Eestlasele maksab pensioni poiss Bangladeshist

Eelmise nädala neljapäeval kiitis valitsus heaks riigi järgneva nelja aasta eelarvestrateegia, mille järgi jõuab valitsussektori eelarve ülejääki 2013. aastal. Strateegiaperioodi lõpuks ehk 2015. aastaks on seatud ülejäägi eesmärgiks 1% sisemajanduslikust koguproduktist (SKP).

Uus eelarvestrateegia sisaldab hulganisti mõõdetavaid eesmärke ja numbrilisi mõõdikuid, mis on teretulnud ja värskendav, sest kahjuks juhtub liigagi tihti seda, et avaliku sektori strateegiadokumendid on täis pikitud üldsõnalisi loosungeid, millede täitmise mõõtmine on praktiliselt võimatu. Samas ei saa öelda, et strateegia koostajad oleks liiga palju aega või paberit kulutanud sellele, et selgitada oma strateegia aluseid ja sisendeid. Näiteks on maksudest plaanitava tulu kasvuprotsendiks järgmise nelja aasta jooksul nähtud ette umbes 26%! Samuti ei leia strateegiast mitte ühtegi viidet ühele kõige olulisemale mõõdikule – SKP inimese kohta. Just see on see vahend, millega enamus riike mõõdab oma majanduspoliitika edukust.

Tulu kasvumäära selgitusena on lisatud järgmised “kuldsed” laused: “Võrreldes eelmise riigi eelarvestrateegiaga suurenevad riigieelarve tulud kõigil aastatel. Kasvu põhjustavad nii paranenud majandusolukorra tõttu suurenevad maksulaekumised kui prognoositav välisvahendite laekumise maht aastatel 2013-2014.” Nende lausete põhjal jääb mulje, et ka strateegia koostajad ise on aru saanud, et tegelikult on järgmise nelja aasta maksulaekumiste prognoosimine võrdeline Hiina jüaani kursi ennustamisega 2015. aastaks, sest ilmselt on kõigile selge, et otsuseid Eesti majanduse käekäigu kohta tehakse juba ammu Brüsselis, Washingtonis ja Moskvas. Oleme paratamatult suurte majandushiidude tõmbetuules, mis on vältimatu avatud majandusega “mini-riigi” puhul. Eesti eesmärgiks saab olla ainult kulude vastavusse viimine tuludega ja meie range eelarvepoliitika jätkamine.

Just selle viimase osas oleks tahtnud näha eelarvestrateegias natuke suuremat julgust ja ausust meie võimete ning võimaluste osas. Eesti tööjõuline elanikkond väheneb järgmise 40-50 aasta jooksul drastiliselt. Strateegia koostajad on küll natukene optimistlikumad, kui seda on seni olnud teised spetsialistid ning väidavad, et tööealine elanikkond väheneb aastaks 2060 25% võrra. Samas on spetsialistid oma pessimistlikemais prognoosides ennustanud ligi 39%-st tööealise elanikkonna langust, ehk umbes 880 000-lt 533 000-le aastaks 2051, tingituna eelkõike negatiivsest iibest ja elanikkonna üldisest vananemisest. Tegemist on sisuliselt tööealise elanikkonna langusega alla kriitilist piiri, mis tagaks Eesti riigi jätkusuutlikkuse selle praeguses vormis.

Kuid mida saaksid või peaksid eelarvestrateegia koostajad selle äärmiselt tumeda prognoosiga peale hakkama? Eesti, nagu paljud teised arenenud riigid, seisavad vastamisi väga raskete ja poliitiliselt ebapopulaarsete, kuid samas vältimatute otsustega.

Sammud nende raskete probleemide lahendamiseks võiks olla eelkõige järgmised:

1. Sotsiaalkuludega seotud süsteemide täielik reform.

Kui analüüsida vastu võetud eelarvestrateegias sisalduvaid kulutusi vanusegruppide lõikes, siis on ilmne, et uuest strateegiast võidavad ennekõike need, kes saavad raha sotsiaalprogrammidest. On täiesti vältimatu, et kui Eestis on aastaks 2051 ainult 533 000 töövõimelist elanikku, siis ei suuda nad ka kõige parema tahtmise ja tööviljakuse mõistliku kasvu juures  üleval pidada sotsiaaltoetuste süsteemi, mis moodustab juba aastaks 2015 ligi 50% kogu riigieelarve kuludest. Sotsiaalkulude reform peab endas kahtlemata sisaldama pensionea tõusu, eripensionite kadumist ja tervishoiusüsteemi optimeerimist.

2. Valitsemisega seotud kulude täielik saneerimine.

Olgugi, et heaks kiidetud eelarvestrateegia sisaldab küll kirjeldusi projektidest, millega kavatsetakse suurendada avaliku sektori efektiivsust, tekib paratamatult küsimus, et kas suudab riik, kelle tööealine elanikkond väheneb järgmise 40 aasta jooksul ligi 40%, osaleda sõjalistes välismissioonides, suurendada välisesinduste arvu ja pidada üleval valitsemisega seotud struktuure nende praeguses mahus. OECD uuringud ütlevad, et suurema valitsusega kaasneb ka aeglasem majanduskasv. Kui vaadata valitsussektori kulutusi ühe tööjõulise elaniku kohta, siis võib väita, et Eesti valitsus pigem suureneb kui väheneb. Valitsusel tuleb keskenduda prioriteetidele ja leppida faktiga, et Eesti ei saa lahendada kõiki “maailma probleeme”.

3. Immigratsioonipoliitika reform.

Tuleb nõustuda praeguse valitsuse seisukohaga, et massilist väheharitud tööjõu sissevoolu Eestisse peab vältima. Kuid lootus, et Eestisse sooviksid asuda elama heaoluühiskonnast pärit tippspetsialistid, et siin makse maksta, on kahjuks suhteliselt ebareaalne. Me peame endale tunnistama, et kui tahame, et ka meie põlvkond saaks nautida pensionipõlve riigis, kus on mõistlikud sotsiaalsed garantiid, siis peame paratamatult leppima faktiga, et tulevikus kuuleb Eesti kontorites enamjaolt ainult inglise keelt. Needsamad inglise, vene ja araabia keelt kõnelevad spetsialistid saavad olema see tööjõud, kes tagavad selle, et ka tulevased põlvkonnad saaksid pensionipõlve nautida.

Liberaalse immigratsioonipoliitika mõju majandusele on analüüsitud põhjalikult ja enamus nendest uuringutest on jõudnud järeldusele, et see mõju on pigem positiivne.  Kui võrrelda Eesti praegust immigratsioonipoliitikat teiste avatud ja eduka majandusega riikidega (nt Holland või Luksemburg), siis on ilmne, et meie praegune poliitika on äärmiselt pärssiv ambitsioonikate välisspetsialistide sisserännuks Eestisse.

Praegused poliitikud ja majandusspetsialistid paistavad lootvat, et probleemid, mis on ajaliselt nii kaugel, kaovad “iseenesest”. Kahjuks see nii ei ole ja tegelikkuses on aeg midagi ette võtta juba ammu käes. Eesti demograafiline saatus sai alguse juba aastakümneid tagasi ja me ei saa teha midagi selle vältimiseks. Meil ei ole muud valikut kui kohaneda.

Väga raske on ennustada tulevikku, aga oluline ei ole mitte see, et projektsioonid oleksid võimalikult täpsed, vaid see, et me küsiks õigeid küsimusi. Lugedes valitsuse uut eelarvestrateegiat tekib palju küsimärke selle kohta, kas selle strateegia koostamisel on ikka esitatud õigeid küsimusi.

Artikli autor on Eneken Napa, Ernst & Young Baltic ASi auditi osakonna juhtivkonsultant .

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Ettevõtlusblog Ernst & Young

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Lihtne äritarkvara juhile

BudgetMatador on juhi töölaud ettevõtte rahaasjade haldamiseks. Rakendus optimeerib juhi ning raamatupidaja vahelist koostööd ning annab juhile mõeldud ülevaate ettevõtte finantsolukorrast.

Majandustarkvara RAPID

Tarkvaraga RAPID saate korraldada keskmise või väikese ettevõtte raamatupidamise ja majandusarvestuse - laoarvestus, palgaarvestus, teenindus, üüriarvestus, jm. RAPIDi tasuta versiooniga saab töö tehtud üksikettevõtja, alustav ettevõte või mittetulundusühing.

Valdkonna tööpakkumised

MAXIMA EESTI OÜ otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Fontes PMP OÜ

22. oktoober 2018

Uudised

Tööriistad