Ostja hoolsuskohustusest maksusuhtes

Suur hulk kohtutesse jõudvaid maksuvaidlusi käivad selle üle, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüja ei ole tegelik müüja ehk ostja hoolsuskohustuse üle.

Maksuhalduri etteheide seisneb reeglina selles, et kuna müüjal reaalselt puudus igasugune ettevõtlus, siis ostja teadis või pidi oma hoolsuskohustust nõuetekohaselt täites teadlik olema, et kaupa ei tarninud või teenust ei osutanud arvel märgitud müüja vaid kolmas maksumenetluses tuvastamata isik.

Mida peab ostja sellise olukorra vältimiseks müüjaga tehingut tehes silmas pidama?

Olukord on omane eelkõige valdkondadele, milles kasutatakse arvukalt alltöövõtjad või ostetakse toormaterjali (nt vili ja vanametall) paljudelt erinevatelt ja tihti vahetuvatelt tarnijatelt. Klassikaliseks võib nimetada juhtumit, kus müüja jätab käibemaksu riigile tasumata ja vastab maksuhalduri arvates n-ö variühingu või arvevabriku tunnustele (puudulik raamatupidamine jmt), kuid ostjale on jõutud müüja arvel näidatud käibemaks tagastada. Sellisel juhul on maksuhalduri poolt ostja tegevuse kontrollimine tehingus müüjaga ülimalt tõenäoline.

Ostja hoolsuskohustus maksusuhtes võib tähendada eelkõige kohustust seoses müüja isiku tuvastamise või eriseadustest või headest äritavadest tulenevate toimingute teostamisega. Näiteks peab ostja seaduse kohaselt teatud juhtudel tuvastama suuremate sularahaarvelduste korral müüja esindaja isikusamasuse ehk järgima rahapesu tõkestamise reegleid. Osade kaupade puhul on kohustus koostada ja säilitada seaduses sätestatud eritingimustel kauba müüki või liiklumist kajastavaid dokumente (nt saatedokumendid ja/või kvaliteedisertifikaadid). Heade äritavade all tuleks mõista teatavaid toiminguid, millised nõuded ei tule küll seadusest, kuid mis on teatavate teenuste või kaupade puhul ostja valdkonnas või ostja igapäevases tegevuses tavapärased.

Mida ütleb kohtupraktika?

Ostja hoolsuskohustuse kohta maksusuhtes on ohtralt kohtupraktikat, mille võtab hästi kokku Riigikohus oma 05.05.2010 lahendis nr-ga 3-3-1-18-10.

Lihtsustatult tuleb Riigikohtu otsuse kohaselt  ostjal läbida n-ö kaheastmeline test. Enne hoolsuskohustuse juurde astumist tuleks analüüsida, kas ostja teadis või pidi teadma, et arvel märgitud isik pole tegelik müüja (nt ilmneb, et ostja teadis, et tegemist on n-ö arvevabrikuga). Kui ostja ei teadnud või ei pidanud teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, siis tuleb vastata ka küsimusele, kas ostja täitis seadusest ja/või antud valdkonna äritavast tulenevat asjakohast hoolsuskohustust müüja kontrollimisel, mille järgimisel oleks pidanud ilmnema, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga.

Universaalset ja lõplikku käitumisjuhist arve väljastanud müüja kontrollimise ulatuse kohta ei ole võimalik anda, kuna ettevõtlusvaldkonnad on erinevad ja arvesse tuleb võtta ka konkreetse tehingu asjaolusid.

Siiski on võimalik ostjal tehingut tehes või maksuhalduriga vaieldes hinnata oma hoolsuskohustuse ulatust Riigikohtu praktikast tuletatavate järgmiste põhimõtete alusel:

? ostja poolt asjakohaste hoolsusnõuete täitmine on vajalik maksusuhetes oluliste asjaolude kohta tõendite kogumiseks, et olukorras, kus maksuhalduril on tekkinud põhjendatud kahtlus tehingute toimumise või nende tingimuste osas, saaks ostja oma väiteid tõenditega kinnitada;

? ostjale saab müüja kontrollimise kohustuse panna seadusega, vastavad nõuded võivad tuleneda ka headest äritavadest, kuid ostjalt ei saa alusetult nõuda müüja ebamõistlikus ulatuses kontrollimist;

? ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada ka kauba või teenuse iseärasusi ning selliste kaupade või teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi;

? ostja puudused hoolsuskohustuse täitmisel või hea äritava järgimisel ei tähenda tingimata pahausklikkust maksukohustuste täitmisel;

? ostja hoolsuskohustuse maht ja nende kohustuste eiramise tagajärjed võivad olla tulumaksu ja käibemaksu puhul erinevad;

? ostja tõendamiskoormus võimaliku vaidluse korral ammendub reeglina seadusega ostjale pandud kohustuste ja asjakohaste oluliste hoolsuskohustuste täitmise tõendamisega.

Seega, kui heauskne ostja järgib müüjaga tehingu tegemisel maksuseadustest ja eriseadustest tulenevaid nõudeid ning tegutseb suhtes müüjaga tavapärase hoolsusega (sh müüja ja müüja esindaja kontrollimisel) ning selle tulemusel ei selgu ostjale, et müüja ei ole või ei pruugi olla tegelik müüja, siis ei tohiks ostjale maksuriski tekkida. Seda isegi juhul, kui hiljem maksukontrolli tulemusel selgub, et müüja ei ole käibemaksu deklareerinud ega tasunud.

Maksuriskide vältimiseks on muuhulgas oluline täpselt järgida eriseadustest tulenevaid tehingute erinõudeid, tehing ja tehingu täitmine müüjaga korrektselt dokumenteerida ning lisaks mõistlikus ulatuses kontrollida ka müüjat ja müüja esindajat. Nimetatud toimingud võivad maksuvaidluse korral osutuda otsustavateks faktideks ostja heausksuse kohta.

Artikli autor on Rait Kaarma, Alvin, Rödl ja Partner Advokaadibüroo vandeadvokaat.

 

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Rödl & Partner - Äri ja Õigus

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Majandustarkvara RAPID

Tarkvaraga RAPID saate korraldada keskmise või väikese ettevõtte raamatupidamise ja majandusarvestuse - laoarvestus, palgaarvestus, teenindus, üüriarvestus, jm. RAPIDi tasuta versiooniga saab töö tehtud üksikettevõtja, alustav ettevõte või mittetulundusühing.

Lihtne äritarkvara juhile

BudgetMatador on juhi töölaud ettevõtte rahaasjade haldamiseks. Rakendus optimeerib juhi ning raamatupidaja vahelist koostööd ning annab juhile mõeldud ülevaate ettevõtte finantsolukorrast.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad