Liisingulepingu erakorraline lõpetamine

2008. aastal alanud majandusalangus põhjustas paljudele ettevõtetele olukorra, kus endale liisingulepinguga võetud kohustused käisid selgelt üle jõu ning neid ei olnud võimalik nõuetekohaselt enam täita.

Seoses sellega ütlesid liisinguandjad 2009.aastal hulgaliselt liisingulepinguid üles ning liisinguvõtjaid ja käendajaid teavitati kohustusest tagastada liisinguandjale liisinguobjekt, samuti kohustusest hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisega tekitatud kahju.

Kuivõrd üldine tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, on 2012.aasta see aeg, kui liisinguandjad on sunnitud pöörduma oma nõuetega kohtusse, kui liisinguvõtja ja/või käendaja ei ole vabatahtlikult liisinguandja nõuet täitnud. Eelnevast tulenevalt leian, et mõistlik on juhtida tähelepanu olulistele nüanssidele, mida tuleb liisinguandja müügikahju õiguslike aluste hindamisel arvestada.

Vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nii nagu tavalise laenulepingu puhul, peab liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel liisinguvõtja tasuma seega veel tagasimaksmata krediidisumma. Tegemist on liisinguandja kulutuste hüvitamise nõudega. Oluline on siinjuures VÕS § 367 lg 2, mille kohaselt liisinguandja kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.

Seega ei saa liisinguandja nõuda pärast liisingulepingu ülesütlemist enam tasumata jäänud intressimakseid ja liisinguandja nõue saab tuleneda vaid liisingu põhimaksetest. Liisingulepingute osas, kus  on antud liisinguvõtjale liisingueseme väljaostuõigus, vastab tasumata liisingumaksete summa ilma intressita tavaliselt liisingulepingu lõppemise hetkel kehtivale liisingueseme väljaostuhinna suurusele. Tegemist on siinkirjutaja hinnangul praktikas olulise asjaoluga, kuivõrd liisinguandjad esitavad oma nõude tihtipeale selliselt, kus aluseks võetakse kogu nii-öelda lepingumaksumus liisinguvõtja jaoks (ehk see summa, mida liisinguvõtja oleks pidanud lepingu korrektsel täitmisel lõpp-astmes tasuma). Seega tuleks nõude saamisel kontrollida, kas liisinguandja on oma nõude arvestuse aluseks võtnud vaid liisingu põhimaksed või liisingumaksed koos intressiga.

VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu erakorralist ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle  tagastamise hetkel. Esiteks ütleb kõnealune säte, et liisinguandja peab oma kulutuste hüvitamise nõudel võtma arvesse tagastatava liisinguobjekti väärtuse ning selle maha arvestama oma nõudest. Riigikohus on selgelt oma 19. aprilli 2006.a lahendis nr 3-2-1-29-06 (p 28) öelnud, et liisinguandja ei tohi liisinguvõtja arvelt rikastuda. Liisinguandja rikastumine saab võimalikuks olukorras, kus tagastatava liisinguobjekti jääkväärtus on suurem kui liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue.  Olukorras, kus liisinguandja on saanud  täitmist suuremas ulatuses, tuleb täitmist ületav osa liisinguvõtjale tagastada.

Teiseks oluliseks nüansiks VÕS § 367 lg 3 juures on tegur, et arvesse tuleb võtta tagastatava liisinguobjekti tegelik väärtus. Riigikohus on selgelt välja öelnud (28. veebruari 2007.a lahendis nr 3-2-1-1-07, p 29), et liisingueseme jääkväärtuseks ehk väärtuseks selle tagastamise hetkel on liisinguobjekti turuväärtus.  Kuigi peamisteks tagastatud liisinguobjektideks olid sõidukid ning kasutatud sõidukite turg oli 2009.a madalseisus, tuleb liisinguandja nõude puhul hinnata, kas sõiduki üleandmis-vastuvõtmise aktis või sõiduki hindamise aktis on märgitud liisinguobjekti reaalne turuhind, mis vastas tagastamise ajal kehtivale väärtusele.

Praktikast saab tuua hulgaliselt näiteid, kus liisinguandjad müüvad tagastatud sõidukid oma koostööpartneritele, kes suunavad sõidukid edasi müüki. Hind, millega võõrandati tagastatud liisinguobjekt koostööpartnerile, erineb tavaliselt sellest müügihinnast, millega võõrandati sõiduk edasi niinimetatud tavaostjale. Seega saab liisinguandja müügikahju hindamisel arvesse võtta tagastatud liisinguobjekti turuväärtusena ka seda hinda, millega liisinguobjekt on edasi müüdud järgnevatele omanikele.  Eelnevast tulenevalt tasuks liisinguandja nõude hindamisel kindlasti kontrollida, millise müügihinnaga on liisinguobjekt edasimüüdud järgnevatele omanikele (mitte ainult liisinguandja partnerile) ning selle raames on võimalik määrata tagastatud liisinguobjekti tegelik turuväärtus.

Vastavalt VÕS § 367 lg-le4 tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Sellisteks kulutusteks saab pidada neid kulusid, mis on liisingulepingu ülesütlemisega kaasnenud, tavapäraste kuludena saab siin nimetada registrikannete muutmise kulusid (riigilõivud) ja liisinguobjekti puhastuskulud, mis on vajalikud objekti uuesti müüki suunamisel. Praktikas on levinud, et liisinguandja käsitleb kuludena ka liisinguobjekti tagastamise kulusid, selle hindamise kulusid, müügikulusid jmt. Oluline on märkida, et VÕS §367 lg 4 mõttest tulenevalt peab tegemist olema siiski mõistlikult põhjendatud kuludega. Esmalt tuleb hinnata, kas selline kulu liisinguandjal seoses liisingulepingu ülesütlemisega mõistlikult võttes sai tekkida ning seejärel, kas tehtud kulutus jäi mõistlikusse ulatusse. Ehk kulutuste hüvitamist ei saa nõuda, mitte esitatud arve alusel (see tähendab kantud ulatuses), vaid ulatuses, milles tehtud kulutused jäävad keskmise turuhinna tasemele sellise (mõistlikult vajaliku) teenuse eest.

Kohtu poolt edastatud nõude saamisel on kindlasti otstarbekas hinnata, kas liisinguandja on oma kulutuste hüvitamise nõude liisinguvõtja ja/või käendajate vastu esitanud kohtusse õigeaegselt ehk kontrollida, ega liisinguandja nõue pole aegunud. Vastavalt Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt, õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Liisinguandja õigus nõuda kohustuse täitmist ehk kahju hüvitamist algab liisingulepingu erakorralise ülesütlemisega ning sellest ajahetkest algab seega ka aegumise tähtaja arvestus. Juhul, kui liisinguandja on esitanud kohtule oma nõude pärast 3-aasta möödumist alates liisingulepingu ülesütlemisest, saab liisinguvõtja esitada aegumise vastuväite. Aegumise vastuväide tähendab, et kohus jätab liisinguandja nõude rahuldamata, kuivõrd nõue on aegunud. Oluline on teada, selleks, et kohus aegumist kohaldaks, peab kostja esitama kindlasti vastava vastuväite, omal algatusel kohus seda ei rakenda.

Liisinguandjad tuginevad aegumise küsimuse lahendamisel praktikas tihti Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-09 (p 10) toodud seisukohale, mille järgi muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub kohtulahendis toodud seisukohtade järgi muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Nimetatud kohtulahendis toodud seisukohad on aga diskuteeritavad, kuivõrd vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 tekib liisinguandja nõue lepingu ülesütlemisega, mis Riigikohtu hinnangul (lahendis nr 3-2-1-168-10) tähendab ka VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks muutumist.

Eelnevat kokkuvõttes, liisinguandja poolt esitatud nõude analüüsimisel, tasub silmas pidada, et liisinguandja kaotab lepingu ülesütlemisega edaspidiselt õiguse nõuda intressi ning tema nõude aluseks saab olla vaid põhimaksete jääk. Kriitiliselt tasub suhtuda liisinguandja poolt märgitud liisinguobjekti väärtusesse kui tundub, et tegelik turuhind oli objekti tagastamise hetkel kõrgem. Samuti tasub analüüsida lisakulude hüvitamise nõuet aspektist, kas tegemist oli mõistlikult põhjendatavate kulutustega. Olukorras, kus liisinguandja on oma nõude ulatuse määranud meelevaldselt, on võimalik seega esitada vastuväiteid.

Osale arutelus

  • Karin Ploom, Juuli Laanemets

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Innovatiivne ja suurte võimalustega Microsoft Dynamics NAV

Keskmistele ja suurtele ettevõtetele mõeldud Dynamics NAV on Microsofti majandustarkvaradest globaalselt enim müüdud ja kiiremini arenev lahendus, mida on viimasel kümnendil jõuliselt arendatud.

Paindlik NOOM pakub erilahendusi

Üks korralik majandustarkvara on kohaldatav Teie ettevõtte soovide ja vajadustega. Astro Balticsi loodud majandustarkvaraga NOOM saate kindlad olla, et tarkvara suudab kaasas käia kõikide erisoovidega, mis Teie ettevõtte arenedes võivad tekkida.

Valdkonna tööpakkumised

EUROAPTEEK otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Fontes PMP OÜ

04. juuli 2018

VOLVO ESTONIA OÜ otsib RAAMATUPIDAJAT

M-Partner HR OÜ

29. juuni 2018

Uudised

Tööriistad