Kuhu arened, töötajate ümberõpe?

Aastaks 2020 on püsivad töökohad iganenud nähtus, töötajad täidavad ülesandeid tellimuste alusel. Töötajatele on tagatud paindlikud võimalused ümberõppeks, et kohaneda tööturu muutustega. Iga kolmas oskustööline on võõrtööline. Püsimaks võõrtöölistega konkurentsis on kohalikud ennast pidevalt täiendanud, mistõttu turul valitseb kõrgelt haritud töötajate üleküllus.

Selline võiks olla üks fantaasia teemal, millises suunas võivad areneda töösuhted Eestis järgmise kümnendi jooksul. Võiks küsida, kas tegemist on ainult ulmega? Kas sellist arengut toetab ka kehtiv õigus? Millised muutused oleks vajalikud, et selline areng teoks saaks?

Aastaid tagasi algatas Euroopa Komisjon arutelu selle üle, kuidas muuta töösuhted paindlikumaks. Üheks mudeliks, mille alusel loodeti tõsta Euroopa riikide konkurentsivõimet ja tööjõu atraktiivsust, oli Taani flexicurity mudel. Taani mudel on kuulus selle poolest, et annab tugevad sotsiaalsed garantiid töötajatele perioodiks, kui nad otsivad tööd või tegelevad ümberõppega. Selline paindlik lähenemine on viinud olukorrani, kus töötajad soovivad pidevalt õppida ja areneda, vahetavad tihti töökohti ja tegelevad erialase täiendusõppega. Muu Euroopa on seda süsteemi aina rohkem valmis omaks võtma.

Mida on meil täna vastu panna?

Tööpuuduse lokkamise perioodil on riiklikud sotsiaalsed garantiid kasinad. Töötaja vabatahtliku lahkumise korral, näiteks eesmärgil õppida midagi uut, ei ole ümberõppe ajaks tagatud riigipoolseid toetusi. Tulemusena puudub paljudel soov ennast uutes olukordades proovile panna ja lepitakse pigem vähemaga. Oma karjäärivaliku alguses olevad inimesed omandavad „kindla peale minnes“ hariduse ülikoolis, lootuses, et sellega on töö tulevikus ka tagatud. Puudub aga kindlus, kas selline töö ka tegelikult meeldib ja sobib.

Kas olukord, mis võimaldab tööandjal enda juures hoida vilunud ja väljaõppinud töövõtetega töötajaid, on rahuldav? Kas olukord, kus valitseb kõrgelt haritud inimeste üleküllus on positiivne?

Eestis täna kehtiva süsteemi pikemaajalise jätkumise korral võib tekkida reaalne oht Eesti konkurentsivõimele. Töötajatel puudub vajadus ennast arendada, sest juba omandatud ja minimaalselt juurde õpitavate oskustega võib „halli hiirena“ senise tööandja juures kaua töötada. Innovatsiooni on vähe. Kõrgelt haritud töötajate üleküllusega võib tekkida olukord, mida kirjeldati Tööandjate Manifestis – lihtsamate tööde tegemiseks tuleb võõrtööjõudu hakata sisse tooma, samas kui kõrgelt kvalifitseeritud töötajate jaoks pole piisavalt töökohti.

Siiski ei saa ju öelda, et meil puudub ümberõppeks võimalus. Süsteem eksisteerib, kuid sellel on märkimisväärsed puudused, mis ei tekita tööandajas liigset huvi töötajaid ümberõppele motiveerida. Seadusega on tööandjate kanda jäänud märkimisväärsed kohustused ka sellisel juhul, kui töötaja eneseharimine toimub valdkonnas, millega ta oma igapäevases töös ei täna ega tulevikus kokku ei puutu. Võtame näiteks olukorra, kus elektrik soovib omandada koka elukutse. Täiskasvanute täienduskoolituse seaduse alusel on elektriku tööandjal kohustus anda talle 30 kalendripäeva puhkust ning säilitada talle keskmine töötasu 20 kalendripäevaks. On ilmselge, et tööandja ei soovi sellises olukorras töötajat õppimisel toetada. Selleks et mitte piirata enesearendamise võimalusi peaks just riik olema see, kes hüvitab ümberõppe ajal töötajale saamata jäänud töötasu.

Mis võiks olla lähima kümnendi sihiks tööjõuturu paindlikumaks muutmisel Eestis?

On tõenäoline, et lähimate aastate jooksul ei ole võimalik anda riiklikult märkimisväärseid garantiisid ümberõppeks. Küll aga oleks võimalik ette võtta samme selleks, et tööjõuturule tuleks tasakaalustatud hulk nii kõrgelt haritud kui ka lihttöödele orienteeritud töötajaid. Riik peaks panustama sellesse, et tööandjatel oleks motivatsioon toetada töötajate arengut ümber- ja täiendusõppe kaudu. Selleks on esmatähtis muuta täiendusõpet reguleerivaid õigusakte, jättes ümberõppega seonduvad kulud suures osas riigi kanda. Lõppkokkuvõttes toob ju töötaja kasu eelkõige riigile, tööandja on töötaja jaoks ajutine kaaslane.

Artikli autorid on Karin Madisson, advokaadibüroo SORAINEN partner ja Indrek Ergma, advokaadibüroo Sorainen jurist

Advokaadibüroo SORAINEN nõunik Allar Jõks ja jurist Indrek Ergma viivad Pärnu Juhtimiskonverentsi raames 15. oktoobril läbi töötoa „Eesti tööseadusandlus 2020 – sotsiaalne turvalisus või maksukoorma vähendamine?“. Vaata lisainformatsiooni Pärnu Konverentside kodulehelt.

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Advokaadibüroo SORAINEN blog

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Lihtne äritarkvara juhile

BudgetMatador on juhi töölaud ettevõtte rahaasjade haldamiseks. Rakendus optimeerib juhi ning raamatupidaja vahelist koostööd ning annab juhile mõeldud ülevaate ettevõtte finantsolukorrast.

Vabaned rutiinsest paberitööst ja saad pühendada oma aja inimestele!

Me usume, et tarkvara peab kiirendama ja lihtsustama tööd ning vältima inimlikke vigu. Et seda saavutada palgaarvestuses, on mõistlik teha arvestus samas programmis, kus on selle aluseks olevad andmed – palk, koormus, puhkused, haiguslehed, lisatasud, töögraafikud jne.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad