Silva
Vastavalt riigikohtu lahendile tööandja auto kasutamise kohta isiklikes sõitudeks ( tööandja ei pea ju tõestama, et tehakse sõidukiga ka isiklikke sõite) otsustasime loobuda erissodustuse maksmisest ja ei pea ka sõidukite kohta sõidupäevikut, kuna meil on kõigi töötajatega, kelle amet nõuab sõidukit sõlmitud sõiduki kasutamise leping, milles on kehtestatud ka kütuse limiit sõidukile ühes kalendri kuus ja lepingus on fikseeritud, et tööandja autot ei kasutata isklikeks sõitudeks. Kui kuus kehtestatud kütuse limiit ületatakse siis limiidi ületuse tasub auto kasutaja ettevõttele. Milliseid riske selline olukorra tõlgendus kaasa toob?
Kirjeldatud olukorras on riskiks see, et töötaja teeb erasõite hoolimata äriühingus kehtestatud auto kasutamise korrast. Tõenäoliselt on maksuhalduril revisjoni käigus aastate pärast raske tõendada, et sõidukit kasutati mitte-tööalaselt, kuid seda tõenäosust ei saa sootuks välistada.
Mariza
Tegu ühemehe firmaga, kus juba ligi 5 aastat kassast makstud isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist (1000.-/kuus), kuid raamatupidaja ei ole seda raamatupidamises kajastanud (erinevatel põhjustel). Kassa näitab seetõttu puudujääki. Kas võib tagantjärgi vormistada eelnevatel aastatel makstud autohüvitise?
Maksuseadused ei reguleeri autohüvitise kajastamist raamatupidamises. Vastavalt raamatupidamist reguleerivatele õigusaktidele tuleb dokumenteerida kõik majandustehingud. Kui reaalselt on toimunud autohüvitise maksmine, siis tuleb selle kohta ka vastavad dokumendid (antud juhul kassa väljamineku orderid) koostada. Täiendava huvi korral suunaksime Teie küsimuse hea meelega vastamiseks meie auditimeeskonnale. Kontaktandmed leiate meie kodulehel www.deloitte.ee.
Mis puudutab aga küsimuse maksuõiguslikku aspekti, siis isikliku auto hüvitise vormistamine aastaid pärast väljamakse tegemist tekitab maksuriski. Vabariigi Valitsuse vastav määrus (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13116699) näeb ette, et maksuvabalt saab maksta hüvitist vaid kirjaliku otsuse olemasolul. Kui seda tehtud ei olnud, siis tekkis maksurisk juba väljamakse tegemise ajal. Lisaks oleks tööandja pidanud väljamakstud isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist deklareerima vormil INF 14. Otsuse tagantjärgi vormistamist määrus ei reguleeri. Seda, kas maksuhaldur on antud küsimuses paindlik, tuleb küsida maksuhaldurilt endalt.
Sven
Kuidas maksustatakse parkimistasu (näiteks lennujaama parklas parkimise eest seoses välislähetusega), mille tööandja mulle kui isikliku auto kasutajale meievahelisel kokkuleppel kompenseerib?
Nn töölähetuse määrus (http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13197685) võimaldab seoses lähetusega tekkinud täiendavaid kulusid (nt parkimine) hüvitada maksuvabalt kuludokumendi alusel ning seda lisaks tavapärasele maksuvabale hüvitisele isikliku auto kasutamise eest töösõitudeks (mis teatavasti on sõidupäeviku puudumisel maksimaalselt 1000 kr kuus ning sõidupäeviku olemasolul kuni 4000 kr kuus), kui lähetus ei kesta just terve kalendrikuu. Oleme seisukohal, et sõit kontori ja lennujaama vahel ja tagasi moodustab üldjuhul osa teekonnast välismaa lähetusesse. Seega on taoline transport seotud tööandja ettevõtlusega ning kaasnevaid kulusid (parkimine) võib pidada tavapärasteks ettevõtlusega seotud kuludeks. Kui töötaja ei ole esitanud kuludokumenti tööandja raamatupidamisesse, siis saab parkimistasu töötajale maksuvabalt hüvitada ainult tavapärase isikliku sõiduauto hüvitise raames koos teiste töösõitudega (sõidupäeviku puudumisel maksimaalselt 1000 kr kuus ning sõidupäeviku olemasolul kuni 4000 kr kuus).
Matilda
Huvitaks sõidupäeviku pidamine firma sõiduki kasutamise korral. Mis kujul seda tuleks teha, et tagada erisoodustuse arvestus reaalselt saadud erisoodustuse eest (s.o firma sõiduki kasutamise eest isiklikuks otstarbeks) ja missugused on sellega seoses peamised ohud/maksuhalduri tõlgendused?
Samuti huvitaks, et kus on Teie arvates erisoodustuse kitsaskohad praeguse süsteemi korral ja mis aspektid on veel kohtutes selgeks vaidlemata?
Tööandja sõiduki tööga mitteseotud otstarbeks kasutamise maksustamist reguleerivad tulumaksuseaduse § 48 ja Rahandusministri 29. detsembri 1999 määrusega nr 120 kinnitatud „Erisoodustuse hinna määramise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?replstring=33&dyn=13179693&id=925512). Sõiduautoks peetakse kategooriasse M1 ja M1G liigitatavaid sõidukeid ning nende osas on maksuarvestuse reeglid lihtsustatud. Muude mootorsõidukite puhul lähtutakse üldistest maksureeglitest, mis kehtivad tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmise korral (näiteks iga bussi, veoauto või mootorratta puhul tuleks kindlaks teha tema kasutamise turuhind ja maksustamisel sellest lähtuda).
Kui me räägime sõiduautodest, siis erisoodustuse tulu- ja sotsiaalmaksu saab reaalsuses saadud hüve hinnalt (4000 kroonist madalamalt summalt) tasuda juhul, kui peetakse sõidupäevikut ja selle alusel leitakse erisoodustuse hind. Erisoodustuse hind on 4 krooni kilomeetri kohta. Erandina on erisoodustuse hind 3 krooni kilomeetri kohta üle viie aasta vanuse sõiduauto puhul, mille mootori silindrite töömaht on maksimaalselt 2000 cm3. Sõidupäevikut on otstarbekas pidada ennekõike olukorras, kus töötaja sõidab igakuiselt maha isiklikuks tarbeks kuni 1000 kilomeetrit (üle viie aasta vanuse sõiduki puhul, mille mootori töömaht ei ületa kahte liitrit - 1333 kilomeetrit) – vastasel juhul ei too päeviku pidamine tööandjale erisoodustusmaksude osas mingit kokkuhoidu.
Rahandusministri määrus annab väga kindlad reeglid, kuidas tuleks sõidupäevikut pidada. Sõidupäevik peaks sisaldama järgmist informatsiooni:
1) sõiduauto omaniku või valdaja nimi või nimetus ja isiku- või registrikood;
2) sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed;
3) kuupäev ja sõiduauto spidomeetri alg- ja lõppnäit iga sõidukorra puhul;
4) sõidu eesmärk iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega seotud sõidukorra puhul.
Probleemideks praktikas on ennekõike see, kui detailselt pidada päevikut töösõitude puhul, et vajadusel oleks võimalik tõestada, et tegemist oli tõepoolest tööalase sõiduga. Siinkohal on meie soovituseks säilitada võimalikult palju dokumentaalseid tõendeid ja lisada päevikusse nii palju selgitusi, kui võimalik, pidades kindlasti silmas ka mõistlikkuse aspekti just Teie äriühingu tegevusalast sõltuvalt. Õnneks on tänapäeval rohkelt elektroonilisi võimalusi päeviku pidamiseks, seega võib kasutada igasuguseid tehnoloogilisi lahendusi, mis on abiks suuremahuliste andmete töötlemisel. Kindlasti soovitame jälgida ka seda, et päevikut peetaks jooksvalt, st igapäevaselt. See aitab vältida absurdseid olukordi, kus maksurevisjoni käigus tulevad välja ilmselged andmete vastuolud. Oluline asi, millele tasub mõelda, on ka see, et kuidas tagada andmete kättesaadavust ka aastate pärast.
Mis puudutab kohtuvaidlusi, siis sõiduautode erisoodustusmaksude osas on vähe Riigikohtu lahendeid. Reeglina ei ole selle temaatikaga seotud vaidlusalused summad olulised ning seetõttu lõpetatakse konfrontatsioonid enne, kui need (Riigi)kohtusse jõuavad. Sel kevadel tuli välja üks oluline Riigikohtu lahend 3-3-1-93-08 (OÜ Virumaa Veepumbakeskus vs. Maksu- ja Tolliamet, http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-93-08), mis täpsustas tõendamiskoormuse jagunemist maksumaksja ja maksuhalduri vahel ja selgitas ettevõtlusega mitteseotud sõidu mõistet. Hetkel ei näe me potentsiaalseid vaidluskohti, mida kohtud peaksid lahkama, kuna tegelikult on kogu sõiduautode erisoodustuse temaatika laias laastus marginaalse tähendusega.
Eva
Firma omanik annab oma isikliku auto tasuta kasutamise lepinguga firmale kasutamiseks, millised maksud sellega kaasnevad, kui kütuse ja remondikulud maksab firma. Kas peab pidama ka sõidupäevikut?
See küsimus haakub osaliselt eespool Merle poolt esitatud küsimusega. Maksustamisel omab tähtsust ka see, kas sõiduautot kasutatakse ka erasõitudeks või mitte ning kes seda kasutab. See, millises vormis on auto antud kasutada ettevõttele omaniku poolt, ei oma tähtsust (kas on tasuta kasutusvaldus või midagi muud). Oluline on ikka see kuidas autot kasutatakse.
Kui autot kasutab äriühingu omanik, kes ei ole näiteks äriühingu töötaja, juhatuse/nõukogu liige ega nimetatud isiku abikaasa/vanem/laps (töötaja mõiste erisoodustuste kontekstis on toodud ära tulumaksuseaduse § 48 lõikes 3 ja lõikes 6), siis me ei räägi erisoodustusest, vaid ettevõtlusega mitteseotud kulust. Seega maksustamise aluseks oleks sel juhul mitte tulumaksuseaduse § 48 (TSD lisa 4), vaid tulumaksuseaduse § 51(TSD lisa 6). See tähendab, et sõiduki kasutamisel äriühingu eespool kirjeldatud omaniku poolt ei tohiks äriühing teha kulutusi sõiduauto tarbeks (kütus, remont, kindlustus vms); kui neid siiski tehakse, siis sellega kaasneb äriühingu tulumaksu kohustus (21/79 kulude summast; kulud tuleks deklareerida TSD lisal 6) ning käibemaksu kulude pealt maha arvata ei saa.
Kui omanik osutub TuMS § 48 tähenduses ühtlasi ka töötajaks (on näiteks juhatuse liige), siis rakendub erisoodustuse regulatsioon.
Gerda
Töötaja esitab igakuiselt "isikliku sõiduauto kasutus ametisõitudeks" aruannet (nt.oktoobrikuus sõitis arvestusega 2100 krooni eest )ja pargib lisaks veel mobiilselt seoses nende ametialaste sõitudega (nt.oktoobris parkis mobiilselt 125 krooni eest). Kas INF 14 täitmisel võib lugeda mobiilset parkimist samuti arvestusega lahtrisse s.t. 2100+125=2225 krooni?
Isikliku auto hüvitamise regulatsioon näeb ette, et maksuvaba hüvitise piiri (1000/4000 kr kuus) sisse peavad mahtuma kõik autoga seonduvad kulud (välja arvatud lähetuse korral). Vormile INF 14 tuleks märkida summaks 2225 krooni.
Siinkohal tuleb eristada tööandja ja töötaja vahelist arvestust ning maksuarvestust. Maksustamise seisukohalt on oluline, et kokkuvõttes ei ületaks ühe kilomeetri kohta makstav hüvitis nelja krooni ning hüvitise kogusumma 4000 krooni kuus. Näiteks võib asutusesisene kord ette näha, et tööandja hüvitab iga läbitud kilomeetri kohta 2 krooni ja 10 senti, lisaks ka dokumentaalselt tõendatud täiendavad kulud (näiteks parkimiskulu). Küsimuses toodud näite korral võime võtta eelduseks et töösõitusid tehti 1000 km ning hüvitise arvutuskäik oleks järgmine 2,1kr * 1000km + 125(parkimiskulu) = 2225 krooni. Taoline arvutus on töötaja ja tööandja vaheline küsimus ega huvita maksuhaldurit. Maksustamise seisukohalt on oluline, et makstava hüvitise summa ei ületaks 4000 krooni kuus (1000 km*4 kr/km).
Kuna kogu summa (2225 krooni) vormistatakse isikliku auto hüvitisena, siis parkimiskulus sisalduvat käibemaksu tööandja sisendkäibemaksuna maha arvata ei saa.
Krista
Ettevõtte juht kasutab ametisõitudeks isiklikku autot ja saab igakuist komensatsiooni 4000 EEK (sõidupäevik esitatud igakuiselt).
1)Lähetuste korral küsimus, et kas saan lennujaamas parkimise või siis bensiini kulud hüvitada lisaks 4000 EEK'le?
2)kas saan k/m sellistelt tšekkidelt tagasi arvsetada?
See küsimus haakub Sveni poolt esitatud küsimusega. Kui vormistate lähetust vastavalt nn töölähetuse määruses sätestatud korrale, on võimalik hüvitada lisaks isikliku auto kompensatsioonile ka lähetusega seotud kulud vastavalt lähetuse määrusele. Lähetusega seotud transpordikulud (sh kütus, parkimine) on võimalik hüvitada kuludokumentide alusel ning see ei too kaasa maksukohustust.
Kui lähetuse transpordiga seotud kuludokumendid (kütus, parkimine) on vormistatud käibemaksuseaduse nõuetele vastava arvena (KMS § 37) ning on soetatud ettevõte maksustatava käibe tarbeks, on õigustatud ka sisendkäibemaksu maha arvamine. See kehtib muidugi üksnes Eesti käibemaksukohustuslasele makstud Eesti käibemaksu kohta.
Juri
Firma kasutab kasutusvalduse lepingu alusel töötaja isiklikku sõiduautot tööülesannete täitmisks kellajaliselt piiratud ajavahemikul, tasudes töösõitude km-te eest (sõidupäevik!) ja korvates remondikulud. Väljaspool seda ajavahemikku võib, kuid ei tarvitse auto omanik teha erasõite. Erisoodustust justkui ei tuleks tasuda. Milliseid ohte peaks sellise skeemi juures ette nägema?
Selliseid skeeme on praktikas rakendatud küll, kuid pretsedendi puudumise tõttu on raske hinnata, kas selline praktika oleks täielikult aktsepteeritav.
Kui tööandja ei soovi lähtuda isikliku sõiduauto hüvitise regulatsioonist (sõidupäeviku alusel 4 kr/km, maksimaalselt 4000 krooni kuus), siis kasutusvalduse lepingu alusel töötajale tasu maksmine (nt küsimuses nimetatud töösõitude kilomeetri eest) tekitab füüsilisele isikule tulu, mis kuulub tööandja poolt kinnipidamise teel maksustamisele (alus: tulumaksuseaduse § 41 p 7). Vaidlusi ja riske tekitab ka remondikulude hüvitise maksustamine ning ka see, kui nö tööajal tangitud kütust kasutab töötaja muul ajal oma erasõitudeks.
Lisaks on ka risk, et töötaja teeb erasõite tööandjale üürile antud sõiduautoga sel ajal, kui auto on tööandja valduses (tööajal). Tõenäoliselt on maksuhalduril revisjoni käigus aastate pärast raske tõendada, et sõidukit kasutati mitte-tööalaselt, kuid seda tõenäosust ei saa välistada.
Merle
Kui isiklik sõiduauto on renditud ettevõttele 0 krooniga kokkuleppel, et ettevõte maksab remondi, ülevaatuse ja kindlustuse kulud ning kütuse kulu. Aga kui on soov kasutada seda sama autot isiklikuks sõiduks, siis kuidas peab käituma? Kas peab ettevõttele midagi maksma ja siis mida ning kui palju? Või on võimalik, et kui näiteks on teada, et erasõit on 100 km ja auto kütusekulu 6l 100-le, siis ostab eraisik 6l kütust ja seda lihtsalt ei kanta ettevõtte kuludesse või peab midagi muud tegema?
Kui töötaja (töötaja mõiste erisoodustuste kontekstis on toodud ära tulumaksuseaduse § 48 lõikes 3 ja lõikes 6) annab oma sõiduauto lepingu alusel tööandjale rendile, siis erisoodustuse mõistes on tegemist juba nö tööandja sõiduautoga. Seega võib tööandja kanda kõik kulud, mis on seotud sõiduautoga ja arvata maha sisendkäibemaksu, eeldusel, et sõiduauto kasutamisel töötaja eraotstarbeks seda vastavalt ka maksustatakse (käibemaks omatarbe pealt ja erisoodustuse tulu- ja sotsiaalmaks).
Tööandja peab arvestama erisoodustuse tulumaksu ja sotsiaalmaksu vastavalt sellele, kas seda sõiduautot kasutatakse ettevõtlusega mitteseotud otstarbeks või mitte. Kui töötaja teeb autoga isiklikke sõite, siis on võimalik valida, kas töötaja ei pea sõidupäevikut töö- ja erasõitude kohta ning erisoodustuse tulumaksu ja sotsiaalmaksu makstakse seaduses paika pandud hinna pealt (4000 krooni kuus sõiduauto kohta) või töötaja peab sõidupäevikut ja makse makstakse reaalselt tehtud erasõitude pealt. Viimast varianti on mõistlik kasutada ennekõike siis, kui töötaja teeb tööandja sõiduautoga erasõite vähem kui 1000 km kuus (üle viie aasta vanuse sõiduki puhul, mille mootori töömaht ei ületa kahte liitrit - 1333 kilomeetrit).
Heli
Firma maksis mitme kuu jooksul erisoodusmaksu firmas kasutusrendis olevalt sõiduautolt, mis sel perioodil oli tegelikult ärandatud.
Kas on õige, et ärandatud sõiduautolt erisoodustusmaksu maksma poleks pidanud (selge on ju see, et autot ei saanud siis erasõitudeks kasutada kuna auto polnud firma käsutuses, ka politseisse oli avaldus tehtud)?
Kas firmal on võimalik see makstud erisoodustusmaks maksuametilt tagasi saada (k.a. see osa, mis on makstud eelmisel aastal)? (Auto saadi kätte mõned kuud peale ärandamist ja firma sai selle lõpuks ka tagasi.)
Erisoodustuse tulumaksu ja sotsiaalmaksu arvestamise kohustus tekib siis, kui tööandja vara kasutatakse töötajate poolt erasõitudeks, st tööandja ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel. Kui tööandja sõiduauto on ärandatud, siis on selge, et sõidukit ei kasutatud töötaja isiklikel eesmärkidel. Kui näiteks kindlustus ei pakkunud äriühingule ärandamise tõttu asendusautot ja erisoodustust hoolimata sellest deklareeriti, siis on äriühingul küll võimalik tasutud tulumaksu ja sotsiaalmaksu maksuhaldurilt tagasi saada. Selleks tuleks esitada vastavate TSD deklaratsioonide lisa 4 parandused, mida saab teha ainult paberkandjal. Kuna Maksu- ja Tolliamet nõuab taolise deklaratsiooniparanduse jaoks lisainfot, siis tasub parandusdeklaratsioonile lisada ka kirjalik selgitus, millest deklaratsioonide parandamine tingitud on. Kui Teil on olemas tõendusmaterjal auto mitte-kasutamise kohta (avaldus politseile ja muud kaasnevad dokumendid, näiteks auto tagasisaamise kohta), siis ei tohiks deklaratsioonide parandamisel ja maksude tagasitaotlemisel probleeme olla.
Vastavalt maksukorralduse seaduse sätetele saab maksudeklaratsioone parandada enne maksusumma määramise aegumist, st kolme aasta jooksul deklaratsiooni esitamise tähtajast arvates. Seega on Teil võimalik parandada ka TSD deklaratsioonide lisad 4 eelmise aasta kohta.
Axl
Ettevõtte nimel on sõiduauto, mis on renditud eraisikule (ehk ettevõtte omanikule) kasutamiseks a'la 10kr kuus ning kokkuleppes on öeldud, et sõiduki tehnokulud (remondid, ülevaatused, liisingud) kannab ettevõtte, kuid tarbekulud (kütus, parkimised) rentija. Kas selline lahendus on üldse seadusega lubatud ning millised maksud selle peal rakenduvad?
Võlaõigusseaduse tähenduses on tegemist üürilepinguga.
Järgnevas eeldame, et eraisik kasutab sõidukit ainult erasõitudeks. Küsimuses kirjeldatud kulude jaotus üürniku ja üürileandja vahel nii, et üürileandja (äriühingu) kohustuseks jääb tehnokulude katmine (remont, ülevaatus, liisingmaksed) ning üürniku (äriühingu omanik) kohustuseks jäävad tarbekulud (kütus, parkimine), on sarnane nn autorendifirmade pakutavaga. Iseenesest ei ole 10-kroonine üüritasu seadusega keelatud, kuid see toob kindlasti kaasa ka teatud maksutagajärgi.
Järgnev loetelu maksukohustustest on kehtiv eeldusel, et äriühingu nn omanik omab äriühingu osalusest üle 10% või nn omanikule kuulub koos teiste temaga seotud isikutega kokku üle 50% osalusest, kuid ta ei ole äriühingu töötaja, juhatuse ega nõukogu liige või mõne sellise isiku abikaasa, vanem või laps. Taolisel juhul käsitletakse üürileandjat ja üürnikku nii tulumaksuseaduse kui ka käibemaksuseaduse mõistes seotud isikutena ning sellest tulenevalt toob kirjeldatud praktika äriühingule kaasa järgmised maksukohustused:
1. Käibemaks: Äriühingul (eeldusel, et tegemist on käibemaksukohustuslasega) tekib nimetatud üürist käive, mis kuulub vastavalt käibemaksuseadusele maksustamisele standardse käibemaksumääraga (hetkel 20%). Kuna tehingu osapoolteks on seotud isikud, siis lähtuvalt käibemaksuseaduse §-st 12 kuulub äriühingu poolt tehing maksustamisele vastavalt tegelikule turuväärtusele, mitte aga rakendatud üürihinnale (hind 10 krooni kuus ei vasta suure tõenäosusega sõiduauto üüri turuhinnale). Seega võib üürihinnale lisanduv käibemaks oluliselt ületada üüritasu.
2. Tulumaks: Sõiduki üürileandmisel nn omanikule hinnaga 10 krooni kuus ei ole ilmselgelt turutingimustel tehtava tehinguga. Seega, kuna tehingus osalevad seotud osapooled, tuleb lähtuvalt tulumaksuseaduse § 50 lõikes 5 sätestatust (siirdehindade regulatsioon) maksustada tulumaksuga ka tulu, mida äriühing oleks saanud, kui seotud isikuga tehtud tehingu väärtus oleks olnud selline, mida rakendaksid sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud. Nimetatud hinnavahe kuulub deklareerimisele TSD lisal 6 ning maksustamisele äriühingu tulumaksuga.
Kui aga äriühingu nn omanik on samaaegselt ka äriühingu töötaja, juhatuse või nõukogu liige või mõne sellise isiku abikaasa, vanem või laps, siis tekivad äriühingule järgmised maksukohustused:
1. Käibemaks: Käibemaksu osas ei ole vahet, kas tegemist on töötajaga või mitte, kuna omatarbe mõiste rakendub ainult vara tasuta kasutada andmise korral. Kuna antud juhul maksab üürnik 10 krooni, siis käibemaks tuleb arvutada üüri tegelikult turuväärtuselt (maksubaas võib olla isegi suurem kui 4000 krooni).
2. Tulumaks ja sotsiaalmaks: rakendub erisoodustuse regulatsioon. Sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmise korral on (sõidupäeviku puudumisel) maksubaasiks 4000 krooni. Sellest lähtuvalt tuleb arvutada nii tulumaksu kui ka sotsiaalmaksu. Vastava rahandusministri määruse ja maksuhalduri selgituste kohaselt üürniku makstud 10 krooni maksubaasi ei vähenda.
sten
Tere
Varem meie firmas ei täidetud sõidupäevikud ja firma maksis erisoodustust. Nüüd, kui tõsteti maksu 4000 peale, hakkasime täitma. Nüüd riik ei saa meie firmast midagi,kuna kõik täidavad sõidupaevikud(autosi on umbes 70tk.) mis kasu oli siis riigile erisoodustus maksu tõstmisest?
Saame aru, et alates 2009. aastast on Teie äriühingus keelatud tööandja sõiduautode kasutamine tööandja ettevõtlusega mitteseotud otstarbeks ning järelikult ei teki ka erisoodustust. Samas, kogemused näitavad, et selline tegevuse korrektsioon ei ole omane kaugeltki mitte kõikidele tööandjatele.
Omaette küsimus on, kas oma tegevuse korrigeerinud ettevõtjate hulk ületab oma tegevuse korrigeerimata jätnud ettevõtjate hulka. Võimalik, et tegelikkuses ei toonud sõiduautode erisoodustuse hinna tõstmine kaasa mitte maksutulude laekumise suurenemist, vaid hoopis alanemist. Täpsemat infot maksutõusu tegeliku efekti kohta tuleks küsida kas Rahandusministeeriumilt või maksuhaldurilt.