IAS2 Varud

Käesoleva muudetud rahvusvahelise
raamatupidamisstandardiga asendatakse standard IAS 2 “Varude hindamine ja
esitamine soetusmaksumuse süsteemi kontekstis”, mille IASC juhatus kinnitas
1975. aasta oktoobris. Muudetud standard kehtib finantsaruannete kohta, mis
hõlmavad 1. jaanuaril 1995 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

1999. a mais muudeti standardiga IAS 10 (muudetud 1999) “Bilansipäevajärgsed sündmused”, paragrahvi 28. Muudetud tekst kehtib raamatupidamise aastaaruannete kohta, mis hõlmavad 1. jaanuaril 2000 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

Standardiga IAS 41 “Põllumajandus” muudeti 2000. a detsembris paragrahvi 1 ning lisati paragrahv 16A. Muudetud tekst kehtib raamatupidamise aastaaruannete kohta, mis hõlmavad 1. jaanuaril 2003 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

Standardiga IAS 2 seondub üks SIC tõlgendus:

- SIC-1: Järjepidevus – erinevad varude soetusmaksumuse arvestusmeetodid.

SISUKORD

<_o3a_p />

Paragrahvid <_o3a_p />

Eesmärk <_o3a_p />

<_o3a_p />

Rakendusala <_o3a_p />

1-3 <_o3a_p />

Mõisted <_o3a_p />

4-5 <_o3a_p />

Varude mõõtmine <_o3a_p />

6 <_o3a_p />

Varude soetusmaksumus <_o3a_p />

7-18 <_o3a_p />

Ostukulutused <_o3a_p />

8-9 <_o3a_p />

Töötlemiskulutused <_o3a_p />

10-12 <_o3a_p />

Muud kulutused <_o3a_p />

13-15 <_o3a_p />

Teenuse osutaja varude soetusmaksumus <_o3a_p />

16 <_o3a_p />

Bioloogiliste varade kaasabil saadud põllumajandustoodangu soetusmaksumus <_o3a_p />

16A <_o3a_p />

Varude soetusmaksumuse mõõtmisemeetodid <_o3a_p />

17-18 <_o3a_p />

Soetusmaksumuse arvestusmeetodid <_o3a_p />

19-24 <_o3a_p />

Põhikäsitlus <_o3a_p />

21-22 <_o3a_p />

Lubatud alternatiivkäsitlus <_o3a_p />

23-24 <_o3a_p />

Neto realiseerimisväärtus <_o3a_p />

25-30 <_o3a_p />

Kuluna kajastamine <_o3a_p />

31-33 <_o3a_p />

Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />

34-40 <_o3a_p />

Jõustumiskuupäev <_o3a_p />

41 <_o3a_p />

Standardeid, mis on esitatud poolpaksus kursiivkirjas, tuleb lugeda koos käesolevas standardis esitatud taustmaterjali ja rakendusjuhise ning “Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite eessõnaga”. Rahvusvahelised raamatupidamisstandardid ei ole ette nähtud rakendamiseks ebaoluliste objektide suhtes (vt eessõna paragrahv 12).

EESMÄRK

Käesoleva standardi eesmärk on kehtestada varude soetusmaksumuse põhine raamatupidamiskäsitlus. Varude arvestuse põhiküsimuseks on soetusmaksumuse suurus, milles vara kajastada ja edasi kanda kuni seonduvate tulude kajastamiseni. Käesolev standard annab praktilisi juhiseid soetusmaksumuse määramise ning nende järgneva kuluna kajastamise kohta, kaasa arvatud allahindlus neto realiseerimisväärtuseni. Standard annab juhiseid ka soetusmaksumuse arvestusmeetodite kohta, mida kasutatakse varude soetusmaksumuse määramiseks.

RAKENDUSALA

1. Käesolevat standardit rakendatakse finantsaruannete suhtes, mis on koostatud soetusmaksumusel põhinevast arvestusest lähtuvalt, arvepidamiseks varude üle, mis ei hõlma:

(a) lõpetamata toodangut, mis tekib ehituslepingute, kaasa arvatud otseselt seotud teeninduslepingute raames (vt IAS 11 “Ehituslepingud”);

(b) finantsinstrumente; ja

(c) tootjate loomakasvatus-, põllundus- ja metsandussaaduste ning maakide varusid määrani, mil neid mõõdetakse neto realiseerimisväärtuses vastavalt teatavate majandusharude heale tavale;

(d) põllumajandustegevusega seotud bioloogilisi varasid (vt IAS 41 “Põllumajandus”).

2. Käesoleva standardiga asendatakse 1975. a kinnitatud standard IAS 2 “Varude hindamine ja esitamine soetusmaksumuse süsteemi kontekstis”.

3. Paragrahvis 1(c) nimetatud varusid mõõdetakse teatud tootmisetapis neto realiseerimisväärtuses. See toimub näiteks juhul, kui põllumajanduskultuurid on koristatud või maagid kaevandatud ning nende müük on kindlustatud forward-lepingu või riikliku garantiiga, või kui eksisteerib ühtlane turg ning müügi ebaõnnestumise oht pole märkimisväärne. Sellised varud ei kuulu käesoleva standardi rakendusalasse.

MÕISTED

4. Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Varud on varad, mida

(a) hoitakse müümiseks tavapärase äritegevuse käigus;

(b) parajasti toodetakse niisuguse müümise eesmärgil; või

(c) materjalid või tarvikud, mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel.

Neto realiseerimisväärtus on tavapärases äritegevuses kasutatav hinnanguline müügihind, millest on maha arvatud toote lõpetamiseks ja müügi sooritamiseks vajalikud hinnangulised kulutused.

5. Varud hõlmavad ostetud ja edasimüügiks hoitavaid kaupu, kaasa arvatud näiteks jaemüüja ostetud ja edasimüügiks hoitav kaup või edasimüügiks hoitav maa ja muu vara. Samuti kuuluvad varude hulka ettevõtte toodetud valmistoodang või tootmises olev lõpetamata toodang ning ka materjalid ja tarvikud, mis ootavad kasutamist tootmisprotsessis. Teenuste osutaja puhul hõlmavad varud teenuse kulutusi, mida kirjeldatakse paragrahvis 16 ja mille kohta ettevõte ei ole veel kajastanud nendega seotud tulu (vt IAS 18 “Tulu”).

VARUDE MÕÕTMINE

6. Varusid tuleb mõõta kas soetusmaksumuses või neto realiseerimisväärtuses, sõltuvalt sellest, kumb on madalam.

Varude soetusmaksumus

7. Varude soetusmaksumus sisaldab kõiki ostu-, töötlemis- ja muid kulutusi, milleta varud ei oleks praeguses asukohas ega seisukorras.

Ostukulutused

8. Varude ostukulutuste hulka kuuluvad ostuhind, imporditollimaksud ja muud maksud (mida maksuamet ettevõttele hiljem ei tagasta) ning transpordi-, käitlemis- ja muud lõpetatud toodangu, materjalide ja teenuste soetamisega otseselt seotud kulutused. Kaubanduslikud allahindlused, mahahindlused ja muud sellised hinnaalandid arvatakse ostukulutuste määramisel maha.

9. Ostukulutuste hulka võivad kuuluda valuutakursivahed, mis on tekkinud äsja soetatud varude kohta välisvaluutas esitatud arvete tõttu, mida on lubatud esitada standardi IAS 21 “Valuutakursi muutuste mõju” alternatiivkäsitluse kohastel erandjuhtudel. Nimetatud kursivahed piirduvad vaid nendega, mis on tulenevad valuuta järsust devalveerimisest või odavnemisest, mille katmiseks pole jooksvaid vahendeid ning mis mõjutab kohustusi, mida ei saa tasaarveldada ja mis tekivad varude äsjasest soetamisest.

Töötlemiskulutused

10. Varude töötlemiskulutuste hulka kuuluvad toodanguühikutega otseselt seotud kulud, näiteks otsesed tööjõukulud. Need sisaldavad ka materjali valmistoodanguks muundamisel tekkivaid süstemaatiliselt toodetele jagatavaid tootmise püsivaid ja muutuvaid üldkulusid. Püsivad tootmislikud üldkulud on need kaudsed toodangu kulud, mis olenemata toodangu mahust jäävad suhteliselt muutumatuks, näiteks tehase hoonete ja seadmete amortisatsioon ja hooldus ning tehase juhtimis- ja halduskulud. Muutuvad tootmislikud üldkulud on need kaudsed toodangu kulud, mis muutuvad otseselt või peaaegu otseselt koos muutustega toodangu mahus, näiteks kaudsed materjalikulud ja kaudsed tööjõukulud.

11. Püsivate tootmislike üldkulude jaotamine töötlemiskulutustele põhineb tootmisseadmete normaalvõimsusel. Normaalvõimsus on teatud ajaperioodide või sessioonide jooksul normaalsetes tingimustes keskmine eeldatavalt toodetav toodang, arvestades regulaarsest hooldusremondist tekkivat võimsuskadu. Tegelikku tootmisvõimsuse taset võib kasutada juhul, kui see on ligilähedane normaalvõimsusele. Igale toodanguühikule jaotatud püsivate üldkulude maht ei suurene madala tootmistaseme või tootmisseisakute tõttu. Jaotamata üldkulusid kajastatakse kuludena nende tekkimise perioodil. Ebatavaliselt kõrge tootmismahuga perioodidel vähendatakse igale toodanguühikule jaotatud püsivate üldkulude mahtu nii, et varude maksumus ei kujuneks soetusmaksumusest kõrgemaks. Muutuvad tootmislikud üldkulud jaotatakse igale toodanguühikule tootmisseadmete tegeliku kasutamise alusel.

12. Tootmisprotsessis võidakse toota samaaegselt mitut toodet. See toimub näiteks mitme omavahel seotud toote tootmisel või juhul, kui väljundiks on põhi- ja kõrvaltoode. Kui iga toote töötlemiskulutusi pole võimalik eraldi määratleda, jaotatakse need toodetele põhjendatud ja järjepideval viisil. Jaotamine võib näiteks põhineda iga toote suhtelisel müügiväärtusel kas tootmisprotsessi etapis, mil tooted muutuvad üksteisest eristatavaks, või tootmise lõppjärgus. Enamik kõrvaltooteid on oma laadilt ebaolulised. Sellisel juhul mõõdetakse neid enamasti neto realiseerimisväärtuses ning see maksumus lahutatakse põhitoote soetusmaksumusest. Selle tulemusena ei erine põhitoote bilansiline maksumus oluliselt tema soetusmaksumusest.

Muud kulutused

13. Muud kulutused lülitatakse varude soetusmaksumusse ainult sel määral, mil neid tehakse varude praegusesse asukohta ja seisukorda viimisel. Näiteks võib olla kohane lisada varude soetusmaksumusele mittetootmislikud üldkulud või eriklientidele toodete kavandamisega seotud kulutused.

14. Kulutused, mida ei arvata varude soetusmaksumuse hulka ning mida kajastatakse nende tekkeperioodi kuludena, on näiteks:

(a) ebatavaliselt suur kasutatud materjali kulu, tööjõukulu või muud tootmiskulutused;

(b) ladustamiskulutused, välja arvatud juhul, kui need on vajalikud tootmisprotsessis enne järgmist tootmisetappi;

(c) üldhalduskulud, mis ei ole seotud varude praegusesse asukohta ja seisukorda viimisega; ja

(d) müügikulud.

15. Piiratud tingimustel arvatakse varude soetusmaksumusse ka laenukasutuse kulutused. Sellised tingimused määratletakse standardis IAS 23 “Laenukasutuse kulutused” lubatud alternatiivkäsitluses.

Teenuse osutaja varude soetusmaksumus

16. Teenuse osutaja varude soetusmaksumus sisaldab peamiselt tööjõukulutusi ja muid kulutusi teenuse osutamisega otseselt seotud personalile, kaasa arvatud kulutused juhendavale personalile ning seonduvad üldkulud. Müügi- ja üldhalduspersonaliga seotud tööjõu- ja muid kulutusi ei lisata soetusmaksumusse, neid kajastatakse vastava tekkeperioodi kulutustena.

Bioloogiliste varade kaasabil saadud põllumajandustoodangu soetusmaksumus

16A. Vastavalt standardile IAS 41 “Põllumajandus” mõõdetakse ettevõtte bioloogilistelt varade kaasabil saadud põllumajandustoodangu varusid nende esmasel arvelevõtmisel õiglases väärtuses, millest on maha arvatud hinnangulised müügikohaga seotud kulud saagikoristushetkel. Seda loetakse käesoleva standardi mõistes varude soetusmaksumuseks antud kuupäeval.

Varude soetusmaksumuse mõõtmise meetodid

17. Varude soetusmaksumuse mõõtmise meetodeid, nagu normkulutuste meetod või jaehinna meetod, võib kasutada praktilistel kaalutlustel, kui tulemused on ligilähedased soetusmaksumusele. Normkulutuste meetodi puhul võetakse arvesse materjali ja tarvikute, tööjõu, efektiivsuse ja tootmisvõimsuse rakendamise normtasemeid. Neid vaadatakse regulaarselt üle ning vajaduse korral korrigeeritakse vastavalt tegelikele tingimustele.

18. Jaehinna meetodit kasutatakse sageli jaekaubanduses, et mõõta varusid, mis sisaldavad suurt arvu kiiresti muutuvaid objekte, millel on samalaadne rentaabluse määr ning mille suhtes on ebaotstarbekas kasutada teisi soetusmaksumuse mõõtmise meetodeid. Varude soetusmaksumus määratakse, vähendades varude müügiväärtust vastava käibe brutorentaabluse protsendi võrra. Kasutatav protsent võtab arvesse varud, mille maksumust on alandatud algsest müügihinnast allapoole. Tihti rakendatakse erinevate jaemüügi valdkondade suhtes erinevat keskmist protsenti.

Soetusmaksumuse arvestusmeetodid

19. Tavapäraselt üksteisest selgelt eristatavate varuobjektide ning konkreetsete projektide raames toodetud ja käsitletud kaupade ja teenuste soetusmaksumuse kindlaksmääramisel lähtutakse iga objektiga seotud kulutustest.

20. Iga objekti soetusmaksumuse kindlaksmääramine tähendab eraldi maksumuse omistamist üksikutele varuobjektidele. See on asjakohane käsitlus konkreetse projektiga seonduvate objektide puhul, olenemata sellest, kas need on ostetud või toodetud. Samas on iga objekti soetusmaksumuse eraldi kindlaksmääramine ebasobiv juhul, kui varud koosnevad suurest arvust samalaadsetest objektidest, mis ei ole tavapäraselt üksteisest selgelt eristatavad. Sellisel juhul võib kasutada varudesse allesjäävate objektide valikumeetodit, et leida ettemääratud mõju aruandeperioodi puhaskasumile või- kahjumile.

Põhikäsitlus

21. Varude soetusmaksumus, välja arvatud paragrahvis 19 kirjeldatud varude puhul, tuleb kindlaks määrata, kasutades FIFO või kaalutud keskmise soetusmaksumuse arvestusvalemit.

22. FIFO valem eeldab, et esimeses järjekorras ostetud varude objektid müüakse esimesena, mistõttu aruandeperioodi lõpul jäävad varudesse need objektid, mis on ostetud või toodetud viimasena. Kaalutud keskmise soetusmaksumuse valemist lähtuvalt määratakse iga objekti soetusmaksumus samalaadsete objektide aruandeperioodi alguse soetusmaksumuse ja aruandeperioodi jooksul ostetud või toodetud objektide soetusmaksumuse kaalutud keskmisena. Keskmist võib arvutada perioodipõhiselt või iga täiendava partii saamisel, sõltuvalt ettevõtte konkreetsetest tingimustest.

Lubatud alternatiivkäsitlus

23. Varude soetusmaksumus, välja arvatud paragrahvis 19 kirjeldatud varude puhul, määratakse kindlaks LIFO valemit kasutades.1

24. LIFO valem eeldab, et viimases järjekorras ostetud või toodetud varude objektid müüakse esimesena, mistõttu aruandeperioodi lõpul jäävad varudesse need objektid, mis on ostetud või toodetud esimesena.

Neto realiseerimisväärtus

25. Varude soetusmaksumus tuleb alla hinnata, kui varud on kahjustatud, täielikult või osaliselt aegunud või kui nende müügihind on langenud. Varude soetusmaksumus tuleb alla hinnata ka siis, kui toote eeldatavad viimistlemis- või müügikulutused on suurenenud. Tava hinnata varusid alla soetusmaksumuselt neto realiseerimisväärtuseni on kooskõlas seisukohaga, et varasid ei tohiks kajastada suuremas väärtuses, kui on nende hinnanguline müügi- või kasutusväärtus.

26. Varud hinnatakse tavaliselt alla neto realiseerimisväärtuseni üksikobjektide lõikes. Siiski võib teatud asjaoludel osutuda otstarbekaks grupeerida samalaadseid või omavahel seotud objekte. Selline olukord võib olla ühe ja sama tooteliiniga seotud varude objektide puhul, millel on samalaadne otstarve või lõppkasutus, mida toodetakse ja turustatakse samas geograafilises piirkonnas ning mida ei ole otstarbekas hinnata eraldi teistest sama tootmisliini objektidest. Ei ole asjakohane hinnata varusid alla nende grupikuuluvuse alusel, nagu näiteks valmistoodang või kõik teatud majandusharu või geograafilise segmendi varud. Teenuste osutajad määravad tavaliselt kindlaks kulutused iga teenuse kohta, millel on eraldi müügihind. Seetõttu käsitatakse igat sellist teenust eraldiseisva objektina.

27. Neto realiseerimisväärtuse hinnangud põhinevad kõige usaldusväärsematel tõenditel, mis on kättesaadavad hinnangute tegemise ajal varude oodatava realiseerimisväärtuse kohta. Nendes hinnangutes võetakse arvesse pärast aruandeperioodi lõppu aset leidnud sündmustega otseselt seotud hinna või kulude kõikumisi sel määral, mil need sündmused kinnitavad aruandeperioodi lõpul eksisteerinud olukorda.

28. Neto realiseerimisväärtuse hinnangutes võetakse arvesse ka varude hoidmise eesmärki. Näiteks müügi või teeninduse püsilepingute täitmiseks hoitavate varude neto realiseerimisväärtus põhineb lepinguhinnal. Kui müügilepingud ei kata hoitavate varude kogust, põhineb ülejäägi neto realiseerimisväärtus üldistel müügihindadel. Eraldised või tingimuslikud kohustised võivad tuleneda laoseisu ületavatest müügi või ostu püsilepingutest. Selliseid eraldisi või tingimuslikke kohustisi käsitletakse standardis IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad”.

29. Varude tootmiseks hoitavaid materjale ja tarvikuid ei hinnata allapoole soetusmaksumust juhul, kui valmistoodangut, mille valmistamiseks neid kasutatakse, suudetakse eeldatavasti müüa soetusmaksumuse väärtuses või üle selle. Kui aga materjalide hinnalangus viitab sellele, et valmistoodangu soetusmaksumus ületab selle neto realiseerimisväärtuse, hinnatakse materjalid alla nende neto realiseerimisväärtuseni. Sellisel juhul võib materjalide asendusmaksumus olla nende neto realiseerimisväärtuse parimaks mõõdupuuks.

30. Igal järgneval aruandeperioodil hinnatakse neto realiseerimisväärtust uuesti. Kui varasemat varude allahindlust allapoole soetusmaksumust põhjustanud asjaolusid enam ei eksisteeri, tühistatakse allahindlus, nii et uueks bilansiliseks jääkmaksumuseks saab vastavalt madalam, kas soetusmaksumus või muudetud neto realiseerimisväärtus. Selline olukord leiab aset näiteks siis, kui varuobjekt, mis müügihinna langemise tõttu kantakse edasi neto realiseerimisväärtuses, on järgneval aruandeperioodil endiselt alles ning tema müügihind on vahepeal tõusnud.

KULUNA KAJASTAMINE

31. Varude müügi korral tuleb nende bilansiline maksumus kajastada kuluna samal aruandeperioodil, mil kajastatakse seonduv tulu. Kõik varude allahindlused neto realiseerimisväärtuseni ning varude kaod tuleb kajastada kuluna allahindluse või kao toimumise perioodil. Kõik varude allahindluse tühistamisega seotud summad, mis tulenevad neto realiseerimisväärtuse tõusust, tuleb kajastada varude kulusumma vähenemisena tühistamise toimumise perioodil.

32. Müüdud varude bilansilise maksumuse kuluna kajastamise tulemusel saavutatakse kulude ja tulude vastavus.

33. Mõned varud võib jaotada teiste varade koosseisu, näiteks varud, mida kasutatakse omatoodetud materiaalse põhivara koostisosadena. Sellisel viisil muu vara hulka arvestatud varud kajastatakse kuluna antud vara kasuliku tööea jooksul.

AVALIKUSTATAV INFORMATSIOON

34. Finantsaruannetes tuleb avalikustada:

(a) varude mõõtmisel kasutatud arvestusmeetodid, kaasa arvatud kasutatud soetusmaksumuse arvestusmeetod;

(b) varude bilansiline kogumaksumus ja ettevõttele sobivalt liigitatud varude bilansilised maksumused;

(c) neto realiseerimisväärtuses kajastatud varude bilansiline maksumus;

(d) kõigi allahindluste tühistamissummad, mida kajastatakse vastavalt paragrahvile 31 perioodi tuluna;

(e) varude allahindluse tühistamist põhjustanud asjaolud või sündmused vastavalt paragrahvile 31;ning

(f) kohustiste katteks panditud varude bilansiline maksumus.

35. Teave varude erinevate liikide bilansilise maksumuse ning nende varade muutuste ulatuse kohta on finantsaruande kasutajatele vajalik. Varud liigitatakse tavaliselt kaupadeks, tootmistarvikuteks, materjalideks, lõpetamata toodanguks ja valmistoodanguks. Teenuse osutaja varusid võib kirjeldada lihtsalt kui lõpetamata toodangut.

36. Kui varude soetusmaksumus on määratud LIFO valemit kasutades kooskõlas paragrahvis 23 kirjeldatud lubatud alternatiivkäsitlusega, peaksid finantsaruanded avalikustama erinevuse varude bilansis kajastatud summa ning:

(a) paragrahvis 21 kirjeldatud viisil leitud summa või neto realiseerimisväärtuse vahel, olenevalt sellest, kumb on madalam; või

(b) bilansipäeva hetkemaksumuse või neto realiseerimisväärtuse vahel, olenevalt sellest, kumb on madalam.

37. Finantsaruanded peaksid avalikustama kas

(a) aruandeperioodi jooksul kuluna kajastatud varude soetusmaksumuse; või

(b) aruandeperioodi jooksul kuluna kajastatud sama perioodi tuludele vastavad tegevuskulutused, mis on liigitatud vastavalt nende laadile.

38. Varude soetusmaksumus, mis on aruandeperioodil kajastatud kuluna, koosneb müüdud varuobjektide soetusmaksumusse eelnevalt lülitatud kulutustest ning jaotamata tootmislikest üldkuludest ja ebaharilikult suurtest varude tootmiskuludest. Teatavad ettevõtte asjaolud võivad tingida ka muude kulutuste hõlmamist, nagu näiteks turustamiskulud.

39. Mõned ettevõtted kasutavad teistsugust kasumiaruande vormi, avalikustades aruandeperioodi jooksul kuluna kajastatud varude soetusmaksumuse asemel muid summasid. Sellise vormi puhul avalikustab ettevõte kasumiaruandes aruandeperioodi tuludele vastavad tegevuskulude summad, liigitatuna nende laadist lähtuvalt. Sellisel juhul avalikustab ettevõte kuluna kajastatult tooraine ja tarbekaupade, tööjõukulude ja muude tegevuskulude maksumuse koos aruandeperioodil toimunud varude netomuutustega.

40. Allahindlus neto realiseerimisväärtuseni võib olla sellise ulatuse, mõju või laadiga, et tingib avalikustamise vastavalt standardile IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites”.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

41. Käesolevat rahvusvahelist raamatupidamisstandardit rakendatakse nende finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. jaanuaril 1995. a või pärast seda algavaid aruandeperioode.

1
Vt ka "Järjepidevus – erinevad varude soetusmaksumuse arvestusmeetodid"

Osale arutelus

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Vabaned rutiinsest paberitööst ja saad pühendada oma aja inimestele!

Me usume, et tarkvara peab kiirendama ja lihtsustama tööd ning vältima inimlikke vigu. Et seda saavutada palgaarvestuses, on mõistlik teha arvestus samas programmis, kus on selle aluseks olevad andmed – palk, koormus, puhkused, haiguslehed, lisatasud, töögraafikud jne.

Dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem

Ellrex digidoc on ettevõtte dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem mis on eraldatud raamatupidamise programmist.

Valdkonna tööpakkumised

MAXIMA EESTI OÜ otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Fontes PMP OÜ

22. oktoober 2018

Uudised

Tööriistad