IAS1 Finantsaruannete esitamine

Käesoleva muudetud
rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga asendatakse standardid IAS 1
“Arvestusmeetodite avalikustamine”, IAS 5 “Finantsaruannetes avalikustatav informatsioon”
ja IAS 13 “Käibevara ja lühiajaliste kohustiste esitamine”, mille IASC juhatus
kinnitas ümberkujundatuna aastal 1994. IASC juhatus kinnitas standardi IAS 1
(muudetud 1997) juulis 1997 ja see kehtib nende finantsaruannete kohta, mis
hõlmavad 1. juulil 1998 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

IAS 10 (muudetud 1999) “Bilansipäevajärgsed sündmused” muutis paragrahve 63 (c), 64, 65(a) ja 74(c). Muudetud tekst jõustub IAS 10 (muudetud 1999) jõustumisel ja kehtib nende aastaaruannete kohta, mis hõlmavad 1. jaanuaril 2000 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

Standardiga IAS 1 on seotud järgmised SIC tõlgendused:

– SIC-8: "IAS esmakordne rakendamine raamatupidamise põhialusena",

– SIC-18: "Järjepidevus – alternatiivsed meetodid",

– SIC-27: "Juriidiliselt rendilepingutena vormistatud tehingute sisu hindamine",

– SIC-29: "Avalikustamine – teenuste kontsessioonikokkulepped".

 

Sissejuhatus

1. Käesoleva standardiga (IAS 1, muudetud 1997) asendatakse rahvusvahelised raamatupidamisstandardid IAS 1 “Arvestusmeetodite avalikustamine”, IAS 5 “Finantsaruannetes avalikustatav informatsioon” ja IAS 13 “Käibevara ja lühiajaliste kohustiste esitamine”. IAS 1 (muudetud) kehtib 1. juulil 1998 või pärast seda algavate arvestusperioodide kohta, kuigi soovitatav on seda rakendada juba varem, sest IAS 1 nõuded vastavad praegu kehtivate standardite nõuetele.

2. Käesolev standard ajakohastab selle poolt asendatud standardite nõuded kooskõlas IASC finantsaruannete koostamise ja esitamise raampõhimõtetega. Lisaks sellele on käesoleva standardi eesmärk parandada rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaselt esitatavate finantsaruannete kvaliteeti:

(a) tagades, et finantsaruanded, milles väidetakse nende vastavust IASile, vastavad kõikidele kohaldatavatele standarditele, sealhulgas kõikidele avalikustamisnõuetele;

(b) tagades, et kõrvalekalded IASist piirduvad äärmiselt harvade juhtudega (kõrvalekaldeid jälgitakse ja vajaduse korral väljastatakse uued juhised);

(c) andes finantsaruannete struktuuri käsitlevaid juhiseid, mis sisaldavad kõigi põhiaruannete, arvestusmeetodite ja lisade miinimumnõudeid ning millele on lisatud selgitav lisa; ning

(d) kehtestades praktilised nõuded (raamistiku alusel) sellistes küsimustes nagu olulisus, tegevuse jätkuvus, arvestusmeetodite valik, kui vastavaid standardeid ei ole olemas, järjepidevus ja võrdlusandmete esitamine.

3. Et võtta arvesse kasutajate nõudmist saada põhjalikumat teavet “finantstulemuse” kohta, mis on laiem mõiste kui kasumiaruandes esitatud “kasum”, kehtestab käesolev standard nõude uue põhiaruande kohta, milles näidatakse sellised tulud ja kulud, mida kasumiaruanne ei kajasta. See uus aruanne võib olla kas tavapärases veergformaadis omakapitali võrdlus või iseseisev finantstulemust kajastav aruanne. IASC juhatus leppis 1997. aasta aprillis põhimõtteliselt kokku finantstulemuse mõõtmise ja kajastamise viiside ülevaatamises. Projekti algstaadiumis käsitletakse tõenäoliselt finantstulemuse aruandluse ja IASC raamistiku kohaste aruandluseesmärkide vahelist vastastoimet. Seetõttu töötab IASC välja ettepanekud selles valdkonnas.

4. Standardit rakendatakse kõikide IAS kohaselt aruandvate ettevõtete suhtes, kaasa arvatud pangad ja kindlustusseltsid. Aruannete minimaalsed struktuurinõuded on tehtud piisavalt paindlikud, et neid oleks võimalik kohandada kasutamiseks kõikides ettevõtetes. Näiteks peaksid pangad olema suutelised välja töötama esitusviisi, mis vastaks nii käesolevale standardile kui ka IAS 30 “Pankade ja samalaadsete finantsasutuste finantsaruannetes avalikustatav informatsioon” üksikasjalikumatele nõuetele.

SISUKORD

  <_o3a_p />

Paragrahvid <_o3a_p />

Eesmärk <_o3a_p />

  <_o3a_p />

Rakendusala <_o3a_p />

1–4 <_o3a_p />

Finantsaruannete eesmärk <_o3a_p />

5 <_o3a_p />

Vastutus finantsaruannete eest <_o3a_p />

6 <_o3a_p />

Finantsaruannete komponendid <_o3a_p />

7–9 <_o3a_p />

Üldpõhimõtted <_o3a_p />

10–41 <_o3a_p />

Õiglane esitus ja vastavus rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele <_o3a_p />

10–19 <_o3a_p />

Arvestusmeetodid <_o3a_p />

20–22 <_o3a_p />

Tegevuse jätkuvus <_o3a_p />

23–24 <_o3a_p />

Tekkepõhine arvestus <_o3a_p />

25–26 <_o3a_p />

Esituse järjepidevus <_o3a_p />

27–28 <_o3a_p />

Olulisus ja summeerimine <_o3a_p />

29–32 <_o3a_p />

Saldeerimine <_o3a_p />

33–37 <_o3a_p />

Võrdlusandmed <_o3a_p />

38–41 <_o3a_p />

Struktuur ja sisu <_o3a_p />

42–102 <_o3a_p />

Sissejuhatus <_o3a_p />

42–52 <_o3a_p />

Finantsaruannete identifitseerimine <_o3a_p />

44–48 <_o3a_p />

Aruandeperiood <_o3a_p />

49–51 <_o3a_p />

Tähtajalisus <_o3a_p />

52 <_o3a_p />

Bilanss <_o3a_p />

53–74 <_o3a_p />

Lühi- ja pikaajaliste elementide eristamine <_o3a_p />

53–56 <_o3a_p />

Käibevara <_o3a_p />

57–59 <_o3a_p />

Lühiajalised kohustised <_o3a_p />

60–65 <_o3a_p />

Bilansis esitatav informatsioon <_o3a_p />

66–71 <_o3a_p />

Bilansis või lisades esitatav informatsioon <_o3a_p />

72–74 <_o3a_p />

Kasumiaruanne <_o3a_p />

75–85 <_o3a_p />

Kasumiaruandes esitatav informatsioon <_o3a_p />

75–76 <_o3a_p />

Kasumiaruandes või lisades esitatav informatsioon <_o3a_p />

77–85 <_o3a_p />

Omakapitali muutused <_o3a_p />

86–89 <_o3a_p />

Rahavoogude aruanne <_o3a_p />

90 <_o3a_p />

Finantsaruannete lisad <_o3a_p />

91–102 <_o3a_p />

Struktuur <_o3a_p />

91–96 <_o3a_p />

Arvestusmeetodite esitamine <_o3a_p />

97–101 <_o3a_p />

Muu avalikustatav informatsioon <_o3a_p />

102 <_o3a_p />

Jõustumiskuupäev <_o3a_p />

103–104 <_o3a_p />

 

Standardeid, mis on esitatud poolpaksus kursiivkirjas, tuleb lugeda koos käesolevas standardis esitatud taustmaterjali ja rakendusjuhiste ning “Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite eessõnaga”. Rahvusvahelised raamatupidamisstandardid ei ole ette nähtud rakendamiseks ebaoluliste objektide suhtes (vt eessõna paragrahv 12).

 

EESMÄRK

Käesoleva standardi eesmärk on kehtestada üldkasutatavate finantsaruannete esitamise alused, et tagada võrreldavus ettevõtte varasemate perioodide finantsaruannetega ja teiste ettevõtete finantsaruannetega. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab käesolev standard finantsaruannete esitamise üldpõhimõtted, juhised nende struktuuri kohta ning finantsaruannete sisu miinimumnõuded. Konkreetsete tehingute ja sündmuste kajastamist ning mõõtmist ja avalikustamist käsitletakse teistes rahvusvahelistes raamatupidamisstandardites.

 

RAKENDUSALA

1. Käesolevat standardit kohaldatakse kõigi rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaselt koostatud ja esitatud üldkasutatavate finantsaruannete esitamisel.

2. Üldkasutatavad finantsaruanded on sellised aruanded, mis on ette nähtud vastama nende kasutajate vajadustele, kes ei saa nõuda aruannete koostamist konkreetselt nende vajadustest lähtudes. Üldkasutatavaid finantsaruandeid võib esitada eraldi või mõne teise avaliku dokumendi, nagu näiteks majandusaasta aruande või emissiooniprospekti, koosseisus. Käesolevat standardit ei rakendata lühendatud vahearuannete suhtes. Käesolevat standardit rakendatakse võrdselt  nii üksikettevõtte finantsaruannete kui ettevõtete rühma konsolideeritud finantsaruannete suhtes. See ei välista siiski rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele vastavate konsolideeritud finantsaruannete ja siseriiklike nõuete kohaste emaettevõtte finantsaruannete esitamist samas dokumendis, tingimusel et aruannete koostamise alused on arvestusmeetodite seletuses selgelt välja toodud.

3. Käesolevat standardit rakendatakse kõigi ettevõttetüüpide suhtes, kaasa arvatud pangad ja kindlustusettevõtted. Käesoleva standardiga kooskõlas olevad lisanõuded pankadele ja samalaadsetele finantsasutustele on sätestatud standardis IAS 30 “Pankade ja samalaadsete finantsasutuste finantsaruannetes avalikustatav informatsioon”.

4. Käesolevas standardis kasutatakse kasumit taotlevale ettevõttele sobivaid mõisteid. Seega võivad ka avaliku sektori äriühingud rakendada käesoleva standardi nõudeid. Käesolevat standardit rakendada soovivatel mittetulundusühingutel, riigi- ja teistel avaliku sektori ettevõtetel võib osutuda vajalikuks muuta finantsaruannete ja nende teatavate kirjete nimetusi. Sellised ettevõtted võivad oma finantsaruannetes esitada ka täiendavaid aruande osi.

 

FINANTSARUANNETE EESMÄRK

5. Finantsaruanne on ettevõtte finantsseisundi ja tehingute struktureeritud finantsiline esitus. Üldkasutatavate finantsaruannete eesmärk on anda ettevõtte finantsseisundi ja -tulemuse ning rahavoogude kohta informatsiooni, mida lai ring aruande kasutajaid saaks oma majandusotsuste tegemisel kasutada. Finantsaruanded näitavad ka juhtkonna oskust kasutada tema kätte usaldatud ressursse. Selle eesmärgi täitmiseks annavad finantsaruanded informatsiooni ettevõtte:

(a) varade;

(b) kohustiste;

(c) omakapitali;

(d) tulude ja kulude ning

(e) rahavoogude kohta.

See informatsioon koos muu finantsaruannete lisades sisalduva informatsiooniga aitab kasutajatel prognoosida ettevõtte tulevasi rahavoogusid ja eeskätt raha ja raha ekvivalentide tekitamise ajastust ja kindlust.

 

VASTUTUS FINANTSARUANNETE EEST

6. Ettevõtte finantsaruannete koostamise ja esitamise eest vastutab selle juhatus ja/või muu juhtorgan.

 

FINANTSARUANNETE KOMPONENDID

7. Täielikud finantsaruanded sisaldavad järgmisi komponente:

(a) bilanss;

(b) kasumiaruanne;

(c) aruanne, mis näitab kas:

(i) omakapitali kõiki muutusi;või

(ii) omakapitali muutusi, mis ei tulene kapitalitehingutest omanikega ega kasumi jaotamisest omanikele;

(d) rahavoogude aruanne;ja

(e) arvestusmeetodid ja selgitavad lisad.

 

8. Ettevõtetel soovitatakse peale finantsaruannete esitada ka juhtkonna koostatud finantsülevaade, mis kirjeldaks ja selgitaks ettevõtte finantstulemuse ja -seisundi kujunemist ning peamisi ettevõtte tegevusega seotud riske. Selline aruanne võib sisaldada ülevaadet:

(a) peamistest finantstulemust mõjutavatest teguritest, k.a ettevõtte majanduskeskkonna muutused, ettevõtte reageerimine nendele muutustele ja nende mõjud ning ettevõtte investeerimispoliitika, et säilitada ja parandada finantstulemust, sealhulgas dividendipoliitika;

(b) ettevõtte finantseerimisallikatest ning finantsvõimenduse ja riskijuhtimise põhimõtetest; ning

(c) ettevõtte tugevatest külgedest ja ressurssidest, mille väärtus ei kajastu rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaselt koostatud bilansis.

9. Paljud ettevõtted esitavad lisaks finantsaruannetele ka lisaaruandeid, nagu näiteks keskkonnaaruandeid ja lisandväärtuse aruandeid, eelkõige sellistes tööstusharudes, kus keskkonnategurid on olulised ja kus töötajaid loetakse tähtsaks kasutajarühmaks. Kui ettevõtte juhtkond usub, et sellised lisaaruanded aitavad kasutajatel majandusotsuseid teha, on nende koostamine ja esitamine soovitatav.

 

ÜLDPÕHIMÕTTED

Õiglane esitus ja vastavus rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele

10. Finantsaruanded peavad õiglaselt kajastama ettevõtte finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid.Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite asjakohase rakendamise ja vajaduse korral lisainformatsiooni avalikustamise tulemuseks on peaaegu alati õiglase esitusega finantsaruanded.

11. Kui ettevõtte finantsaruanded vastavad rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele, tuleb see asjaolu avalikustada.Finantsaruandeid tohib nimetada rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega vastavuses olevateks ainult siis, kui nad vastavad kõikide rakendatavate standardite ja Standardite Tõlgendamise Alalise Komisjoni kõikide rakendatavate tõlgenduste kõikidele nõuetele.1

12. Sobimatute raamatupidamiskäsitluste kasutamist ei heasta kasutatud arvestusmeetodite avalikustamine, lisad ega selgitav materjal.

13. Sellistel äärmiselt erandlikel juhtudel, kui juhtkond leiab, et mõne standardi mõne nõude järgimine oleks eksitav ja seetõttu on sellest nõudest kõrvalekaldumine õiglase esituse saavutamiseks vajalik, peab ettevõte avalikustama:

(a) asjaolu, et juhtkonna arvates kajastavad finantsaruanded õiglaselt ettevõtte finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid;

(b) asjaolu, et ettevõte on kõigis olulistes küsimustes järginud rakendatavaid rahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid, välja arvatud standard, millest ta on õiglase esituse saavutamise nimel kõrvale kaldunud;

(c) standardi, millest ettevõte on kõrvale kaldunud, selle kõrvalekalde olemuse, standardiga nõutava käsitluse, põhjuse, miks see käsitlus oleks kõnealuse juhtumi puhul eksitav, ja valitud käsitluse;ning

(d) standardist kõrvalekaldumise rahaline mõju ettevõtte kõigi arvestusperioodide puhaskasumile või -kahjumile, varadele, kohustistele, omakapitalile ja rahavoogudele.

14. Finantsaruannetes väidetakse mõnikord, et need “põhinevad rahvusvahelistel raamatupidamisstandarditel” või “vastavad põhilistele rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite nõuetele” või “vastavad rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite arvestusnõuetele”. Sellega informatsioon sageli piirdubki, kuigi on selge, et ei ole järgitud olulisi avalikustamisnõudeid või isegi arvestusnõudeid. Sellised väited on eksitavad ja kahandavad finantsaruannete usaldusväärsust ja arusaadavust. Et tagada väidetavalt rahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid järgivate finantsaruannete vastavus kasutajate poolt rahvusvaheliselt nõutavale standardile, sisaldab käesolev standard üldist nõuet õiglase esituse kohta, juhiseid õiglase esituse nõude täitmiseks ja täiendavaid juhiseid nende üliharvade olukordade kindlaksmääramiseks, mil standardist kõrvalekaldumine on vajalik. Lisaks nõuab käesolev standard kõrvalekaldega seotud asjaolude väga põhjalikku avalikustamist. Rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega vastuolus olevate siseriiklike nõuete olemasolu ei õigusta kõrvalekallet rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaselt koostatud finantsaruannetes.

15. Peaaegu kõikidel juhtudel tagab rakendatavate rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite järgimine kõikides olulistes aspektides õiglase esituse. Õiglane esitus nõuab järgmist:

(a) arvestusmeetodite valimine ja rakendamine vastavalt paragrahvile 20;

(b) informatsiooni, k.a arvestusmeetodite, esitamine viisil, mis tagab selle asjakohasuse, usaldusväärsuse, võrreldavuse ja arusaadavuse; ning

(c) täiendava informatsiooni avalikustamine, kui rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite nõuded ei ole piisavad, et võimaldada kasutajatel aru saada konkreetsete tehingute või sündmuste mõjust ettevõtte finantsseisundile ja majandustulemusele.

16. Äärmiselt erandlikel juhtudel võib rahvusvahelise raamatupidamisstandardi konkreetse nõude rakendamine muuta finantsaruanded eksitavateks. See võib juhtuda ainult siis, kui standardiga nõutav raamatupidamiskäsitlus on selgelt sobimatu ja seetõttu ei ole õiglast esitust võimalik saavutada üksnes standardite rakendamisega või lisainformatsiooni avalikustamisega. Muu raamatupidamiskäsitluse kasutamine vaid seetõttu, et ka see tagaks õiglase esituse, ei ole kõrvalekaldeks piisav põhjendus.

17. Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite konkreetsest nõudest kõrvalekaldumise vajaduse hindamisel pööratakse tähelepanu järgmisele:

(a) mis on nõude eesmärk ja miks seda eesmärki ei saavutata või miks see eesmärk ei ole antud olukorras asjakohane; ning

(b) millisel määral erineb ettevõtte olukord teiste seda nõuet järgivate ettevõtete olukorrast.

18. Et standarditest kõrvalekaldumist eeldavad asjaolud tulevad tõenäoliselt ette äärmiselt harva ja et standarditest kõrvalekaldumise vajadus on tõsiste vaidluste ja subjektiivse hinnangu objekt, peavad kasutajad olema teadlikud, et ettevõte ei ole rahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid kõikides olulistes aspektides järginud. Lisaks on oluline, et kasutajatele antakse piisavalt informatsiooni, võimaldamaks neil kujundada teadlik hinnang standardist kõrvalekaldumise vajaduse kohta ning teha arvestus standardi järgimiseks vajalike kohanduste kohta. IASC jälgib standarditest kõrvalekaldeid, millele tema tähelepanu on juhitud (näiteks ettevõtete, nende audiitorite või järelevalveorganite poolt) ja otsustab, kas on vajadust täiendavate tõlgenduste koostamiseks või standardite muutmiseks, et kõrvalekalded jääksid ka edaspidi üliharvadeks juhtumiteks.

19. Kui mõnda rahvusvahelist raamatupidamisstandardit rakendatakse selles sisalduvate erisätete kohaselt enne selle jõustumise kuupäeva, tuleb see asjaolu avalikustada.

 

ARVESTUSMEETODID

20. Juhtkond peab ettevõtte arvestusmeetodid valima ja neid rakendama nii, et finantsaruanded vastaksid kõikide rakendatavate rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite ja Standardite Tõlgendamise Alalise Komisjoni tõlgenduste nõuetele.Konkreetse nõude puudumisel peab juhtkond välja töötama sellised arvestusmeetodid, mis tagaksid, et finantsaruannetes sisalduv informatsioon:

(a) vastab aruannete kasutajate vajadustele otsuste tegemisel;ja

(b) on usaldusväärne, s.t:

(i) kajastab õigesti ettevõtte finantstulemust ja majandusseisundit;

(ii) peegeldab sündmuste ja tehingute majanduslikku sisu, mitte ainult nende õiguslikku vormi;2

(iii) on neutraalne, s.t moonutusteta;

(iv) on konservatiivselt ettevaatlik;ja

(v) on kõikides olulistes aspektides täielik.

21. Arvestusmeetodid on konkreetsed põhimõtted, alused, kokkulepped, eeskirjad ja tavad, mida ettevõte rakendab finantsaruannete koostamisel ja esitamisel.

22. Konkreetse rahvusvahelise raamatupidamisstandardi ja Standardite Tõlgendamise Alalise Komisjoni tõlgenduse puudumisel kasutab juhtkond oma hinnangut sellise arvestusmeetodi väljatöötamiseks, mis annab ettevõtte finantsaruannete kasutajatele kõige kasulikumat informatsiooni. Sellise hinnangu tegemisel võtab juhtkond arvesse järgmist:

(a) sarnaseid ja seotud valdkondi käsitlevate rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite nõuded ja juhised;

(b) IASC raamistikus sätestatud varade, kohustiste, tulude ja kulude mõisted ning kajastamis- ja mõõtmiskriteeriumid; ning

(c) muude standardeid väljatöötavate organite seisukohad ja selles majandusharus üldkasutatavad tavad, aga üksnes sel määral, mil need on vastavuses käesoleva paragrahvi punktidega a ja b.

 

TEGEVUSE JÄTKUVUS

23. Finantsaruannete koostamisel peab juhtkond hindama ettevõtte jätkusuutlikkust. Finantsaruanded koostatakse tegevuse jätkuvuse alusel, välja arvatud juhul, kui juhtkond kavatseb ettevõtte likvideerida või selle tegevuse lõpetada või kui tal puudub muu realistlik alternatiiv. Kui juhtkond on oma hinnangu andmisel teadlik sellistest olulistest ebakindlust põhjustavatest asjaoludest, mis võivad anda põhjust kahelda ettevõtte jätkusuutlikkuses, tuleb need asjaolud avalikustada. Kui finantsaruanded ei ole koostatud tegevuse jätkuvuse alusel, tuleb see asjaolu avalikustada koos finantsaruannete koostamise alusega ja põhjusega, miks ettevõtet ei loeta jätkusuutlikuks.

24. Tegevuse jätkuvuse eelduse põhjendatuse hindamiseks peab juhtkond arvesse võtma kogu kättesaadavat informatsiooni ettevõtte prognoositava tuleviku kohta, mis peab hõlmama vähemalt 12 kuud bilansipäevast alates, kuid ei ole sellega piiratud. Hindamise aste sõltub iga juhtumiga seotud asjaoludest. Kui ettevõtte tegevus on olnud tulutoov ja tal on olnud raskusteta juurdepääs rahalistele vahenditele, võib ilma üksikasjaliku analüüsita järeldada, et eeldus, et ettevõtte raamatupidamine põhineb tegevuse jätkuvusel, on põhjendatud. Muudel juhtudel võib juhtkonnal osutuda vajalikuks kaaluda paljusid olemasolevaid ja prognoositavaid tasuvuse, võlgade tagasimaksegraafikute ja võimalike alternatiivsete finantseerimisallikatega seotud tegureid, enne kui on võimalik veenduda tegevuse jätkuvuse aluse asjakohasuses.

 

TEKKEPÕHINE ARVESTUS

25. Ettevõte peab oma finantsaruanded, välja arvatud rahavoogusid käsitlevad andmed, koostama tekkepõhisest arvestusest lähtudes.

26. Tekkepõhise arvestuse kohaselt kajastatakse tehinguid ja muid sündmusi siis, kui need toimuvad (mitte siis, kui raha või selle ekvivalendid on laekunud või tasutud), ning neid kajastatakse nende perioodide arvepidamises ja finantsaruannetes, millega need on seotud. Kulusid kajastatakse kasumiaruandes tehtud kulutuste ja neile vastavate tulude vahelise otsese seose alusel (tulude ja kulude vastavuse põhimõte). Tulude ja kulude vastavuse põhimõtte rakendamine ei õigusta samas selliste objektide kajastamist bilansis, mis ei vasta vara või kohustise mõistele.

 

ESITUSE JÄRJEPIDEVUS

27. Objektide esitamise ja liigitamise põhimõtted finantsaruannetes peavad püsima kõigil aruandeperioodidel muutumatuna, välja arvatud juhtudel, kui:

(a) ettevõtte tegevuse laadis toimub oluline muutus või finantsaruannete esituse läbivaatamisel selgub, et muutuse tulemuseks oleks sündmuste ja tehingute asjakohasem esitus;või

(b) esitusviisi muutust nõuab mõni rahvusvaheline raamatupidamisstandard või Standardite Tõlgendamise Alalise Komisjoni tõlgendus.3

28. Oluline omandamine või võõrandamine või finantsaruannete esitusviisi läbivaatamine võib viidata asjaolule, et finantsaruanded tuleb esitada senisest erineval viisil. Ettevõte peab finantsaruannete esitusviisi muutma ainult eeldusel, et muudetud struktuur on tõenäoliselt püsiv, või kui alternatiivsest esitusviisist saadav kasu on vaieldamatu. Kui esitusviisi muudetakse, peab ettevõte oma võrdlusandmed vastavalt paragrahvile 38 ümber liigitama. Siseriiklike nõuete täitmiseks tehtav muudatus esitusviisis on lubatud eeldusel, et muudetud esitusviis vastab käesoleva standardi nõuetele.

 

OLULISUS JA SUMMEERIMINE

29. Finantsaruannetes esitatakse kõik olulised kirjed eraldi.Ebaolulised summad summeeritakse sama olemuse või otstarbega summadega ja neid ei ole vaja esitada eraldi.

30. Finantsaruanded valmivad suure hulga tehingute töötlemise tulemusena, mille puhul need tehingud rühmitatakse vastavalt nende olemusele või otstarbele. Summeerimise ja liigitamise protsessi lõppastmeks on koondatud ja liigitatud andmed, mis moodustavad kirjed kas finantsaruannetes või lisades. Väheolulised kirjed summeeritakse finantsaruannete või lisade teiste kirjetega. Objekt, mis ei ole finantsaruandes endas eraldi esitamiseks piisavalt oluline, võib olla piisavalt oluline eraldi esitamiseks selle lisades.

31. Selles kontekstis on informatsioon oluline siis, kui selle avalikustamata jätmine mõjutab majandusotsuseid, mida kasutajad teevad finantsaruannete põhjal. Olulisus sõltub objekti suurusest ja olemusest ning mõjust selle aruandest väljajätmise korral. Otsustades, kas objekt või objektide summa on oluline, hinnatakse objekti olemust ja suurust koos. Vastavalt asjaoludele võib kas objekti olemus või suurus olla määrav tegur. Näiteks summeeritakse sama olemuse ja otstarbega varad isegi siis, kui üksiksummad on suured. Suured, kuid erineva olemuse ja otstarbega objektid esitatakse siiski eraldi.

32. Olulisuse põhimõttest tuleneb, et rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite avalikustamisnõudeid ei ole vaja täita siis, kui saadavad andmed ei ole olulised.

 

SALDEERIMINE

33. Varasid ja kohustisi ei tohi saldeerida, välja arvatud juhul, kui mõni muu rahvusvaheline raamatupidamisstandard seda nõuab või lubab.

34. Tulude ja kulude kirjeid võib saldeerida üksnes järgmistel juhtudel:

(a) kui mõni rahvusvaheline raamatupidamisstandard seda nõuab või lubab;või

(b) kui samadest või sarnastest tehingutest ja sündmustest tulenevad tulud ja kulud ei ole olulised.Sellised summad tuleb summeerida vastavalt paragrahvile 29.

35. On tähtis, et olulised varad ja kohustised ning tulud ja kulud esitatakse eraldi. Saldeerimine kas kasumiaruandes või bilansis kahandab kasutajate võimet sooritatud tehinguid mõista ja ettevõtte tulevasi rahavoogusid hinnata, kui saldeerimine ei peegelda tehingu või sündmuse sisu. Varade allahindlust, nt iganenud varude allahindlust või ebatõenäoliselt laekuvate nõuete allahindlust) ei loeta saldeerimiseks.

36. IAS 18 “Tulu”, määratleb tulu mõiste ja kehtestab nõude selle mõõtmiseks saadud või saadaolevate summade õiglase väärtuse alusel, võttes arvesse kõiki ettevõtte poolt antud allahindlusi. Tavategevuse käigus sooritab ettevõte ka selliseid tehinguid, mis ei tekita otseselt tulu, vaid on põhitegevuse seisukohast juhuslikud. Selliste tehingute tulemused esitatakse samast tehingust tulenevate tulude ja kulude saldeerimise teel, kui see esitusviis peegeldab tehingu või sündmuse sisu. Näiteks:

(a) pikaajalise vara, sealhulgas investeeringute ja äritegevuses kasutatava vara müügikasum ja -kahjum kajastatakse, lahutades müügitulust vara bilansilise maksumuse ja seotud müügikulud;

(b) kulutused, mis hüvitatakse lepingu alusel kolmandate isikute poolt (nt allüürileping) saldeeritakse nendega seotud hüvitistega; ja

(c) erakorralisi kirjeid võib esitada saldeerituna nendega seotud maksude ja vähemusosalusega eeldusel, et brutosummad on lisades välja toodud.

37. Lisaks näidatakse rühmast sarnastest tehingutest tulenev kasum ja kahjum saldeerituna (nt valuutakursi muutuste kasum ja kahjum või kauplemiseks hoitavatest finantsinstrumentidest saadud kasum ja kahjum). Selline kasum ja kahjum tuleks siiski esitada eraldi, kui see on oma suuruse, olemuse või esinemissageduse poolest selline, et IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites”, eeldab nende avalikustamist eraldi.

 

VÕRDLUSANDMED

38. Kui teatav rahvusvaheline raamatupidamisstandard ei luba või ei nõua teisiti, tuleb kõikide finantsaruannetes sisalduvate arvandmete osas avalikustada võrdlusandmed eelmise perioodi kohta. Võrdlusandmed tuleb esitada seletava ja kirjeldava informatsiooni kohta siis, kui see on perioodi finantsaruande mõistmiseks oluline.

39. Mõnel juhul on eelneva(te) perioodi(de) finantsaruannetes esitatud seletav informatsioon asjakohane ka jooksval aruandeperioodil. Näiteks avalikustatakse jooksval aruandeperioodil õigusvaidluse üksikasjad, mille tulemus oli eelmisel bilansipäeval ebakindel ega ole endiselt selgunud. Kasutajatel on kasulik teada, et see ebakindlust tekitav asjaolu oli olemas juba eelmisel bilansipäeval ja milliseid abinõusid ettevõte on selle lahendamiseks aruandeperioodil tarvitusele võtnud.

40. Kui finantsaruannete objektide esitusviisi või liigitust on muudetud, tuleb võrdlusandmed ümber liigitada (välja arvatud juhul, kui see on teostamatu), et tagada võrreldavus jooksva aruandeperioodiga, ning avalikustada ümberliigitamise olemus, summa ja põhjus.Kui võrdlusandmete ümberliigitamine on teostamatu, peab ettevõte põhjendama, miks andmeid ei ole ümber liigitatud, ja tooma välja muutuste olemuse, mis oleks ümberliigitamisega kaasnenud.

41. Teatavate asjaolude korral võib võrdlusandmete  ümberliigitamine jooksva aruandeperioodiga võrreldavuse saavutamiseks olla teostamatu. Näiteks võidi eelneva(te)l aruandeperioodi(de)l koguda andmeid viisil, mis ümberliigitamist ei võimalda, ja andmete ümbertöötlemine võib osutuda teostamatuks. Sellistel juhtudel avalikustatakse korrektsioonide olemus, mida oleks võrreldavates summades pidanud tegema. IAS 8 käsitleb arvestusmeetodite muutusega kaasnevat võrdlusandmete tagasiulatuvat korrigeerimist.

 

STRUKTUUR JA SISU

Sissejuhatus

42. Käesolev standard nõuab teatavate kirjete avalikustamist finantsaruannetes ja teiste kirjete avalikustamist kas finantsaruannetes endis või nende lisades ning esitab standardi lisas soovitatava vormingu, mida ettevõte võib sobivuse korral järgida. Rahavoogude aruande esitamise struktuur on sätestatud standardis IAS 7.

43. Käesolevas standardis kasutatakse mõistet “avalikustamine” laias tähenduses ja see hõlmab nii igas finantsaruandes endas kui ka selle lisades esitatavaid andmeid. Teiste rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite poolt nõutav avalikustamine toimub vastavalt nende standardite nõuetele. Avalikustamine toimub kas vastavas finantsaruandes või selle lisades, kui käesolev või mõni muu standard ei näe ette teisiti.

 

Finantsaruannete identifitseerimine

44. Finantsaruanded peavad olema selgelt identifitseeritud ja muust samas dokumendis sisalduvast informatsioonist selgelt eristatud.

45. Rahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid rakendatakse ainult finantsaruannete suhtes, mitte muu aastaaruandes või muudes dokumentides esitatud informatsiooni suhtes. Seetõttu on oluline, et kasutajad suudaksid eristada rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaselt koostatud informatsiooni muust informatsioonist, mis võib olla aruande kasutajatele kasulik, kuid mida standardid ei käsitle.

46. Finantsaruannete iga komponent peab olema selgelt identifitseeritud. Lisaks peavad alljärgnevad andmed olema selgesti välja toodud ja juhul, kui see on vajalik esitatud informatsiooni õigeks mõistmiseks, tuleb need andmed esitada korduvalt:

(a) aruandva ettevõtte nimi ja muud identifitseerimiseks vajalikud andmed;

(b) kas tegemist on üksikettevõtte või ettevõtete grupi finantsaruannetega;

(c) olenevalt aruande komponendist kas bilansipäev või aruandeperiood, mille kohta aruanne on koostatud;

(d) aruandevaluuta; ja

(e) finantsaruannetes sisalduvate arvandmete täpsusaste.

47. Paragrahvi 46 nõudeid on tavaliselt täidetud, kui finantsaruannete igal leheküljel esitatakse lehekülje pealdis ja veergude lühipealdised. Selliste andmete parima esitusviisi kindlaksmääramine tugineb hinnangule. Näiteks kui finantsaruandeid loetakse elektrooniliselt, ei pruugita kasutada eraldi lehekülgi; ülaltoodud andmed esitatakse siis piisavalt sageli, et tagada informatsiooni õige mõistmine.

48. Finantsaruanded on sageli paremini mõistetavad, kui andmed esitatakse tuhandetes või miljonites aruandevaluuta ühikutes. See on lubatud juhul, kui täpsusaste avalikustatakse ja asjakohane informatsioon ei lähe kaduma.

 

Aruandeperiood

49. Finantsaruanded esitatakse vähemalt üks kord aastas. Kui ettevõtte bilansipäev erandlike asjaolude korral muutub ja raamatupidamise aastaaruanne esitatakse ühest aastast pikema või lühema aruandeperioodi kohta, peab ettevõte lisaks finantsaruannetega hõlmatud aruandeperioodile avalikustama ka:

(a) ühest aastast erineva aruandeperioodi kasutamise põhjuse; ja

(b) asjaolu, et kasumiaruande, omakapitali muutuste aruande, rahavoogude aruande ja nende lisade võrdlusandmed ei ole võrreldavad.

50. Erandlike asjaolude korral võib ettevõte olla sunnitud või ise soovida bilansipäeva muuta; näiteks pärast ettevõtte omandamist mõne teise ettevõtte poolt, millel on erinev bilansipäev. Sellisel juhul on oluline, et kasutajad oleksid teadlikud, et aruandeperioodi andmed ja võrdlusandmed ei ole võrreldavad, ning et bilansipäeva muutmise põhjus avalikustataks.

51. Tavaliselt koostatakse finantsaruanded järjepidevalt ühe aasta pikkuse ajavahemiku kohta. Mõned ettevõtted eelistavad praktilistel põhjustel aruandeperioodina kasutada näiteks 52 nädala pikkust ajavahemikku. Käesolev standard seda ei välista, sest sellised finantsaruanded ei erine tõenäoliselt oluliselt aastase perioodi kohta esitatavatest finantsaruannetest.

 

Tähtajalisus

52. Finantsaruannete kasulikkus väheneb, kui need ei ole kasutajatele kättesaadavad mõistliku aja jooksul pärast bilansipäeva. Ettevõte peab olema suuteline oma finantsaruanded avaldama kuue kuu jooksul alates bilansipäevast. Sellised püsitegurid nagu näiteks ettevõtte tegevuse keerukus ei ole piisav põhjus aruannete õigeaegselt esitamata jätmiseks. Paljude riikide õigusaktide ja tururegulatsiooniga nähakse ette täpsemad esitamistähtajad.

 

Bilanss

Lühi- ja pikaajaliste elementide eristamine

53. Iga ettevõte peab oma tegevuse laadist lähtudes otsustama, kas esitada bilansis käibe- ja põhivara ning lühi- ja pikaajalised kohustised eraldi. Eraldi esitamise korral kohaldatakse käesoleva standardi paragrahve 57–65. Kui ettevõte otsustab sellist eristamist mitte kasutada, esitatakse varad ja kohustised üldjoontes nende likviidsuse järjekorras.

54. Mõlema esitusviisi korral peab ettevõte iga sellise vara ja kohustise kirje puhul, mis sisaldab summasid, mis eeldatavasti realiseeruvad või tasutakse nii enne kui pärast kaheteistkümne kuu möödumist bilansipäevast, avalikustama need summad, mis eeldatavasti realiseeruvad või tasutakse 12 kuust pikema aja jooksul.

55. Kui ettevõte tarnib kaupu või osutab teenuseid selgelt identifitseeritava äritsükli jooksul, annab käibe- ja põhivara ning lühi- ja pikaajaliste kohustiste eraldi liigitamine bilansis kasulikku informatsiooni, eristades käibekapitalina ringleva netovara pikaajalise kasutusega objektidest. Lisaks võimaldab see esile tuua jooksva äritsükli jooksul eeldatavasti realiseeritavad varad ning kohustised, mille tasumise tähtaeg on samas arveldusperioodis.

56. Informatsioon vara ja kohustiste tagasimaksetähtaegade kohta on kasulik ettevõtte likviidsuse ja maksevõime hindamisel. IAS 32 “Finantsinstrumendid: avalikustamine ja esitamine” nõuab nii finantsvarade kui -kohustiste tagasimaksetähtaegade avalikustamist. Finantsvarad hõlmavad nõudeid ostjate vastu ja muid nõudeid ning finantskohustised võlgnevusi tarnijatele ja muid võlgu. Informatsioon mittemonetaarsete varade ja kohustiste, nagu varude ja eraldiste, realiseerumise  ja tasumise eeldatava tähtaja kohta on samuti kasulik, olenemata sellest, kas vara ja kohustised on liigitatud lühi- ja pikaajalisteks või mitte. Näiteks avalikustab ettevõte sellised varud, mis tõenäoliselt realiseeritakse pikema aja jooksul kui ühe aasta möödumisel bilansipäevast.

 

Käibevara

57. Vara  liigitatakse käibevaraks, kui:

(a) see eeldatavasti realiseeritakse või seda hoitakse müügi või tarbimise eesmärgil ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul; või

(b) seda hoitakse peamiselt kauplemise eesmärgil või lühiajaliselt ning eeldatavasti realiseeritakse 12 kuu jooksul alates bilansipäevast;või

(c) see on raha või raha ekvivalent, mille kasutamine ei ole piiratud.

Kõik muud varad liigitatakse põhivaraks.

58. Käesolevas standardis kasutatav mõiste “põhivara” (“pikaajaline vara”) hõlmab pikaajalist materiaalset, immateriaalset, äritegevusega seotud ning finantsvara. Standard ei keela alternatiivsete nimetuste kasutamist, kui nende tähendus on selge.

59. Ettevõtte äritsükkel on aeg, mis kulub protsessis kasutatavate materjalide omandamisest kuni nende realiseerimiseni raha või kergesti rahaks vahetatavate instrumentide vastu. Tavapärase äritsükli käigus müüdavad, tarbitavad ja realiseeritavad varud ja nõuded ostjate vastu kuuluvad käibevara hulka isegi siis, kui need eeldatavasti realiseeritakse hiljem kui 12 kuu jooksul alates bilansipäevast. Kaubeldavad väärtpaberid liigitatakse käibevarana, kui need eeldatavasti realiseeritakse 12 kuu jooksul alates bilansipäevast; muul juhul liigitatakse nad põhivarana.

 

Lühiajalised kohustised

60. Kohustis liigitatakse lühiajaliseks, kui:

(a) see tõenäoliselt tasutakse ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul; või

(b) selle tasumise tähtaeg on 12 kuu jooksul alates bilansipäevast.

Kõik muud kohustised liigitatakse pikaajalisteks.

61. Lühiajalisi kohustisi võib liigitada samal viisil nagu käibevara. Mõned lühiajalised kohustised, nagu võlad tarnijatele, töötajate palgakulude ja muude tegevuskuludega seotud viitvõlad, on osa ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul kasutatavast käibekapitalist. Sellised jooksva äritegevusega seotud objektid liigitatakse lühiajalisteks kohustisteks isegi siis, kui nende tasumise tähtaeg on hiljem kui 12 kuu jooksul alates bilansipäevast.

62. On teisi lühiajalisi kohustisi, mida ei tasuta osana jooksvast äritsüklist, kuid nende tasumise tähtaeg on 12 kuu jooksul alates bilansipäevast. Näiteks: lühiajaline osa intressikandvatest kohustistest, arvelduskrediit, dividendivõlg, tulumaksuvõlg ja muud mitte jooksva äritegevusega seotud võlad. Käibekapitali pikaajaliseks finantseerimiseks kasutatavaid intressikandvaid kohustisi, mis ei kuulu tasumisele 12 kuu jooksul, loetakse pikaajalisteks kohustisteks.

63. Ettevõte peab pikaajalised intressikandvad kohustised liigitama pikaajalisteks isegi siis, kui nende tasumise tähtaeg on 12 kuu jooksul alates bilansipäevast, kui:

(a) algne tähtaeg oli pikem kui kaksteist kuud;

(b) ettevõte kavatseb kohustuse pikaajalisena refinantseerida;ja

(c) seda kavatsust toetab refinantseerimise või maksegraafiku muutmise leping, mis on sõlmitud enne finantsaruannete heakskiitmist avaldamiseks.

Kõikide kohustiste summad, mis on käesoleva paragrahvi kohaselt lühiajalistest kohustistest välja jäetud, avalikustatakse bilansi lisades koos seda esitusviisi põhjendava informatsiooniga.

64. Mõningaid järgmise äritsükli jooksul tagasimaksmisele kuuluvaid kohustusi võidakse ettevõtte otsusel refinantseerida või neid pikendada, mistõttu nende tasumiseks ei kasutata ettevõtte olemasolevat käibekapitali. Selliseid kohustusi loetakse osaks ettevõtte pikaajalisest finantseerimisest ja need tuleb liigitada pikaajalisteks kohustusteks. Kui refinantseerimine ei sõltu ainult ettevõtte otsusest (näiteks refinantseerimise lepingu puudumise korral), siis ei saa refinantseerimist siiski lugeda automaatseks ja kohustus liigitatakse lühiajaliseks, välja arvatud juhul, kui enne finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmist on sõlmitud refinantseerimise leping, mis tõendab, et see kohustis oli juba bilansipäeval oma olemuselt pikaajaline.

65. Mõned laenulepingud sisaldavad laenusaajale täitmiseks seatud eriklausleid, mille kohaselt laen kuulub esimesel nõudmisel tagasimaksmisele, kui teatavaid laenusaaja finantsseisundiga seotud tingimusi on rikutud. Selliste asjaolude korral liigitatakse kohustis pikaajaliseks ainult juhul, kui:

(a) laenuandja on enne finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmist nõustunud, et ei nõua rikkumise tagajärjel laenu ennetähtaegset tasumist; ja

(b) ei ole tõenäoline, et 12 kuu jooksul alates bilansipäevast toimub täiendavaid rikkumisi.

 

Bilansis esitatavad andmed

66. Bilanss peab sisaldama vähemalt järgmisi kirjeid:

(a) materiaalne põhivara;

(b) immateriaalne vara;

(c) finantsvara (v.a punktides d, f ja g näidatud summad);

(d) kapitaliosaluse meetodil arvestatud investeeringud;

(e) varud;

(f) nõuded ostjate vastu ja muud nõuded;

(g) raha ja raha ekvivalendid;

(h) võlad tarnijatele ja muud võlad;

(i) maksukohustised ja -vara vastavalt standardis IAS 12 “Tulumaks” sätestatud nõuetele;

(j) eraldised;

(k) pikaajalised intressikandvad kohustised;

(l) vähemusosalus;ja

(m) emiteeritud kapital ja reservid.

67. Bilansis esitatakse ka täiendavaid kirjeid, alapealkirju ja vahesummasid, kui mõni rahvusvaheline raamatupidamisstandard seda nõuab või kui see on vajalik ettevõtte finantsseisundi õiglaseks esituseks.

68. Käesolev standard ei tee ettekirjutusi kirjete järjekorra või vormingu kohta. Paragrahvis 66 üksnes loetletakse objekte, mille olemus või otstarve on nii erinev, et nõuab nende bilansis eraldi esitamist. Käesoleva standardi lisas on ära toodud bilansi näidisvormingud. Ülalnimetatud kirjeid muudetakse järgmistel asjaoludel:

(a) lisatakse täiendavaid kirjeid, kui mõni rahvusvaheline raamatupidamisstandard näeb ette mõne objekti eraldi esitamist bilansis või kui mõni objekt oma suuruse, olemuse või otstarbe poolest on selline, et selle eraldi esitamine aitab ettevõtte finantsseisundit õiglaselt näidata; ja

(b) objektide nimetusi ja järjekorda võib muuta sõltuvalt ettevõtte tegevuse ja tehingute laadist, et anda ettevõtte finantsseisundi üldiseks mõistmiseks vajalikku informatsiooni. Näiteks muudab pank ülaltoodud nimetusi selleks, et rakendada IAS 30 “Pankade ja samalaadsete finantsasutuste finantsaruannetes avalikustatav informatsioon” paragrahvides 18–25 kirjeldatud erinõudeid.

69. Paragrahvis 66 loetletud kirjed on oma olemuselt laiaulatuslikud ega pea piirduma teiste standardite rakendusalasse jäävate objektidega. Näiteks kirje “immateriaalne vara” sisaldab nii firmaväärtust kui arendusväljaminekutest tulenevat vara.

70. Ettevõtte otsus lisakirjete eraldi esitamise vajalikkuse kohta põhineb järgmiste asjaolude hinnangul:

(a) varade olemus ja likviidsus ning olulisus, mille põhjal enamikul juhtudel esitatakse eraldi firmaväärtus ja arendusväljaminekutest tulenevad varad, monetaarsed ja mittemonetaarsed varad ning käibe- ja põhivara;

(b) varade otstarve ettevõttes, mille põhjal esitatakse eraldi näiteks äritegevusega seotud ja finantsvara, varud, nõuded ning raha ja raha ekvivalendid; ning

(c) kohustiste summad, olemus ja tasumise tähtajad, mille põhjal esitatakse eraldi näiteks intressikandvad kohustised ja intressita kohustised ning eraldised, mis liigitatakse vajaduse korral kas lühi- või pikaajalisteks.

71. Oma olemuselt ja otstarbelt erinevate varade ja kohustiste suhtes kohaldatakse mõnikord erinevaid mõõtmisaluseid. Näiteks võib teatavaid materiaalse põhivara rühmi kajastada soetusmaksumuse või ümberhinnatud maksumuse meetodil vastavalt standardile IAS 16. Erinevate mõõtmisaluste kasutamine vara erinevate rühmade puhul viitab asjaolule, et nende olemus või otstarve on erinev ja need tuleb esitada eraldi kirjetena.

 

Bilansis või lisades esitatav informatsioon

72. Ettevõte peab kas bilansis või selle lisades avalikustama esitatud kirjete täiendavaid alajaotusi, mis on liigitatud ettevõtte tegevusest lähtudes sobival viisil.Iga objekti tuleb vajaduse korral täiendavalt alajaotusteks jagada vastavalt selle olemusele ning summad, mis kajastavad nõudeid või võlgasid emaettevõtte, sõsar- ja sidusettevõtete ja teiste seotud osapoolte suhtes, tuleb avalikustada eraldi.

73. Bilansis või lisades esitatavate alajaotuste detailsus sõltub rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite nõuetest ning hõlmatud summade suurusest, olemusest ja otstarbest. Paragrahvis 70 välja toodud tegureid kasutatakse ka alajaotustesse liigitamise aluse üle otsustamisel. Erinevate objektide kohta avalikustatakse erinev informatsioon, näiteks:

(a) materiaalne vara liigitatakse standardis IAS 16 “Materiaalne põhivara” kirjeldatud liikidesse;

(b) nõuded liigitatakse nõueteks ostjate vastu, nõueteks teiste kontserni ettevõtete vastu, nõueteks seotud osapoolte vastu, ettemakseteks ja muudeks nõueteks;

(c) varud liigitatakse vastavalt standardile IAS 2 “Varud” sellisteks alajaotusteks nagu kaup, tootmisvarud, materjalid, pooleliolevate tööde varud ja valmistooted;

(d) eraldisi analüüsitakse, näidates eraldi töövõtjate hüvitistega seotud eraldisi ja muid objekte, liigitatuna ettevõtte tegevuse seisukohast sobival viisil; ja

(e) omakapitali ja reserve analüüsitakse, näidates eraldi sissemakstud omakapitali eri liike, ülekurssi ja reserve.

74. Ettevõte peab kas bilansis või lisades avalikustama järgmised andmed:

(a) aktsiakapitali iga liigi kohta:

(i) lubatud aktsiate arv;

(ii) emiteeritud ja täielikult tasutud aktsiate arv ning emiteeritud ja mittetäielikult tasutud aktsiate arv;

(iii) aktsia nimiväärtus või asjaolu, et aktsiatel nimiväärtus puudub;

(iv) aastaalguses ja lõpus ringluses olevate aktsiate arvu võrdlus;

(v) antud liigiga seotud õigused, eelised ja piirangud, k.a dividendide jaotamise ja kapitali tagasimaksmise piirangud;

(vi) ettevõtte enda või selle tütar- või sidusettevõtete valduses olevad aktsiad;ning

(vii) optsioonide ja müügilepingute alusel emiteerimisele kuuluvad aktsiad, k.a tingimused ja summad;

(b) iga omakapitali reservi olemuse ja eesmärgi kirjeldus;

(c) dividendide summa, mille kohta on tehtud jaotusettepanek või mille jaotamine on välja kuulutatud pärast bilansipäeva, kuid enne finantsaruannete heakskiitmist avaldamiseks;ja

(d) kõigi veel kajastamata eelisaktsiate kumulatiivsete dividendide summa.

Ettevõte, millel ei ole aktsiakapitali, näiteks täisühing, peab avalikustama ülalnimetatuga võrdväärse informatsiooni, mis näitab igas omakapitali liigis aruandeperioodil toimunud muutusi ja iga omakapitali liigiga seotud õigusi, eeliseid ja piiranguid.

 

Kasumiaruanne

Kasumiaruandes esitatavad andmed

75. Kasumiaruanne peab sisaldama vähemalt järgmisi kirjeid:

(a) müügitulu;

(b) põhitegevuse tulemus;

(c) finantskulud;

(d) kapitaliosaluse meetodil arvestatud sidus- ja ühisettevõtete kasumi- ja kahjumiosad;

(e) tulumaksu kulu;

(f) tavategevuse kasum või kahjum;

(g) erakorralised kirjed;

(h) vähemusosalus;ja

(i) aruandeperioodi puhaskasum või -kahjum.

Kasumiaruandes esitatakse ka täiendavaid kirjeid, alapealkirju ja vahesummasid, kui mõni rahvusvaheline raamatupidamisstandard seda nõuab või kui see on vajalik ettevõtte finantsseisundi õiglaseks esitamiseks.

76. Ettevõtte mitmesuguste tegevuste, tehingute ja sündmuste mõjud erinevad stabiilsuse, riski ja prognoositavuse osas ning finantstulemuse elementide avalikustamine aitab paremini mõista saavutatud finantstulemust ja prognoosida järgmiste perioodide tulemusi. Kasumiaruandesse lisatakse täiendavaid kirjeid ning kirjete nimetusi või järjekorda muudetakse, kui see on vajalik finantstulemuse elementide selgitamiseks. Arvesse peab võtma erinevate tulu- ja kuluelementide olulisust, olemust ja otstarvet. Näiteks pank muudab nimetusi selleks, et rakendada IAS 30 paragrahvide 9–17 erinõudeid. Tulu- ja kuluobjektid saldeeritakse ainult paragrahvi 34 tingimuste täitmise korral.

 

Kasumiaruandes või selle lisades esitatav informatsioon

77. Ettevõte peab esitama kasumiaruandes või selle lisades kulude analüüsi, mis põhineb kas kulude olemusel või nende otstarbel ettevõtte tegevuses.

78. Ettevõtetel soovitatakse paragrahvis 77 ette nähtud analüüs esitada kasumiaruandes.

79. Kulud liigitatakse alajaotustesse, et tuua esile finantstulemuse elemendid, mis võivad erineda stabiilsuse, kasumi- ja kahjumipotentsiaali ning prognoositavuse poolest. See informatsioon esitatakse ühel kahest võimalikust viisist.

80. Esimest analüüsi nimetatakse olemuspõhiseks kululiigituseks. Kasumiaruandes summeeritakse kulud nende olemuse kohaselt (nt amortisatsioon, materjalide ost, transpordikulu, palgad, reklaamikulu) ja neid ei jaotata vastavalt ettevõtte erinevatele funktsioonidele. Seda meetodit on lihtne rakendada paljudes väiksemates ettevõtetes, sest tegevuskulude jaotamine eri otstarvete põhjal ei ole vajalik. Näide olemuspõhisest kululiigitusest:

Müügitulu <_o3a_p />

  <_o3a_p />

X <_o3a_p />

Muud tegevustulud <_o3a_p />

  <_o3a_p />

X <_o3a_p />

Valmistoodete ja pooleliolevate tööde varude muutused <_o3a_p />

X <_o3a_p />

  <_o3a_p />

Kasutatud tooraine ja kaup <_o3a_p />

X <_o3a_p />

  <_o3a_p />

Tööjõukulu <_o3a_p />

X <_o3a_p />

  <_o3a_p />

Amortisatsioonikulu <_o3a_p />

X <_o3a_p />

  <_o3a_p />

Muud tegevuskulud <_o3a_p />

X <_o3a_p />

  <_o3a_p />

Kokku tegevuskulud <_o3a_p />

  <_o3a_p />

(X) <_o3a_p />

Kasum põhitegevusest <_o3a_p />

  <_o3a_p />

X <_o3a_p />

 

81. Valmistoodete ja pooleliolevate tööde varude muutus aruandeperioodi jooksul kujutab endast tootmiskulude korrigeerimist, mis peegeldab kas tootmisest tingitud varude suurenemist või tootmist ületavast müügist tingitud varude vähenemist. Mõnes jurisdiktsioonis esitatakse aruandeperioodi valmistoodete ja pooleliolevate tööde varude suurenemine ülaltoodud analüüsis kohe pärast müügitulu. Kasutatud esitusviis ei tohi tekitada eksiarvamust, nagu oleks antud summade puhul tegemist tuluga.

 

82. Teist analüüsi nimetatakse otstarbepõhise kululiigituse või “müüdud toodete maksumuse” meetodiks ja selles liigitatakse kulud nende otstarbe järgi müüdud toodete, turustus- või halduskuludeks. Selle esitusviisiga antakse kasutajale tihti asjakohasemat informatsiooni kui olemuspõhist kululiigitust kasutades, kuid samas võib kulude jaotamine otstarvete järgi olla meelevaldne ja suurel määral hinnanguline. Näide otstarbepõhisest kululiigitusest:

 

Müügitulu <_o3a_p />

X <_o3a_p />

Müüdud toodete maksumus <_o3a_p />

(X) <_o3a_p />

Brutokasum <_o3a_p />

X <_o3a_p />

Muud tegevustulud <_o3a_p />

X <_o3a_p />

Jaotuskulud <_o3a_p />

(X) <_o3a_p />

Halduskulud <_o3a_p />

(X) <_o3a_p />

Muud tegevuskulud <_o3a_p />

(X) <_o3a_p />

Kasum põhitegevusest <_o3a_p />

X <_o3a_p />

 

83. Otstarbepõhist kululiigitust kasutavad ettevõtted peavad avalikustama lisainformatsiooni ka kulude olemuse kohta, k.a amortisatsioonikulu ja tööjõukulu.

84. See, kas valitakse “müüdud toodete maksumuse” meetod või olemuspõhine kululiigitus, sõltub nii ajaloolistest kui tootmisharuga seotud teguritest ja organisatsiooni laadist. Mõlemad meetodid toovad esile kulud, mille puhul võib eeldada otsest või kaudset muutumist seoses müügi- või tootmistasemega. Et kummalgi meetodil on erinevate ettevõttetüüpide puhul oma eelised, soovitab käesolev standard valida selle meetodi, mis esitab ettevõtte finantstulemuse elemente kõige õiglasemalt. ”Müüdud toodete maksumuse” meetodit kasutades on nõutav siiski lisainformatsiooni esitamine kulude olemuse kohta, sest see on kasulik tulevaste rahavoogude prognoosimiseks.

85. Ettevõte peab kas kasumiaruandes või selle lisades avalikustama finantsaruannetega hõlmatud perioodi osas planeeritud või deklareeritud dividendide summa ühe aktsia kohta.

 

OMAKAPITALI MUUTUSED

86. Ettevõte peab oma finantsaruannete eraldi komponendina esitama aruande, milles näidatakse:

(a) aruandeperioodi puhaskasum või -kahjum;

(b) kõik tulud ja kulud, mis on mõnede teiste standardite kohaselt kajastatud otse omakapitalis, ning nende tulude ja kulude kogusumma;ning

(c) arvestusmeetodite muutuste kumulatiivne mõju ja ränkade vigade korrigeerimine standardi IAS 8 põhikäsitluse kohaselt.

Lisaks peab ettevõte kas selles aruandes või lisas esitama järgmist:

(d) kapitalitehingud omanikega ja neile tehtud kasumijaotused;

(e) akumuleeritud kasumi või kahjumi saldo perioodi alguses ja bilansipäeval ning muutused aruandeperioodi jooksul;ja

(f) kõikide omakapitali liikide, ülekursi ja kõikide reservide liikide bilansiliste maksumuste võrdlus aruandeperioodi alguses ja lõpus ning kõik muutused eraldi.

87. Kahe bilansipäeva vahelised muutused ettevõtte omakapitalis peegeldavad netovara või jõukuse suurenemist või vähenemist aruandeperioodi jooksul teatavate finantsaruannetes rakendatud ja avalikustatud mõõtmispõhimõtete kohaselt. Välja arvatud aktsionäridega tehtud tehingutest tulenevad muutused, nagu sissemaksed omakapitali ja dividendid, tähistab omakapitali üldine muutus ettevõtte tegevusest tulenevat kasumit ja kahjumit aruandeperioodil.

88. IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites” nõuab kõikide arvestusperioodi jooksul kajastatud tulu- ja kuluobjektide arvessevõtmist perioodi puhaskasumi või -kahjumi kindlaksmääramisel, välja arvatud juhul, kui mõni rahvusvaheline raamatupidamisstandard nõuab või lubab teisiti. Muud standardid nõuavad, et teatud kasumid ja kahjumid, nagu ümberhindamisest tulenev väärtuse suurenemine või vähenemine ja teatavad valuutakursierinevused, kajastatakse otse omakapitali muutustena koos omanikega tehtud kapitalitehingute ja neile tehtud  kasumijaotustega. Et ettevõtte finantsseisundi muutuste hindamisel kahe bilansipäeva vahelisel perioodil on oluline arvesse võtta kõiki tulusid ja kulusid, nõuab käesolev standard finantsaruannete eraldi komponendi koostamist, milles esitatakse ettevõtte kogutulud ja -kulud, kaasa arvatud need, mis on kajastatud otse omakapitalis.

89. Paragrahvis 86 esitatud nõudeid on võimalik täita mitmel viisil. Paljudes jurisdiktsioonides kasutatakse veergvormingut, milles võrreldakse omakapitali kõikide elementide alg- ja lõppsaldosid, kaasa arvatud punktides a–f nimetatud elemendid. Alternatiivina võib esitada finantsaruannete eraldi komponendi ainult punktides a–c nimetatud elementide kohta. Selle lähenemisviisi korral esitatakse punktides d–f nimetatud elemendid finantsaruannete lisades. Mõlema lähenemisviisi kohta on näide käesoleva standardi lisas. Mõlema variandi puhul nõuab paragrahv 86 punktis b nimetatud objektide vahesumma esitamist, et võimaldada kasutajatel tuletada ettevõtte aruandeperioodi tegevusest tulenevaid kogutulusid ja -kulusid.

 

Rahavoogude aruanne

90. Standardis IAS 7 sätestatakse rahavoogude aruande ja sellega seotud informatsiooni esitamise nõuded. IAS 7 kohaselt on rahavoogude aruannetes sisalduv informatsioon kasulik finantsaruannete kasutajatele, andes neile aluse ettevõtte raha ja raha ekvivalentide tekitamise suutlikkuse ja rahavoogude kasutamisvajaduste hindamiseks.

 

Finantsaruannete lisad

Struktuur

91. Ettevõtte finantsaruannete lisades:

(a) esitatakse finantsaruannete koostamise alused ja konkreetsed arvestusmeetodid, mida on rakendatud oluliste tehingute ja sündmuste kajastamisel;

(b) avalikustatakse sellised rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega nõutavad andmed, mida ei ole esitatud mujal finantsaruannetes;ja

(c) antakse sellist lisainformatsiooni, mida ei ole esitatud finantsaruandes endas, kuid mis on õiglaseks esituseks vajalik.4

92. Finantsaruannete lisade esitus peab olema süstemaatiline.Iga bilansi, kasumiaruande või rahavoogude aruande kirje juures peab olema ristviide lisades sisalduvale selle kirjega seotud informatsioonile.

93. Finantsaruannete lisad sisaldavad nii bilansis, kasumiaruandes, rahavoogude aruandes ja omakapitali muutuste aruandes näidatud summade selgitusi või üksikasjalikumat analüüsi kui ka lisainformatsiooni näiteks tingimuslike kohustiste ja siduvate tulevikukohustuste kohta. Lisad sisaldavad rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite poolt nõutud ja soovitatud informatsiooni ja muid õiglase esituse saavutamiseks vajalikke andmeid.

94. Lisad esitatakse tavaliselt alltoodud järjekorras, mis aitab kasutajatel finantsaruandeid paremini mõista ja võrrelda neid teiste ettevõtete finantsaruannetega:

(a) kinnitus rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele vastavuse kohta (vt paragrahv 11);

(b) rakendatud mõõtmisalused ja arvestusmeetodid;

(c) toetav informatsioon kõikides finantsaruannetes esitatud objektide kohta finantsaruannete ja nende kirjete esitamise järjekorras; ning

(d) muu avalikustatav informatsioon, k.a:

(i) tingimuslikud varad ja kohustised, siduvad tulevikukohustused ja muu avalikustatav finantsinformatsioon; ning

(ii) avalikustatav mittefinantsinformatsioon.

 

95. Mõnede asjaolude korral võib osutuda vajalikuks või soovitavaks lisades esitatud kirjete järjekorda muuta. Näiteks võib informatsiooni intressimäärade ja õiglase väärtuse muutuste kohta esitada koos finantsinstrumentide lunastustähtaegu käsitlevate andmetega, olgugi et esimesed on seotud kasumiaruande ja viimased bilansiga. Siiski säilitatakse lisade süstemaatilist struktuuri niipalju kui võimalik.

96. Finantsaruannete koostamise alust ja konkreetseid arvestusmeetodeid käsitleva informatsiooni võib esitada finantsaruannete eraldi osana.

 

Arvestusmeetodite esitamine

97. Finantsaruannete lisade arvestusmeetodite osa peab kirjeldama järgmist:

(a) finantsaruannete koostamisel kasutatud mõõtmisalus (-alused);ja

(b) iga konkreetne arvestusmeetod, mille esitamine on vajalik finantsaruannete õigeks mõistmiseks.

98. Lisaks finantsaruannetes rakendatud konkreetsetele arvestusmeetoditele peavad kasutajad olema teadlikud ka kasutatud mõõtmisalusest (-alustest) (algne soetusmaksumus, hetkemaksumus, realiseerimisväärtus, õiglane väärtus või nüüdisväärtus), sest need moodustavad finantsaruannete koostamise aluse. Kui finantsaruannetes on kasutatud rohkem kui üht mõõtmisalust, näiteks kui teatavaid pikaajalisi varasid hinnatakse ümber, piisab nende varade ja kohustiste liikide näitamisest, mille suhtes üht või teist mõõtmisalust rakendatakse.

99. Otsustamaks konkreetse arvestusmeetodi avalikustamise vajalikkuse üle, kaalub juhtkond, kas see informatsioon aitab kasutajatel mõista, kuidas tehingud ja sündmused peegelduvad ettevõtte finantstulemuses ja majandusseisundis. Ettevõte peaks kaaluma vähemalt järgmiste (kuid mitte ainult nende) arvestusmeetodite esitamist:

(a) tulu kajastamine;

(b) konsolideerimise põhimõtted, k.a tütar- ja sidusettevõtted;

(c) äriühendused;

(d) ühisettevõtmised;

(e) materiaalse ja immateriaalse vara kajastamine ja amortisatsioon;

(f) laenukasutuse kulutuste ja muude kulutuste kapitaliseerimine;

(g) ehituslepingud;

(h) kinnisvarainvesteeringud;

(i) finantsinstrumendid ja -investeeringud;

(j) rendid;

(k) teadus- ja arendusväljaminekud;

(l) varud;

(m) tulumaks, k.a edasilükkunud tulumaks;

(n) eraldised;

(o) hüvitised töövõtjatele;

(p) ümberarvestus välisvaluutast ja riskimaandamine;

(q) äri- ja geograafiliste segmentide mõiste ning kulude jagamise alus segmentide vahel;

(r) raha ja raha ekvivalentide mõiste;

(s) inflatsiooniarvestus; ja

(t) sihtfinantseerimine.

Muud rahvusvahelised raamatupidamisstandardid nõuavad paljusid nimetatud valdkondi käsitlevate arvestusmeetodite avalikustamist.

100. Iga ettevõte otsustab oma tegevuse laadist lähtudes, milliste arvestusmeetodite avalikustamist võib kasutaja eeldada sellise ettevõtte tüübi puhul. Näiteks võiks eeldada, et kõik erasektori ettevõtted avalikustavad arvestusmeetodi tulumaksu, kaasa arvatud edasilükkunud tulumaksu ja maksuvara, kajastamiseks. Kui ettevõttel on ulatuslik välistegevus või olulised välisvaluutatehingud, eeldatakse valuutakursi muutustest tekkinud kasumi ja kahjumi kajastamise ning sellise kasumi ja kahjumi riskimaandamise arvestusmeetodite avalikustamist. Konsolideeritud finantsaruannete puhul avalikustatakse firmaväärtuse ja vähemusosaluse arvestusmeetodid.

101. Arvestusmeetod võib olla oluline isegi juhul, kui aruandeperioodi ja eelnevate perioodide summad ei ole olulised. Lisaks on asjakohane avalikustada arvestusmeetodid, mida rahvusvahelised raamatupidamisstandardid ei hõlma, kuid mida ettevõte on otsustanud rakendada vastavalt paragrahvile 20.

Muu avalikustatav informatsioon

102. Ettevõte peab avalikustama järgmise informatsiooni, kui seda ei ole esitatud mujal finantsaruannetes:

(a) ettevõtte alaline asukoht ja õiguslik vorm, põhiasukohariik ja registrijärgse asukoha aadress (või peamine tegevuskoht, kui see erineb registrijärgsest asukohast);

(b) ettevõtte äritegevuse ja põhitegevusvaldkondade kirjeldus;

(c) emaettevõtte ja kogu kontserni emaettevõtte nimi;ning

(d) töötajate arv aruandeperioodi lõpus või töötajate keskmine arv aruandeperioodi ajal.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

103. Käesolevat rahvusvahelist raamatupidamisstandardit rakendatakse nende finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1.juulil 1998 või pärast seda algavaid aruandeperioode. Varajasem rakendamine on soovitatav.

104. Käesoleva rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga asendatakse standardid IAS 1 “Arvestusmeetodite avalikustamine”, IAS 5 “Finantsaruannetes avalikustatav informatsioon” ja IAS 13 “Käibevara ja lühiajaliste kohustiste esitamine”, mille IASC juhatus kinnitas ümberkujundatuna aastal 1994.

 _______________

1
Vt ka SIC-8 “IAS esmakordne rakendamine raamatupidamise põhialusena”.

2
Vt ka SIC-27 “Juriidiliselt rendilepingutena vormistatud tehingute sisu hindamine”.

3
Vt ka SIC-18 “Järjepidevus – alternatiivsed meetodid”.

4
Vt ka SIC-29 “Avalikustamine – teenuste kontsessioonikokkulepped”.

Osale arutelus

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Lihtne äritarkvara juhile

BudgetMatador on juhi töölaud ettevõtte rahaasjade haldamiseks. Rakendus optimeerib juhi ning raamatupidaja vahelist koostööd ning annab juhile mõeldud ülevaate ettevõtte finantsolukorrast.

Dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem

Ellrex digidoc on ettevõtte dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem mis on eraldatud raamatupidamise programmist.

Valdkonna tööpakkumised

TALOT otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Talot AS

31. august 2018

Uudised

Tööriistad