Liikluskindlustus-seaduse uuendus pani osapooled vaidlema

Liikluskindlustuse seaduse eelnõu on põhjalikult ja pika aja jooksul koostatud, tänaseks jõudnud küpsusastmeni, kus see saadetakse parlamendile arutamiseks. Tegemist on väga paljude inimeste igapäevaelu puudutava asjaga, seepärast tasub eelnõu üle arutleda.

Missugused muudatused on tulekul?
On huvitav otsida seda, mis osas sõidukivaldajatele ja kannatanutele pakutakse paremat kaitset ja kus neile piiranguid seatakse ja – miks. Etteruttavalt märgin, et käesolevas tõstatan eelnõu kohta kolm küsimust kuid see ei ole lauskriitika ega üldhinnang eelnõu kohta tervikuna.

Liikluskindlustuse seaduse eelnõu reguleerib, kas kindlustusandja hüvitab kahju käibemaksuta või ilma. Eelnõu paragrahv 26 sisaldab põhimõtte, et kui kahjustatud isikul on õigus käibemaks tagasi saada, arvestab kindlustusandja seda ehk siis maksab hüvitise käibemaksuta. Tõsi, järgneb regulatsioon, et kui kannatanu soovib hüvitist koos käibemaksuga, hüvitatakse see koos käibemaksuga, kuid kindlustusandja võib käibemaksu osa tagasi nõuda, kui kannatanu on käibemaksu riigilt tagasi saanud.

Kindlustusmaaklerite liit on teinud käibemaksuta hüvitamise osas kriitikat ning olen nõus sellega, et käibemaksu võrra ehk 20 % väiksema hüvitamise õiguse andmine kindlustusandjale on väga vaieldav. Arvan, et selline regulatsioon ei ole õige ega vajalik, kuid tean, et selles küsimuses on palju arvamusi.

Ka täna praktiseerivad kindlustusandjad seda, et maksavad käibemaksukohustuslasest kahjustatud isikule hüvitise, mis käibemaksu võrra väiksem. See valmistab sageli kahjustatud isikule ehk kannatanule meelehärmi, nad kurdavad, et ei mõista, miks peavad nad 20% kahjust ise finantseerima.
Käibemaksuta hüvitis on 20% väiksem summast, mis kannatanu peab mõlgitud auto remondi eest maksma. Seega ei kata niisugune hüvitis tegelikult tekkinud kahju. Samas kõigile juriidilistele isikutele automaatne hüvitamine koos käibemaksuga tekitaks kindlustusandjale vajaduse kõigi nende puhul pärast tegeleda regressidega. See on töömahukas ning hilisem regressi esitamine tekitab pingeid kindlustusandja ja kannatanu vahel. Kuid käibemaksu teema on üleval aastaid, kindlustusandjad on üritanud hüvitada selleta, Riigikohus on oma otsustega kindlustusandja õigusi käibemaksu võrra väiksemaks hüvitamiseks selgitanud. Otsuste kohaselt on hüvitamiskohustus koos käibemaksuga, kuid maksu tagasisaamisel võib selle tagasi nõuda. Kuna kohtulahendeid peavad kindlustusandjad „mitmetimõistetavaks“ püütakse automaatne hüvitisvähendus legaliseerida seadusemuudatusega. Samas, kui selline seadusemuudatus on vajalik, siis kas senine käibemaksuta hüvitamise praktika oli ebaseaduslik?

On tõsi, et kindlustushüvitise saaja ei pea kasu saama, ehk kindlustushüvitis ei tohi teda muuta rikkamaks, kui enne hüvitamist. Siiski ei ole võlaõigusseadus sätestades kahju koostist teinud erandit käibemaksu suhtes. Kui kahju hüvitamine võib toimuda käibemaksuta, siis see regulatsioon kuuluks võlaõigusse. Üldisemalt võttes leian, et täna on võlaõigusseaduse, käibemaksuseaduse ja Riigikohtu lahendite põhjal on selge, et kahju hüvitis sisaldab ka käibemaksu osa. Ja see, kas käibemaksutagastuse saamine on rikastumine, on eraldi küsimus. Käibemaksutagastus ei ole automaatselt seondatav kahjuga, ehk on tegemist käibemaksuseadusest tuleneva õigusega ning selle sidumine kahju tekitaja hüvitamiskohustusega on vaieldav.

Saan aru, et vaikimisi käibemaksu võrra väiksem hüvitis säästab 20% raha kindlustusandjale, kuid sellega jääb ka 20% kahjust teatud ajaks kannatanu kanda. Nii krediteerib kannatanu kahju tekitajat ja kindlustusandjat – miks ta peaks seda tegema?

Käibemaksuta hüvitamise õiguse andmine puudutab ka tsiviilõiguse olulist põhimõtet – vara omaniku õigust enda vara vallata ja käsutada ehk otsustada, kas oma vara taastamistöö tellida või mitte. Remondiettevõtted on enamasti käibemaksukohustuslased, seega on põhimõtteliselt iga taastamisremondi maksumus koos käibemaksuga. Kui kannatanu vara rikutakse, tekib samal hetkel õigus hüvitist nõuda – ja see nõue on järelikult summale koos käibemaksuga. Nõude summa ei sõltu sellest, kas vara üldse hakatakse taastama või mitte. 
Kahju hüvitamist võib nõuda rahas. Käibemaksu teemast suurem probleem on ehk see, et eelnõu piirab kannatanu õigust rahalise hüvitise saamiseks. Eelnõus on põhimõte, et kannatanu PEAB oma sõiduki taastama, muidu ei teki kindlustusandjalt hüvitise saamise võimalust. Selline PEAB piirab oluliselt isiku õigust enda omandit vabalt käsutada ja kasutada, mis samas põhiseadusega seatud põhiõigus.
Miks peaks kindlustusõiguses kehtestama erineva kahju suuruse, kui on üldine regulatsioon? Ning miks võetakse sõidukikahju saanud isikult õigus nõuda hüvitist rahas? Raha on universaalne ekvivalent ja selle kasutuselevõtt on majandussuhteid edendanud. Milleks see täna kõrvale heita ja sätestada sisuliselt, et sõidukile tekitatud kahju hüvitatakse reeglina vaid, kui kannatanu oma auto tegelikult remondib?

Kindlustusleping on iseseisev õigussuhe ning selle eesmärk on hüvitada kindlustusjuhtumi korral tekkinud kahju. Kahju hinnatakse rahas. Kahju hüvitamise praktikas võib kannatanu süüdlase vastu esitada kahju hüvitamise nõude - rahas. Kui taastamistöö hind sisaldab käibemaksu, siis sisaldab ka kahju hüvitamise nõue seda. Kindlustusandja peab vastutava isiku eest täitma kannatanu nõude vastutava isiku vastu.

Sõidukikahju hüvitamine
Eelnõu § 26 sätestab, et kui liikluskindlustuse kindlustusandja hüvitab sõidukile tekkinud kahju, siis seda reeglina vaid sõiduki remondi hüvitamise vormis. Kuid kahju hüvitamiskohustus tekib kahju tekitamise hetkel ja hüvitamisnõue ei muutu sissenõutavaks alles sõiduki taastamisel. Tegemist on olulise kannatanu õiguste piiramisega. Nii luuakse olukord, et vastutava isiku vastu võib nõude esitada, kuid kindlustusandjal on hüvitamiskohustus vaid siis, kui sõiduki taastamine on tegelikult tehtud. Lõhet tegeliku kahju ja kindlustusandja poolt hüvitatava kahju vahel ei tohiks suurendada.

Kindlustusandja ei saa sekkuda vara omaniku õigusse otsustada, kas ja mida ta oma varaga teeb. Samuti ei ole parlamendil alust sätestada, et isik, kellele on kahju tekitatud, saab hüvitise ainult siis, kui ta kahjustatud asja remondib. Kuna võlaõiguses niisugust hüvitamispiirangut ei ole, siis ei saa seda ka liikluskindlustusseaduses sätestada. Kelle huvi see on? Isik, kellele on tekitatud kahju võib nõuda selle hüvitamist rahas. Seda õigust ei peaks Eestis seadusandja piirama asuma.
Eelnõu kohaselt makstakse sõidukikahju kannatanule rahaline hüvitis vaid siis, kui kindlustusandja sellega nõus on. Üldreegel on, et hüvitise saab vaid remondikulude hüvitamisena. Seega, kui kannatanu ei soovi enda sõidukit taastada, pole tal üldse õigust kindlustushüvitisele? Tõsi, eelnõu võimaldab ka siis hüvitise – kui kindlustusandja sellega nõus on. Miks anda kindlustusandjale selline õigus? Ja kui ta ei ole nõus ja sõidukit ei taastata jääbki kahju hüvitamata, miks?

Arvestades sama paragrahvi muid sätteid on rahaline kahju hüvitamine kindlustusandjale 20 % kallim kui sõiduki remondi hüvitamine. Samas võib kannatanu lähtuvalt enda varalisest olukorrast valida, et kasutab kindlustushüvitist muuks, kui kahjustatud asja taastamiseks – kui tal on raha rohkem tarvis muuks. Rahalise hüvitise puhul ei pruugi tekkida käibemaksu tagasisaamise võimalust. Näiteks kui kannatanu kasutab raha pangalaenu tagastamiseks või muuks sarnaseks. Kannatanu võib ka soovida kahjustatud asja sellisena müüa, mitte hakata sõidukit taastama. Eelnõus on väga positiivne, et kannatanule jäetakse ühemõtteliselt õigus sõiduki remondikoha valikuks, praegu see päris nii ei ole. Kuid probleem on sellega, et kindlustusandjad soovitavad siiski üsna sageli remondikohti, mille töö kvaliteeti kannatanu ei aktsepteeri – ja kindlustushüvitis on sellisel juhul ikkagi arvestatud sellise odava remondikoha hinna järgi.

Kindlustuse eesmärk on asetada kannatanu samasse olukorda, milles ta oli enne kindlustusjuhtumit. Ei ole mingit põhjust anda kindlustusseltsile otsustamisõigust selle üle, kas kahjustatud sõiduk taastatakse või mitte. Põhiseaduse § 32 alusel on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Selle tagab kahju rahaline hüvitamine, mitte kindlustusandjale õiguse andmine kannatanu sõiduki remondi otsustamiseks.

Kus tekkinud kindlustusjuhtum hüvitatakse
Täna on kindlustusandja kohustatud hüvitama, kui sõidukiga, mille suhtes on sõlmitud liikluskindlustuse leping, on tekitatud kahju. Eelnõu § 8 sätestab, et kahju hüvitatakse vaid, kui „kahju on tekitatud sõiduki käitamisele iseloomuliku riski realiseerumisega“.
Probleem on selles, et see regulatsioon peaks taas asuma võlaõiguses, mitte liikluskindlustuse seaduse. Eelnõu muudest normidest ilmnebki, et liikluskindlustus ei kata enam tee ehitusel või muu töö tegemisel vahetult kasutatava sõidukiga tekitatud kahju. Seega tuleb uusi olukordi, kus võlaõigusseaduse alusel on vastutaval suurema ohu allika valdajal kahju hüvitamise kohustus, kuid kindlustusandja tekitatud kahju ei hüvita.

Täna ei ole oluline, et kahju oleks tekitatud teel või liikluseks tavapäraselt kasutataval alal. Enamus kahjudest toimub just seal, kuid ka mujal tekitatud kahjud hüvitatakse. See, mis on nn tavapärase liikluse koht, on paljude uute kohtuvaidluste teema. Samaks milleks need vaidlused. Lihtsam lähenemine on selle osas mitte muuta olemasolevat olukorda. Täna on kindlustatud suurema ohu allika valdaja vastutus. Kui näiteks suurema ohu allikas on auto, millel on tõstuk, siis on kindlustatud nii auto kui tõstuki valdaja pool suurema ohu allikaga tekitatud kahju. Kahjujuhtumite koguarvus on selliste töömasinatega tekitatud kahjud vaid murdosa. Selliste töömasinate kindlustusmakses saab suurema riskiga arvestada. Milleks asetada kannatanu olukorda, et ta peab valima, kelle alla jääda. Näiteks ühest punktist teise sõitva teehöövli kahju eelnõu kohaselt hüvitatakse, kuid kui teehöövel sõidab allalastud höövliteraga, on kindlustusandja hüvitamiskohustusest prii. Samas teehöövli valdajal on endiselt kahju hüvitamise kohustus ja ka kindlustusandjale kindlustusmakse tasumise kohustus.

Kokkuvõttes arvan, et liikluskindlustusseaduse eelnõu autorid on ära teinud väga tõsise ja tunnustamist vääriva töö. Iga eelnõuga on vaidluskohti, nende vahel valib lahenduse parlament, talle tuleb võimalikke lahendusi näidata. 

Osale arutelus

  • Alar Urm, Juuli Laanemets

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Vabaned rutiinsest paberitööst ja saad pühendada oma aja inimestele!

Me usume, et tarkvara peab kiirendama ja lihtsustama tööd ning vältima inimlikke vigu. Et seda saavutada palgaarvestuses, on mõistlik teha arvestus samas programmis, kus on selle aluseks olevad andmed – palk, koormus, puhkused, haiguslehed, lisatasud, töögraafikud jne.

Lihtne äritarkvara juhile

BudgetMatador on juhi töölaud ettevõtte rahaasjade haldamiseks. Rakendus optimeerib juhi ning raamatupidaja vahelist koostööd ning annab juhile mõeldud ülevaate ettevõtte finantsolukorrast.

Valdkonna tööpakkumised

KAARLI HAMBAPOLIKLIINIK otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Tripod Grupp OÜ

30. november 2018

Uudised

Tööriistad