Toimus online-intervjuu Eesti Arhivaaride Ühingu esimehe Margus Maistega

Uus arhiiviseadus on vana arhiiviseadusega võrreldes pigem nagu raamseadus. Arhiivinduslikus õigusruumis on oluliselt kasvanud rakenduslike aktide roll. Erinevalt vanast arhiiviseadusest käsitleb uus arhiiviseadus põhimõtteliselt ainult neid dokumente, millele on antud arhiiviväärtus, st mida kogub avalik arhiiv.

Uuest arhiiviseadusest on välja jäetud kõik see, mis puudutab eraarhiivindust, arhivaari kutsetunnistusega seonduvat, samuti on kadunud mõiste "dokumentide loetelu"

Õiguslikus mõttes ei vabasta, välja arvatud juhtudel, kui seadus seda lubab (näiteks meditsiinidokumentide puhul on tervishoiuteenuste korraldamise seadusega sätestatud, et paberdokumendid võib hävitada, kui nad on digiteeritud viisil, millega on tagatud nende terviklikus ja autentsus).

Küll aga on uues arhiiviseaduses (§ 9)sätestatud, et "Arhivaalis sisalduvat teavet võib üle kanda teisele teabekandjale, kui teabe hoidmine teisel teabekandjal on põhjendatud". See tähendab, et avalikku arhiivi üleantavaid arhivaale võib digiteerida ja üle anda digiteeritud kujul.

Arhiiviseadusega ei sätestata dokumentide säilitustähtaegu.

Viimane oluline dokumentide säilitustähtaja muutmine toimus uue töölepingu seadusega (2009), millega vähendati tööandja kohustust töötajate andmete säilitamisel 50-lt aastalt 10-le aastale

Alates 2009. aastast tuleb töötajate andmeid säilitada vaid 10 aastat.

Üleminek digiarhiivile ja dokumentide säilitustähtajad ei oma vahetut seost. Küsimus on selles, kas dokumentide säilimine on tagatud, kas vajalikud andmed on kogu ettenähtud säilitustähtaja jooksul kättesaadavad ja kas neil on piisav õiguslik jõud. Juhul, kui see on tagatud, võib üle minna ka digiarhiivile.

Uus arhiiviseadus muutis asjaajamise ja arhiivinduse põhimõtetes vähe. Peamiselt puudutab muutus avalikke (st riigi- ja kohalike omavalitsuste) asutusi, samuti eraõiguslikke isikuid, kelle tegevuse käigus tekib avalikke dokumente (notarid jms). Siiani kuulusid kõik avalike dokumentidega teostatavad toimingud arhiiviseaduse regulatsioonisfääri. Nüüdsest reguleerib arhiiviseadus vaid neid dokumente, millele on kehtestatud arhiiviväärtus, st mis kuuluvad avalikku arhiivi üleandmisele.

Nüüdsest tehakse vahet ka dokumentide liigitusskeemil, mis on arhiivinduslik mõiste, ja dokumentide loetelul, mis on puhtalt asjaajamislik mõiste

See tähendab, et uuest arhiiviseadusest on välja jäetud enamus neist sätetets, mis mingil moel detailiseerivad arhiivitööd. Samuti on välja jäetud kõik need sätted, mis puudutavad arhiivinduslikku tegevust väljaspool avalikku arhiivi. Näiteks: Vanas arhiiviseaduses oli § 41 arhivaalidele juurdepääsu võimaldamine, kus oli öeldud, et:

(1) Arhivaalidele juurdepääsu võimaldamisel on arhiiv või asutus, kus arhivaal asub, asutuse või isiku taotluse alusel kohustatud:

1) väljastama arhivaalidest väljavõtteid ja ärakirju;

2) võimaldama tutvuda arhivaalidega arhiivis;

3) väljastama arhiiviteatisi.

(2) Avalikus arhiivis säilitatavaid arhivaale ei anta kasutamiseks väljaspool arhiivi. Arhiivi juht võib üleandmis-vastuvõtmisakti alusel seaduses või selle alusel sätestatud avaliku ülesande täitmiseks või õigustatud erahuvi silmas pidades anda arhivaale tähtajaliseks kasutamiseks, tagades nende eelneva kopeerimise. Koopiat säilitatakse kuni originaali tagastamiseni.

(3) Arhivaali valdaja võib piirata juurdepääsu arhivaali teabekandja halva füüsilise seisundi tõttu või kui kasutamine võib arhivaali kahjustada, tagades isikule juurdepääsu arhivaalis sisalduvale teabele.

Uues arhiiviseaduses selline säte üldse puudub. On öeldud (§ 10) vaid, et:

1) Rahvusarhiivis säilitatavale arhivaalile on juurdepääs vaba, kui sellele ei laiene avaliku teabe seaduses, isikuandmete kaitse seaduses, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses või muus seaduses kehtestatud piirangud.

(2) Rahvusarhiiv võimaldab arhivaaliga tutvuda. Arhiivis kohapeal arhivaaliga tutvumise eest Rahvusarhiiv tasu ei võta.

(3) Rahvusarhiiv võib arhivaali kasutamist piirata teabekandja halva füüsilise seisundi tõttu või kui kasutamine võib arhivaali kahjustada, tagades võimaluse korral juurdepääsu arhivaalis sisalduvale teabele.

(4) Rahvusarhiiv väljastab isiku õiguste või tehingute tõendamiseks arhiiviteatise.

Sisulised muutused puudutasid:

1. arhivaari kutsetunnistust, mille väljaandmisest Rahvusarhiiv loobus;

2. eraarhiive ja eraarhiividele väljastavaid tegevuslube - eraarhiivi mõistet uues arhiiviseaduses enam ei ole ning tegevuslube ei väljastata;

3. likvideeriti arhiiviregister;

4. arhiiviseadus tegeleb vaid nende dokumentidega, mis kuuluvad üleandmisele kas Rahvusarhiivi või kohaliku omavalitsuse arhiivi;

5. enam ei ole otsesõnu reguleeritud näiteks arhivaalide riigist väljaviimist;

6. kadunud on arhiivijärelevalve kui niisugune

jne