Avaliku huvi puudumine: kannatanu võimalused kahju hüvitamiseks 

Kriminaalmenetluse seadustik pole sidunud kriminaalasjade lõpetamist avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kannatanu nõusolekuga, mis võimaldab prokuratuuril taotleda kohtult menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel ka vastuolus kannatanu tahtega,

Nimelt ei ole kriminaalmenetluse seadustik sidunud kriminaalasjade lõpetamist avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kannatanu nõusolekuga, mis sisuliselt võimaldab prokuratuuril taotleda kohtult menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel ka vastuolus kannatanu tahtega.

Tegelikult on selline regulatsioon kehtiva seaduse pinnalt näilik ja võimaldab kannatanul paljudel juhtudel välistada kriminaalmenetluse lõpetamise avaliku menetlushuvi puudumise korral. Millised on need võimalused ja kuidas see mõjutab kriminaalasjade menetlust, leiabki käsitlemist käesolevas artiklis.

Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi ka KrMS) § 38 lg 3 kohaselt on tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes kriminaalmenetluses riigilõivuvaba. Samas on nimetatud säte mõnevõrra eksitav. Nimelt jaguneb võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 128 lg 1 järgi hüvitatav kahju varaliseks ja mittevaraliseks. Varaline ehk materiaalne kahju on sama paragrahvi lg 2 kohaselt otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, mis on isiku vara ehk tema õiguste ja kohustuste kogumi rahalise väärtuse vähenemine või piltlikult öeldes "auk isiku varalises sfääris" (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05. mai 2006. a otsust asjas
nr 3-1-1-21-05).

Samuti sätestab VÕS § 128 lg 3, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (nn moraalne kahju). Järelikult võib KrMS § 38 lg-st 3 tuletada, et mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitamise nõue kriminaalasjades ei ole riigilõivuvaba.

Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 12. mai 2009.a otsuses nr 3-1-1-41-09 leidnud, et kuivõrd riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 11 sõnastus ei seo riigilõivuvabastust üksnes varalise kahju hüvitamise nõudega, siis paneks riik ebavõrdsesse olukorda isikud, kellele on selline kahju tekitatud kuriteoga. Seetõttu asus Riigikohus seisukohale, et riigilõivuvabastus kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel kehtib ka nõude esitamisel kriminaalmenetluses. Järelikult on kriminaalasjades vabastatud riigilõivust nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud tsiviilhagide esitamisel.

Kuigi KrMS § 2 p-i 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks (seaduse ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ning normide ja Eestile siduvate välislepingute kõrval) muuhulgas Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel, siis tekitab eeltoodud regulatsiooni kohtupoolne tõlgendus ning seaduse puudulik käsitlus praktikas tihtipeale probleemseid olukordi kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamisel.

Näiteks üheks selliseks õigusteoorias pealtnäha vähemtähtsaks, kuid praktikas tegelikult oluliseks probleemiks on kujunenud kriminaalasjade lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise korral ehk otstarbekuse kaalutlusel. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et kriminaalasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisel KrMS 202 lg 1 järgi oleks eelnevalt vajalik kannatanu nõusolek.
Seega võimaldab KrMS 202 lg 1 ehk avaliku menetlushuvi puudumine lõpetada kriminaalasja pealtnäha ka olukorras, kus kannatanu ei ole menetlejaga ühel meelel kriminaalasja lõpetamise suhtes.

Samas sätestab KrMS § 202 lg 2 p 1 lõpetamise eeldusena muuhulgas kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Järelikult on avaliku menetlushuvi puudumise korral muuhulgas menetluse lõpetamise eelduseks kahtlustatava või süüdistatava poolt kannatanu tsiviilhagiga nõustumine ning selle rahuldamine (või vähemalt selle kohustuse võtmine), mis üldmenetluse korral saaks toimuda üksnes kohtuotsuse alusel.

Seevastu eelpool viidatud olukorras, kus ka moraalse kahju hüvitamise nõuded on kehavigastuse tekitamise või surmaga lõppenud asjades riigilõivuvabad ja moraalse kahju õiglase ning põhjendatud suuruse küsimus hinnanguline (mille hindamise õigus prokuröril puudub), siis on avaliku menetlushuvi puudumise korral kriminaalasja lõpetamine tihtipeale takistatud. Seda kannatanu poolt tsiviilhagi esitamisega moraalse kahju hüvitamise nõudes. Teisisõnu olukorras, kus kannatanu ei ole menetlejaga ühel meelel menetluse lõpetamise suhtes KrMS 202 lg 1 alusel on tal ülalviidatud Riigikohtu tõlgendusele tuginedes võimalus esitada riigilõivuvabalt mistahes summas moraalse kahju hüvitamise nõue kahtlustatava või süüdistatava vastu.

Kuivõrd prokuröril ega kriminaalasja menetlust lõpetava kohtul ei ole õigust sellises olukorras tsiviilhagi suhtes hinnangut anda ei jää süüdistataval muud üle kui nõustuda ebamõistliku tsiviilhagiga või jätkata kriminaalasja menetlusega. Sellisel juhul ei oma aga sisulist tähendust põhimõte, mille kohaselt ei ole kannatanu nõusolek kriminaalasja menetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise tõttu vajalik.

Artikli koostaja märgib, et nimetatud regulatsiooni puudus ilmneb praktikas eelkõige kergete kehavigastuste tekitamisega seotud kriminaalasjades, kus paljudel juhtudel on menetluse jätkamine menetleja seisukohalt avaliku menetlushuvi puudumise tõttu küll ebaotstarbekas, kuid kannatanu isiklik vihavaen kahtlustatava/süüdistatava suhtes (samuti soov rikastuda) ning tema poolt menetluse jätkamise eesmärgil esitatud tsiviilhagi moraalse kahju hüvitise nõudmiseks (olenemata selle suuruse põhjendatusest) ei võimalda menetlust siiski lõpetada. Tihtipeale esitatakse tsiviilhagi moraalse kahju hüvitamiseks kannatanu poolt peale seda, kui kahtlustatav või süüdistatav on menetluse lõpetamise ootuses heastanud või asunud juba heastama kuriteoga tekitatud kahju ning prokurör on lõpetamisega nõustunud. Sellisel juhul on prokuröri kaalutlusõigus ilmselgelt piiratud ja seatud sõltuvusse kannatanu käitumisest.

Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ei anna menetlejale võimalust jätta ka kriminaalmenetluse lõpetamisel avaliku menetlushuvi puudumise korral tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Eelkõige kohtab praktikas selliseid olukordi näiteks karistusseadustiku § 121 (kehaline väärkohtlemine) või ka § 119 (raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest) järgi menetletavates kriminaalasjades, kus tegelik moraalne kahju kannatanul võib olla teo ning tagajärje raskust arvestades väike, kuid tsiviilhagi suurus ja selle põhjendatus süüdistatava ning menetleja (või ka lõpetamist otsustava kohtu) silmis ei võimalda menetlust lõpetada. Kriminaalmenetlus peab sellisel juhul paratamatult jätkuma üld– või lihtmenetluse korras, mis toob vastuolus menetluse otstarbekuse ja süüdistaja tegeliku menetlusotsusega kaasa kriminaalmenetluse pikenemise, menetluskulude suurenemise ja süüdistatava karistamise olukorras, kus see võib olla asjaolusid silmas pidades mittemõõdukas (vt. lisaks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsuse nr 3-1-1-85-04 p-i 16).

Teisisõnu seadusandja silmis ebaotstarbeka ja kriminaalrepressiooni kohaldamise seisukohalt võttes mitteproportsionaalse menetluse sunnitud läbiviimise.

Eeltoodut kokkuvõttes jääb avaliku menetlushuvi puudumisele vaatamata prokuröridel (või menetluse lõpetamist otsustaval kohtul) tihtipeale võimalus üksnes tõdeda, et kannatanu riigilõivuvabalt esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks on kohtupraktikat arvestades ilmselgelt ebamõistlikult suur, kuid sellele vaatamata tuleb kriminaalasja menetlust jätkata. KrMS § 202 põhieesmärk s.o. konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamine on sellisel juhul seatud sõltuvusse kannatanu huvidest ning eesmärkidest.

Artikli autor on Raul Otsa, advokaadibüroo Aivar Pilv vandeadvokaat,

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Õigusblog Aivar Pilv

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Profit - lihtne ja funktsionaalne majandustarkvara

Profit on lihtne, aga funktsionaalne äritarkvara, mis sõltuvalt valitud moodulitest sobib nii väike- kui suurettevõtetele. Tarkvara katab tüüpilise ettevõtte igapäevased vajadused tänu erinevatele moodulitele, mis on omavahel täielikult integreeritud.

Standard ERP on integreeritud äritarkvara keskmistele ja suurtele ettevõtetele.

Standard ERP ühendab endas traditsioonilise ettevõtte ressursiplaneerimise (ERP) ja kliendihalduse (CRM) kõrval laialdasel hulgal erilahendusi lähtuvalt ettevõtte spetsiifikast ning vajadustest.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad