab 10,25%-le aastatulule, arvestatuna kumulatiivselt iga kuue kuu järel) <_o3a_p />

150 <_o3a_p />

Eeldatav tulu plaani varadest aastal 20X1 <_o3a_p />

1 175 <_o3a_p />

Plaani varade õiglane väärtus 31. detsembril 20X1 <_o3a_p />

15 000 <_o3a_p />

Plaani varade õiglase väärtuse mahaarvamine 1. jaanuaril 20X1 <_o3a_p />

(10 000) <_o3a_p />

Saadud sissemaksete mahaarvamine <_o3a_p />

(4900) <_o3a_p />

Makstud hüvitiste lisamine <_o3a_p />

1 900 <_o3a_p />

Tegelik tulu plaani varadest <_o3a_p />

2000 <_o3a_p />

Plaani varadest eeldatavalt saadava tulu (1175) ja tegelikult saadud tulu (2000) erinevus on kindlustusmatemaatiline kasum 825. Seega on kajastamata kumulatiivsete kindlustusmatemaatiliste kasumite netomäär 1525 (760 pluss 825 miinus 60). Paragrahvi 92 kohaselt seatakse “koridori” piirideks 1500 (suurem järgmistest:

(i) 10% 15000-st ja (ii) 10% 14792-st). Järgmisel aastal (20X2) kajastab ettevõte kasumiaruandes kindlustusmatemaatilise kasumina 25 (1525 miinus 1500), mis jagatakse asjaomaste töövõtjate eeldatava töövõimelise ea pikkusega.

Aastal 20X2 plaani varadest saadav eeldatav tulu põhineb kuupäeval 1/1/X2 kogu vastavate kohustuste kehtivusajal tulude suhtes valitsevatel turuootustel.

Äriühendused

108. Omandamisena liigitatavas äriühenduses kajastab ettevõte töösuhte lõppemise järgsetest hüvitistest tulenevad varad ja kohustised võla nüüdisväärtuses, millest on maha arvatud kõikide plaani varade õiglane väärtus (vt IAS 22 “Äriühendused”). Võla nüüdisväärtus sisaldab kõiki järgmisi komponente, isegi siis, kui omandatud ettevõte ei ole neid veel omandamise kuupäeval kajastanud:

a) enne omandamise kuupäeva tekkinud kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid (olenemata sellest, kas need jäävad 10%-lise “koridori” sisse või mitte);

b) enne omandamise kuupäeva tekkinud möödunud tööalase teenistuse kulutus, mis tuleneb hüvitiste muutmisest või plaani kastuselevõtust. ja

c) summad, mida omandatud ettevõte ei ole kajastanud vastavalt paragrahvis 155(b) esitatud üleminekusätetele.

Piiramine ja kohustuste täitmine

109. Ettevõte peab kajastama kindlaksmääratud hüvitistega plaani piiramisest või kohustuste täitmisest tulenevaid kasumeid või kahjumeid siis, kui selline piiramine või kohustuste täitmine aset leiab. Piiramisest või kohustuste täitmisest tulenev kasum või kahjum peab hõlmama:

a) kõiki kindlaksmääratud hüvitiste võla nüüdisväärtuse muutusi;

b) kõiki plaani varade õiglase väärtuse muutusi;

c) kõiki kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid ning möödunud tööalase teenistuse kulutust, mida vastavalt paragrahvidele 92 ja 96 ei ole varem kajastatud.

110. Enne piiramise või kohustuste täitmise mõju kindlaksmääramist peab ettevõte mõõtma kohustuse suurust (ja sellega seotud plaani varasid, kui neid on), kasutades selle hetke kindlustusmatemaatilisi prognoose (sealhulgas turul valitsevad intressimäärasid ja muid valitsevaid turuhindu).

111. Piiramine toimub siis, kui ettevõte:

a) on selgelt kohustunud oluliselt vähendama plaaniga hõlmatud töövõtjate arvu; või

b) muudab kindlaksmääratud hüvitistega plaani tingimusi selliselt, et oluline osa sel hetkel töötavate töövõtjate edaspidisest tööalasest teenistusest ei anna enam õigust hüvitisi saada või annab õiguse saada üksnes vähendatud hüvitisi.

Piiramine võib tuleneda üksikjuhtumist, nagu näiteks tehase sulgemine, tegevuse katkemine või plaani lõpetamine või peatamine. Sündmus on piisavalt oluline plaani suhtes piiramise rakendamiseks siis, kui piiramisest tuleneva kasumi või kahjumi kajastamisel oleks finantsaruannetes oluline mõju. Piiramised on sageli seotud restruktureerimisega. Seetõttu käsitleb ettevõte piiramist raamatupidamises samal ajal kui sellega seotud restruktureerimist.

112. Kohustuste täitmine leiab aset siis, kui ettevõte astub tehingutesse, millega kaotatakse kõik kindlaksmääratud hüvitistega plaani kohaselt ette nähtud edaspidised juriidilised või faktilised kohustused hüvitiste maksmiseks või osa neist, näiteks siis, kui plaani osalistele või nende osaliste nimel sooritatakse ühekordne rahaline väljamakse vastutasuks nende õiguse eest saada määratud töösuhte lõppemise järgseid hüvitisi.

113. Mõnedel juhtudel omandab ettevõte kindlustuslepingu, et rahastada mõningaid või kõiki töövõtja hüvitisi, mis on seotud töövõtja tööalase teenistusega käesoleval ajal ja varem. Sellise lepingu võtmine ei ole kohustuse täitmine, kui ettevõte säilitab juriidilise või faktilise kohustuse (vt paragrahv 39) maksta täiendavaid summasid siis, kui kindlustusselts ei maksa kindlustuslepingus sätestatud töövõtja hüvitisi. Paragrahvid 104A–D käsitlevad kindlustuslepingutega ette nähtud selliste kompensatsiooni saamise õiguste kajastamist ja mõõtmist, mis ei ole plaani varad.

114. Koos piiramisega toimub kohustuse täitmine siis, kui plaan lõpetatakse nii, et kohustus täidetakse ja plaan likvideeritakse. Plaani lõpetamine ei ole aga piiramine või kohustuse täitmine juhul, kui plaan asendatakse uue plaaniga, mis pakub olemuselt samasuguseid hüvitisi.

115. Kui piiramine puudutab ainult mõningaid plaaniga hõlmatud töövõtjaid või kui täidetakse üksnes osa kohustusest, sisaldab kasum või kahjum proportsionaalse osa varem kajastamata möödunud tööalase teenistuse kulutusest ja kindlustusmatemaatilistest kasumitest ja kahjumitest (ja ülekantavatest summadest, mis jäävad kajastamata vastavalt paragrahvile 155(b)). Proportsionaalse osa suurus määratakse kindlaks kohustuse nüüdisväärtuse suuruse põhjal enne ja pärast piiramist või kohustuse täitmist, välja arvatud juhul, kui asjaoludest tingituna on otstarbekam aluseks võtta midagi muud. Näiteks võib osutuda otstarbekaks kasutada plaani piiramisest või kohustuse täitmisest tulenevat kasumit kõigepealt selleks, et elimineeerida selle plaaniga seotud kajastamata möödunud tööalase teenistuse kulutus.

Paragrahvi 115 illustreeriv näide

Ettevõte lõpetab ühe ärisegmendi tegevuse ja selle segmendi töövõtjad ei teeni enam hüvitisi. See on piiramine ilma kohustuse täitmiseta. Kasutades selle hetke kindlustusmatemaatilisi prognoose (kaasa arvatud turul valitsevad intressimäärad ja muud valitsevad turuhinnad) vahetult enne piiramist, on ettevõtte kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtuse netomäär 1000, plaani varade õiglane väärtus 820 ja kajastamata kindlustusmatemaatiliste prognooside kumulatiivne netosumma 50. Ettevõte rakendas käesolevat standardit esmakordselt aasta tagasi. See suurendas kohustiste netomäära 100 võrra, mida ettevõte otsustas kajastada viie aasta jooksul (vt paragrahv 155(b)). Piiramine vähendab kohustuse nüüdisväärtuse netomäära 100 võrra, saades tulemuseks 900.

Varem kajastamata kindlustusmatemaatilistest kasumitest ja ülekantavatest summadest 10% (100/1000) on seotud kohustuse selle osaga, mis elimineeriti piiramise tõttu. Seega on piiramise mõju järgmine:

  <_o3a_p />

Enne piiramist <_o3a_p />

Piiramisest tulenev kasum <_o3a_p />

Pärast piiramist <_o3a_p />

Kohustuse nüüdisväärtuse netosumma <_o3a_p />

1 000 <_o3a_p />

(100) <_o3a_p />

900 <_o3a_p />

Plaani varade õiglane väärtus <_o3a_p />

820 <_o3a_p />

- <_o3a_p />

820 <_o3a_p />

  <_o3a_p />

180 <_o3a_p />

(100) <_o3a_p />

80 <_o3a_p />

Kajastamata kindlustusmatemaatilised kasumid <_o3a_p />

50 <_o3a_p />

(5) <_o3a_p />

45 <_o3a_p />

Kajastamata ülekantavad summad (100 x 4/5) <_o3a_p />

(80) <_o3a_p />

8 <_o3a_p />

(72) <_o3a_p />

Bilansis kajastatud kohustise netomäär <_o3a_p />

150 <_o3a_p />

(97) <_o3a_p />

5 3 <_o3a_p />

 

Esitusviis

Saldeerimine

116. Ettevõte peab saldeerima ühe plaani vara ja teise plaani kohustuse siis ja ainult siis, kui:

a) ettevõttel on juriidiline õigus kasutada ühe plaani ülejääki teise plaani võlgade katteks; ja

b) ettevõte kavatseb kohustusi täita netoarvestuses või samaaegselt realiseerida ühe plaani ülejäägi ning täita teise plaani kohustuse.

117. Tasaarvestuse kriteeriumid on samad, mis finantsinstrumente käsitlevad kriteeriumid standardis IAS 32 “Finantsinstrumendid: avalikustamine ja esitamine”.

Pika- ja lühiajaliste elementide eristamine

118. Mõned ettevõtted eristavad käibevara ja lühiajalisi kohustisi põhivarast ja pikaajalistest kohustistest. Käesolev standard ei sätesta, kas ettevõte peab eristama töösuhte lõppemise järgsetest hüvitistest tulenevate varade ja kohustiste lühi- ja pikaajalisi elemente või mitte.

Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste finantskomponendid

119. Käesolev standard ei sätesta, kas ettevõte peab esitama jooksva tööalase teenistuse kulutuse, intressikulu ja eeldatava tulu plaani varadest kasumiaruande ühe tulu- või kulukirje komponentidena või mitte.

Avalikustatav informatsioon

120. Ettevõte peab avalikustama järgmise informatsiooni kindlaksmääratud hüvitistega plaanide kohta:

a) ettevõtte arvestusmeetodid kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite kajastamiseks;

b) plaani liigi üldkirjeldus;

c) bilansis kajastatud varade ja kohustiste võrdlus, mis sisaldab vähemalt:

i) täielikult rahastamata kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtust bilansipäeval;

ii) täielikult või osaliselt rahastamata kindlaksmääratud hüvitiste kohustuste nüüdisväärtust bilansipäeval (enne plaani varade mahaarvamist);

iii) kõikide plaani varade õiglast väärtust bilansipäeval;

iv) bilansis kajastamata kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite netosummasid (vt paragrahv 92);

v) bilansis veel kajastamata möödunud tööalase teenistuse kulutust (vt paragrahv 96);

vi) kõiki summasid, mis ei ole kajastatud varana paragrahvis 58(b) sätestatud ülempiiri tõttu;

vii) paragrahvi 104A kohaselt varana kajastatud kompensatsiooni saamise õiguste õiglast väärtust bilansipäeval (koos lühikese kirjeldusega kompensatsiooni saamise õiguse ja sellega seotud kohustuse vahelise seose kohta); ja

viii) muid bilansis kajastatud summasid;

d) plaani varade õiglases väärtuses sisalduvad summad järgmiste komponentide kohta:

i) kõik aruandva ettevõtte finantsinstrumentide liigid; ja

ii) kogu aruandva ettevõtte kasutuses olev kinnisvara või muu vara;

e) võrdlus, mis näitab bilansis kajastatud kohustise (või vara) netosumma muutusi perioodi jooksul;

f) kasumiaruandes kajastatud kulude kogusumma kõikide järgmiste komponentide kohta ja kasumiaruande kirjed, kus need sisalduvad:

i) jooksva tööalase teenistuse kulutus;

ii) intressikulu;

iii) eeldatav tulu plaani varadest;

iv) eeldatav tulu paragrahvi 104A kohaselt varana kajastatud kompensatsiooni saamise õigusest;

v) kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid;

vi) möödunud tööalase teenistuse kulutus; ja

vii) piiramise või kohustuse täitmise mõju;

g) plaani varadest saadud tegelik tulu, samuti paragrahvi 104A kohaselt varana kajastatud kompensatsiooni saamise õigusest saadud tegelik tulu; ja

h) bilansipäeval kasutuseleolevad kindlustusmatemaatilised prognoosid, vajaduse korral muu hulgas järgmine:

i) diskontomäärad;

ii) kõikide plaani varade eeldatavad tulumäärad finantsaruannetes esitatud aruandeperioodide lõikes;

iii) paragrahvi 104A kohaselt kõikide varana kajastatud kompensatsiooni saamise õiguste eeldatavad tulumäärad finantsaruannetes esitatud perioodide lõikes;

iv) eeldatavad palgatõusumäärad (ja indeksite või muude selliste muutujate muutused, mis on plaani formaalsete või faktiliste tingimustega määratud hüvitiste edaspidise suurendamise aluseks);

v) suundumused arstiabi maksumuses; ja

vi) muud olulised kasutatud kindlustusmatemaatilised prognoosid.

Ettevõte peab esitama kõik kindlustusmatemaatilised prognoosid absoluutmäärades (näiteks absoluutsete protsentidena) ja mitte üksnes erinevate protsendimäärade või muude muutujate vahena.

121. Paragrahvis 120(b) nõutakse plaani liigi üldkirjeldust. Selline kirjeldus eristab näiteks kindlasummalisel palgal põhinevaid pensioniplaane lõplikul palgal põhinevatest pensioniplaanidest ja töösuhte lõppemise järgsetest arstiabiplaanidest. Üksikasjalikumaid andmeid ei nõuta.

122. Kui ettevõttel on rohkem kui üks kindlaksmääratud hüvitistega plaan, võib andmed esitada kokkuvõtlikult, iga plaani kohta eraldi või rühmitatuna nii nagu peetakse otstarbekaks. Võib osutuda otstarbekaks eristada rühmi näiteks järgmiste kriteeriumide alusel:

a) plaanide geograafiline asukoht, näiteks kodumaiste ja välismaiste plaanide eristamine; või

b) selle alusel, kas plaanid sisaldavad oluliselt erinevaid riske, näiteks eristades kindlasummalisel palgal põhinevaid pensioniplaane lõplikul palgal põhinevatest plaanidest ja töösuhte lõppemise järgsetest arstiabiplaanidest.

Kui ettevõte avalikustab andmed mitme plaani kohta kokkuvõtlikult, siis tuleb need andmed esitada kaalutud keskmistena või suhteliselt  kitsaste  vahemikena.

123. Paragrahvis 30 nõutakse täiendavaid andmeid selliste mitut tööandjat hõlmavate plaanide kohta, mida käsitletakse kindlaksmääratud hüvitistega plaanidena.

124. Kui IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooni avalikustamine” seda nõuab, avalikustab ettevõte informatsiooni:

a) tehingute kohta seotud osapoolte ja töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanide vahel; ning

b) juhtivpersonali liikmete töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohta.

125. Kui IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad” seda nõuab, avalikustab ettevõte informatsiooni töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustusest tulenevate tingimuslike kohustiste kohta.

MUUD PIKAAJALISED TÖÖVÕTJA HÜVITISED

126. Muud pikaajalised töövõtja hüvitised on näiteks:

a) pikaajalised kompenseeritavad puudumised, näiteks pikaajalise töötamise eest antav puhkus või õppejõu puhkus teadustööks;

b) tähtpäevadega seotud hüvitised või muud pikaajalise töötamisega seotud hüvitised;

c) pikaajalised invaliidsushüvitised;

d) kasumiosalus ja boonused, mis  kuuluvad maksmisele 12 kuu või pikema aja jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja asjakohast tööalast teenust osutas; ja

e) edasilükatud kompensatsioonid, mida makstakse 12 kuu või pikema aja jooksul alates selle perioodi lõpust, mil see välja teeniti;

127. Üldjuhul ei kaasne muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste mõõtmisega samal määral ebakindlust kui töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste mõõtmisega. Lisaks sellele tekitab muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste kasutuselevõtt või nende muutmine harva olulisi möödunud tööalase teenistuse kulutusi. Neil põhjustel nõuab käesolev standard muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste arvestamisel lihtsustatud meetodi kasutamist. See meetod erineb töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste arvestamise meetodist järgmiselt:

a) kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid kajastatakse kohe ja “koridori” ei kohaldata; ja

b) kõik möödunud tööalase teenistuse kulutused kajastatakse kohe.

Kajastamine ja mõõtmine

128. Muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste kohustisena kajastatud summa peab olema järgmiste summade neto kogusumma:

a) kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus bilansipäeval (vt paragrahv 64);

b) miinus selliste plaani varade (kui neid on) õiglane väärtus bilansipäeval, millest tulenevad kohustused tuleb täita otseselt (vt paragrahvid 102–104).

Selle kohustise mõõtmisel peab ettevõte kohaldama paragrahve 49–91, välja arvatud paragrahvid 54 ja 61. Kompensatsiooni saamise õiguse kajastamisel ja mõõtmisel peab ettevõte kohaldama paragrahvi 104A.

129. Muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste puhul peab ettevõte kajastama järgmiste summade neto kogusumma kuluna või (vastavalt paragrahvile 58) tuluna, välja arvatud selles ulatuses, milles mõni muu rahvusvaheline raamatupidamisstandard nõuab või lubab arvestada vara soetusmaksumuse hulka:

a) jooksva tööalase teenistuse kulutuse (vt paragrahvid 63–91);

b) intressikulu (vt paragrahv 82);

c) eeldatava tulu kõikidest plaani varadest (vt paragrahvid 105–107) ja kõikidest varana kajastatud kompensatsiooni saamise õigustest (vt paragrahv 104A);.

d) kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid, mida kõiki tuleb kajastada kohe;

e) möödunud tööalase teenistuse kulutusi, mida kõiki tuleb kajastada kohe; ja

f) mis tahes piiramiste või kohustuste täitmise mõju (vt paragrahvid 109 ja 110).

130. Muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste üks vorm on pikaajalised invaliidsushüvitised. Kui hüvitise määr sõltub tööalase teenistuse pikkusest, tekib kohustus tööalase teenuse osutamisel. Selle kohustuse mõõtmisel võetakse arvesse, kui tõenäoline on väljamaksmine ja kui pika aja jooksul väljamaksmine eeldatavalt peab toimuma. Kui hüvitise suurus on kõikidele invaliidistunud töövõtjaile ühesugune, olenemata tööalase teenistuse kestusest, kajastatakse nende hüvitiste eeldatav maksumus siis, kui pikaajalist invaliidsust põhjustav juhtum aset leiab.

Avalikustatav informatsioon

131. Kuigi käesolevas standardis ei nõuta eraldi andmete avalikustamist muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste kohta, võivad muud rahvusvahelised raamatupidamisstandardid avalikustamist nõuda, näiteks siis, kui kõnealustest hüvitistest tulenevad kulud on sellise suuruse, olemuse või esinemissagedusega, et andmete avalikustamine on oluline ettevõtte selle aruandeperioodi majandustulemuse selgitamiseks (vt IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites”).  Kui IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooni avalikustamine” seda nõuab, avalikustab ettevõte informatsiooni juhtivpersonali liikmete muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste kohta.

TÖÖSUHTE LÕPETAMISE HÜVITISED

132. Käesolev standard käsitleb töösuhte lõpetamise hüvitisi muudest töövõtja hüvitistest eraldi, kuna sündmus, mis tekitab kohustuse, on töösuhte lõpetamine, mitte töövõtja tööalane teenistus.

Kajastamine

133. Ettevõte peab kajastama töösuhte lõpetamise hüvitisi kohustisena ja kuluna siis ja ainult siis, kui ettevõte on selgelt kohustunud:

a) lõpetama töösuhte töövõtja või töövõtjate rühmaga enne tavapärast pensionilejäämise kuupäeva; või

b) pakkuma töösuhte lõpetamise hüvitisi, et soodustada vabatahtlikku töölt lahkumist.

134. Ettevõte on selgelt kohustunud töösuhte lõpetama siis ja ainult siis, kui ettevõttel on olemas üksikasjalik formaalne kava töösuhte lõpetamiseks ning kui ettevõttel ei ole reaalselt võimalik sellest taganeda. Üksikasjalik kava peab hõlmama vähemalt järgmist:

a) selliste töövõtjate asukoht, funktsioon ja hinnanguline arv, kelle tööalane teenistus kavatsetakse lõpetada;

b) töösuhte lõpetamise hüvitiste suurused iga ametikoha või tegevusala lõikes;

ja

c) plaani rakendamise aeg. Rakendamine peab algama võimalikult peatselt ja peab toimuma nii kiiresti, et oluliste muutuste tekkimine plaani ei oleks tõenäoline.

135. Ettevõttel võib olla kohustus teha töövõtjale töösuhte lõpetamisel väljamakseid (või pakkuda muid hüvitisi) vastavalt seadustele, töövõtjate või nende esindajatega sõlmitud lepingutele või muudele kokkulepetele või faktilisele kohustusele, mis põhineb senisel äritegevuse praktikal, või tingituna soovist käituda õiglaselt.  Kõnealused maksed on töösuhte lõpetamise hüvitised. Töösuhte lõpetamise hüvitised on enamasti ühekordsed väljamaksed, kuid sisaldavad mõnikord ka:

a) pensionihüvitiste või muude töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste suurendusi kas kaudselt töövõtja hüvitiste plaani kaudu või otseselt. ja

b) palka kuni kindlaksmääratud etteteatamisperioodi lõpuni, kui töövõtja ei osuta edaspidi ettevõttele majanduslikku kasu toovaid tööalaseid teenuseid.

136. Mõningaid töövõtja hüvitisi tuleb maksta olenemata põhjusest, miks töövõtja töölt lahkub. Selliste hüvitiste maksmine on kindel (eeldades, et teatavad garanteerimist või minimaalset teenistust käsitlevad tingimused on täidetud), kuid nende väljamaksmise aeg ei ole kindel. Kuigi selliseid hüvitisi käsitletakse mõningates riikides töösuhte lõpetamise kompensatsioonidena või lisahüvistena, on pigem tegemist töösuhte lõppemise järgsete hüvitistega, mitte töösuhte lõpetamise hüvitistega, ja ettevõte arvestab neid töösuhte lõppemise järgsete hüvitistena. Mõned ettevõtted pakuvad töövõtja vabatahtliku töösuhte lõpetamise korral väiksemat hüvitist (sisuliselt töösuhte lõppemise järgset hüvitist), kui ettevõtte algatusel toimuva mittevabatahtliku töösuhte lõpetamise korral. Täiendav hüvitis, mida makstakse mittevabatahtliku töösuhte lõpetamise korral, on töösuhte lõpetamise hüvitis.

137. Töösuhte lõpetamise hüvitised ei anna ettevõttele tulevast majanduslikku kasu ning neid kajastatakse kohe kuluna.

138. Töösuhte lõpetamise hüvitiste kajastamisel võib ettevõte arvesse võtta ka pensionihüvitiste või muude töövõtja hüvitiste piiramisi (vt paragrahv 109).

Mõõtmine

139. Kui töösuhte lõpetamise hüvitiste maksetähtaeg saabub enam kui 12 kuud pärast bilansipäeva, tuleb need diskonteerida kasutades paragrahvis 78 kindlaksmääratud diskontomäära.

140. Kui on tehtud pakkumine eesmärgiga soodustada vabatahtlikku töölt lahkumist, tuleb töösuhte lõpetamise hüvitiste mõõtmise aluseks võtta töövõtjate arv, kes selle pakkumise eeldatavalt vastu võtavad.

Avalikustatav informatsioon

141. Kui selliste töövõtjate arv, kes võtavad vastu pakutavad töösuhte lõpetamise hüvitised, ei ole selge, on tegemist tingimusliku kohustisega. Lähtuvalt standardi IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad” nõuetest, avalikustab ettevõte informatsiooni tingimuslike kohustiste kohta, välja arvatud juhul, kui selle tasumine ei ole tõenäoline.

142. Lähtuvalt standardi IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites" nõuetest, avalikustab ettevõte kulu olemuse ja suuruse siis, kui see on sellise suuruse, olemuse või esinemissagedusega, et nende andmete avaldamine on oluline ettevõtte selle perioodi majandustulemuse selgitamiseks. Töösuhte lõpetamise hüvitised võivad kaasa tuua kulu, mis tuleb avalikustada, et seda nõuet täita.

143. Juhtudel, mil IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooni avalikustamine” seda nõuab, avalikustab ettevõte informatsiooni juhtivpersonali liikmetele makstavate töösuhte lõpetamise hüvitiste kohta.

OMAKAPITALIPÕHISED HÜVITISED

144. Omakapitalipõhised hüvitised hõlmavad järgmises vormis esinevaid hüvitisi:

a) aktsiad, aktsiaoptsioonid ja muud omakapitaliinstrumendid, mis antakse töövõtjatele alla sellist õiglast väärtust, millega need oleks antud kolmandatele isikutele; ja

b) rahalised maksed, mille suurus sõltub aruandva ettevõtte aktsiate edaspidisest turuhinnast.

Kajastamine ja mõõtmine

145. Käesolevas standardis ei sätestata omakapitalipõhiste hüvitiste kajastamise ja mõõtmise nõudeid.

Avalikustatav informatsioon

146. Alljärgnevalt esitatud avalikustamisnõuded on mõeldud selleks, et võimaldada finantsaruannete kasutajatel hinnata omakapitalipõhiste hüvitiste mõju ettevõtte finantsseisundile, majandustulemustele ja rahavoogudele. Omakapitalipõhised hüvitised võivad mõjutada:

a) ettevõtte finantsseisundit, nõudes ettevõttelt omakapitaliinstrumentide väljalaskmist või finantsinstrumentide konverteerimist näiteks siis, kui aktsiaoptsioonid kuuluvad töövõtjate või töövõtja hüvitiste plaanidesse või kui nad on osaliselt täitnud hüvitiste garanteerimisnõudeid, mis võimaldavad neil tulevikus aktsiaoptsioone omandada; ning

b) ettevõtte majandustulemust ja rahavoogusid, vähendades sularaha hulka või muid töövõtja hüvitisi, mida ettevõte pakub oma töövõtjatele vastutasuks osutatud tööalaste teenuste eest.

147. Ettevõte peab avalikustama:

a) omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide olemuse ja tingimused (kaasa arvatud garanteerimissätted);

b) omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide arvestusmetoodika;

c) finantsaruannetes kajastatud summad omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide kohta;

d) aruandeperioodi alguses ja lõpus omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide (ja aktsiaoptsioonide korral töövõtjate) valduses olevate ettevõte omakapitaliinstrumentide arvu ja tingimused (kaasa arvatud vajaduse korral dividendid ja hääleõigus, konverteerimisõigused, täitmiskuupäevad, täitmishinnad ja aegumistähtajad). Tuleb  ära näidata, millises ulatuses on töövõtjate õigused neile instrumentidele garanteeritud perioodi alguses ja lõpus;

e) aruandeperioodi jooksul omakapitalipõhiste hüvitiste plaanidele või töövõtjatele väljastatud ettevõte omakapitaliinstrumentide (või omakapitalipõhiste hüvitiste plaani kohaselt töövõtjatele jagatud omakapitaliinstrumentide) arvu ja tingimused (kaasa arvatud vajaduse korral dividendid ja hääleõigus, konverteerimisõigused, täitmiskuupäevad, täitmishinnad ja aegumistähtajad) ning omakapitalipõhiste hüvitiste plaanist või töövõtjatelt saadud võimaliku tasu õiglase väärtuse;

f) aruandeperioodi jooksul omakapitalipõhiste hüvitiste plaani alusel täitmisele pööratud aktsiaoptsioonide arvu, täitmiskuupäevad ja täitmishinnad;

g) omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide või nende alusel töövõtjatele kuuluvate selliste aktsiaoptsioonide arvu, mille täitmistähtaeg on perioodi jooksul möödunud; ja

h) selliste laenude või tagatiste summa ja põhitingimused, mille aruandev asutus on väljastanud omakapitalipõhiste hüvitiste plaanile või selle nimel.

148. Ettevõte peab avalikustama ka:

a) omakapitalipõhiste hüvitiste plaani kuuluvate ettevõtte enda omakapitaliinstrumentide (välja arvatud aktsiaoptsioonid) õiglase väärtuse aruandeperioodi alguses ja lõpus; ning

b) aruandeperioodi jooksul ettevõtte poolt omakapitalipõhiste hüvitiste plaanidele või töövõtjatele väljastatud omakapitaliinstrumentide (välja arvatud aktsiaoptsioonid) õiglase väärtuse või omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide poolt töövõtjatele väljastatud omakapitaliinstrumentide (välja arvatud aktsiaoptsioonid) õiglase väärtuse väljastamiskuupäeval.

Kui omakapitaliinstrumentide (välja arvatud aktsiaoptsioonid) õiglase väärtuse määramine ei ole otstarbekohane, tuleb see asjaolu avalikustada.

149. Kui ettevõttel on rohkem kui üks omakapitalipõhiste hüvitiste plaan, võib andmed esitada kokkuvõtlikult, iga plaani kohta eraldi või rühmitatuna nii nagu peetakse kõige otstarbekamaks, et hinnata ettevõtte kohustusi selliste plaanide alusel omakapitaliinstrumentide väljastamiseks ja nende kohustuste muudatusi käesoleva aruandeperioodi jooksul. Sellistes rühmitustes võib eristada näiteks asjaomaste töövõtjate gruppide asukohta ja töökogemust. Kui ettevõte esitab mitme plaani kohta kokkuvõtlikud andmed, siis tuleb need esitada kaalutud keskmistena või suhteliselt kitsaste vahemikena.

150. Kui ettevõte on töövõtjatele või omakapitalipõhiste hüvitiste plaanidele väljastanud aktsiaoptsioone, võib andmed esitada kokkuvõtlikult, iga plaani kohta eraldi või rühmitatuna nii nagu peetakse kõige otstarbekamaks, et hinnata väljastatavate aktsiate arvu ja väljastamisaega ning selle tulemusel saadavat rahasummat. Näiteks võib osutuda otstarbekaks eristada nn "väärtusetuid" (“out-of -the-money”) optsioone (kus täitmishind ületab käesoleva aja turuhinna) "väärtust omavatest" (“in-the-money”) optsioonidest (kus käesoleva aja turuhind ületab täitmishinna). Lisaks sellele võib osutuda otstarbekaks rühmitada andmeid nii, et ei ühendata optsioone, mille täitmishind ja täitmiskuupäev on väga erinevad.

151. Paragrahvides 147 ja 148 nõutud andmed on mõeldud käesoleva standardi eesmärkide täitmiseks. Standardi IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooni avalikustamine” nõuete täitmiseks võidakse nõuda täiendavaid andmeid, kui ettevõte:

a) annab omakapitalipõhiseid hüvitisi juhtivpersonali liikmetele;

b) ) annab omakapitalipõhiseid hüvitisi ettevõtte emaettevõtte poolt emiteeritud instrumentidena; või

c) astub tehingutesse selliste seotud osapoolte vahel, kellel on seotud omakapitalipõhiste hüvitiste plaanid;

152. Kuna omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide suhtes ei ole üksikasjalikke kajastamis- ja mõõtmisnõudeid, on finantsaruannete kasutajatel kasulik teada andmeid sellistes plaanides kasutatud finantsinstrumentide õiglase väärtuse kohta. Kuna aga ei ole üksmeelt saavutatud küsimuses, milline oleks kohaseim viis aktsiaoptsioonide õiglase väärtuse määramiseks, ei nõua käesolev standard nende õiglase väärtuse esitamist.

ÜLEMINEKUSÄTTED

153. Käesolev osa sätestab kindlaksmääratud hüvitistega plaani käsitlemine üleminekuperioodil. Kui ettevõte käesoleva standardi esmakordselt muude töövõtja hüvitiste suhtes kasutusele võtab, kohaldab ta standardit IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites”.

154. Käesolev standardi esmasel rakendamisel peab ettevõte määrama oma kindlaksmääratud hüvitistega plaanide üleminekukohustise sel kuupäeval järgmiselt:

a) kohustuse nüüdisväärtus kasutuselevõtu päeval (vt paragrahv 64);

b) miinus selliste plaani varade (kui neid on) õiglane väärtus esmase rakendamisekuupäeval, millest tulenevad kohustused tuleb täita otseselt (vt paragrahvid 102–104);

c) miinus kõik möödunud tööalase teenistuse kulutused vastavalt paragrahvile 96, mis tuleb kajastada hilisematel aruandeperioodidel.

155. Kui üleminekukohustis on suurem kui kohustis, mis oleks samal kuupäeval kajastatud ettevõtte varasema arvestusmeetodi kohaselt, peab ettevõte tegema tühistamatu otsuse kajastada seda suurenemist osana oma kindlaksmääratud hüvitiste kohustisest vastavalt paragrahvile 54:

a) vastavalt standardile IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites” kohe või

b) kuluna lineaarselt kuni viie aasta jooksul alates standardi esmasest rakendamisest. Kui ettevõte valib variandi b, peab ta:

i) bilansis kajastatud varade mõõtmisel kohaldama paragrahvis 58(b) kirjeldatud ülempiiri;

ii) avalikustama igal bilansipäeval:

1) kajastamata suurenemise summa ja 2) kõnealusel perioodil kajastatud summa;

iii) piirama edaspidiste kindlustusmatemaatiliste kasumite (aga mitte negatiivse möödunud tööalase teenistuse kulutuse) kajastamist järgmiselt: Kui kindlustusmatemaatiline kasum tuleb kajastada vastavalt paragrahvidele 92 ja 93, peab ettevõte kajastama selle kindlustusmatemaatilise kasumi üksnes selles ulatuses, milles  kajastamata kindlustusmatemaatiliste kasumite kumulatiivne netosumma (enne selle kindlustusmatemaatilise kasumi kajastamist) ületab üleminekukohustise kajastamata osa suuruse; ja

iv) võtta kõnealune üleminekukohustise kajastamata osa arvesse mis tahes edaspidise kasumi või kahjumi kindlaksmääramisel kohustuse täitmise või piiramise tulemusel.

Kui üleminekukohustis on väiksem kui kohustis, mis oleks samal kuupäeval kajastatud ettevõtte eelneva arvestusmetoodika kohaselt, peab ettevõte selle vähendamise kajastama kohe vastavalt paragrahvile 8.

156. Käesoleva standardi esmasel rakendamisel sisaldab arvestusmetoodika muutus kõiki kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid, mis tulenevad varasematest perioodidest isegi juhul, kui need kuuluvad paragrahvis 92 sätestatud 10%-lise “koridori” alla.

Paragrahve 154 ja 156 illustreeriv näide

31. detsembril 1998. a on ettevõtte bilansis penisonikohustis 100.  Ettevõte võtab standardi kasutusele 1. jaanuaril 1999, mil standardi kohase kohustuse nüüdisväärtus on 1300 ja plaani varade õiglane väärtus on 1000. 1. jaanuaril 1993 suurendas ettevõte pensione (garanteerimata hüvitiste maksumus: 160; sel kuupäeval garanteerimiseni jäänud aja keskmine pikkus: 10 aastat).

Ülemineku mõju on järgmine:

Kohustuse nüüdisväärtus <_o3a_p />

1 300 <_o3a_p />

Plaani varade õiglane väärtus <_o3a_p />

(1000) <_o3a_p />

Miinus: möödunud tööalase teenistuse kulutus, mis kajastatakse hilisematel perioodidel (160 x 4/10) <_o3a_p />

64 <_o3a_p />

Üleminekukohustis <_o3a_p />

236 <_o3a_p />

Juba kajastatud kohustis <_o3a_p />

100 <_o3a_p />

Kohustise suurenemine <_o3a_p />

136 <_o3a_p />

Ettevõte võib valida, kas kajastada suuremist summas 136 kohe või viie aasta jooksul. Valikut ei saa muuta.

31. detsembril 1999 on käesoleva standardi kohaselt kohustuse nüüdisväärtus on 1400 ja plaani varade õiglane väärtus 1050. Kajastamata kindlustusmatemaatiliste kasumite kumulatiivne netosumma alates standardi kasutuselevõtust on 120. Plaanis osalevate töövõtjate eeldatav keskmine töövõimeline iga oli kaheksa aastat. Ettevõte rakendab põhimõtet, mille kohaselt kõik kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid kajastatakse kohe, nagu lubatud paragrahviga 93.

Paragrahvis 155(b)(iii) sätestatud ülempiiri mõju on järgmine:

Kajastamata kindlustusmatemaatiliste kasumite kumulatiivne netosumma <_o3a_p />

120 <_o3a_p />

Üleminekukohustiste kajastamata osa(136 x 4/5) <_o3a_p />

109 <_o3a_p />

Maksimaalne kajastatav kasum (paragrahv 155(b)(iii)) <_o3a_p />

11 <_o3a_p />

 

JÕUSTUMISKUUPÄEV

157. Käesolevat rahvusvahelist raamatupidamisstandardit rakendatakse nende finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1.jaanuaril 1999 või pärast seda algavaid aruandeperioode, välja arvatud paragrahvides 159 ja 159A sätestatud juhud. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui ettevõte kohaldab käesolevat standardit pensionihüvitiste suhtes finantsaruannetes, mis hõlmavad enne 1.jaanuari 1999 algavaid aruandeperioode, siis peab ettevõte avalikustama, et 1993. aastal kasutusele võetud standardi IAS 19 “Pensionihüvitistega seotud kulud” asemel on rakendatud käesolevat standardit.

158. Käesolev standard asendab1993.aastal kinnitatud standardi IAS 19 “Pensionihüvitistega seotud kulud”.

159. Raamatupidamise aastaaruannete2 suhtes, mis hõlmavad 1.juulil 2001 või pärast seda algavaid aruandeperioode, kehtib järgmine:

a) plaani varade uuendatud määratlus vastavalt paragrahvile 7 ja sellega seotud pikaajaliste töövõtja hüvitiste fondidesse kuuluvate varade ja nõuetekohaste kindlustuslepingute määratlused; ning

b) paragrahvides 104A, 128 ja 129 sätestatud kompensatsioonide kajastamis- ja mõõtmisnõuded ning nendega seotud avalikustatavad andmed paragrahvis 120(c)(vii), paragrahvis 120(f)(iv), paragrahvis 120(g) ja paragrahvis 120(h)(iii).

Varasem kohaldamine on soovitatav. Kui varasem kohaldamine mõjutab finantsaruandeid, siis tuleb see asjaolu avalikustada.

159A. Paragrahvis 58A nimetatud muudatusi kohaldatakse nende raamatupidamise aastaaruannete3 suhtes, mis hõlmavad 31.mail 2001 või pärast seda lõppevaid aruandeperioode. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui varasem rakendamine mõjutab finantsaruandeid, siis tuleb see asjaolu avalikustada.

160. Standardit IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites” kohaldatakse siis, kui ettevõte muudab oma arvestusmeetodeid nii, et need kajastavad paragrahvides 159 ja 159A sätestatud muudatusi.

 Käesoleva standardi tagasiulatuval kohaldamisel, mida nõuab põhikäsitlus ja mida lubavad standardis IAS 8 sätestatud alternatiivkäsitlused, käsitleb ettevõte neid muudatusi nii, nagu need oleksid rakendatud üheaegselt käesoleva standardi muude osadega.

 

1
Ülejääk on see osa plaani varade õiglasest väärtusest, mis ületab kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtust.

2
Vastavalt jõustumiskuupäevade täpsemale sõnastusele, mis kinnitati 1998. aastal, viidatakse paragrahvides 159 ja 159A "raamatupidamise aastaaruannetele". Paragrahvis 157 viidatakse "finantsaruannetele".

3
Vastavalt jõustumiskuupäevade täpsemale sõnastusele, mis kinnitati 1998. aastal, viidatakse paragrahvides 159 ja 159A "raamatupidamise aastaaruannetele". Paragrahvis 157 viidatakse "finantsaruannetele".

Osale arutelus

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Lihtne äritarkvara juhile

BudgetMatador on juhi töölaud ettevõtte rahaasjade haldamiseks. Rakendus optimeerib juhi ning raamatupidaja vahelist koostööd ning annab juhile mõeldud ülevaate ettevõtte finantsolukorrast.

Majandustarkvara RAPID

Tarkvaraga RAPID saate korraldada keskmise või väikese ettevõtte raamatupidamise ja majandusarvestuse - laoarvestus, palgaarvestus, teenindus, üüriarvestus, jm. RAPIDi tasuta versiooniga saab töö tehtud üksikettevõtja, alustav ettevõte või mittetulundusühing.

Valdkonna tööpakkumised

MAXIMA EESTI OÜ otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Fontes PMP OÜ

22. oktoober 2018

Uudised

Tööriistad