Kas totaalne maksureform või pigem pisiparandused?

Maksuteemaline arutelu on alati tervitatav, kui selle käigus üritatakse lahendada mõnda konkreetset probleemi. Tahaks loota, et diskussioonile eelneb alati olukorra analüüs, mille käigus peaks selguma, et just ühe või teise maksureegli muutmisega saab asja paremaks muuta.

Miks nii? Sest esiteks on maksud vaid raha ümberjagamise mehhanism ja maksud iseenesest kellelegi rikkust ei loo, s.h riigile, kes on täpselt nii rikas või vaene, kui rikkad või vaesed me ise oleme. Majandusteooriast on küll teada, et maksud võivad hoopis vähendada teatud olukordades heaolu, aga see on teine teema. Teiseks võib väita, et olgu maksusüsteem keeruline või lihtne, hinnatakse pea igal pool maailmas enim maksureeglistiku stabiilsust. Teisisõnu on majandus¬ajakirjanike lemmikloosungeid – „maksudega ei mängita“ – äärmiselt oluline nii ärimaailmale, tavakodanikele kui ka riigile endale, mõeldes seaduste muutmisega seotud raha- ja ajakulule.

Olen nõus nendega, kes arvavad, et Eestis on maksudega olukord tervikuna korras. On küll võimalik ja kohati vajalik teha muudatusi, mis puudutavad nii maksupoliitilisi kui  tehnilisi valikuid, kusjuures viimaste seast leiab ettepanekuid nii bürokraatia vähendamiseks kui ka maksuhalduri töö lihtsustamiseks ja tõhustamiseks, kuid põhimõttelisi möödalaskmisi, mille parandamine vääriks lausa valimiste kuulutamist maksureferendumiks, meil siiski ei esine. Kui millestki taolisest üldse rääkida, siis pigem juba teatud „soodustuste“ kaotamisest, mis kedagi mingil moel tegelikult ei soodusta.

Samas nt sotsiaalmaksu lae kehtestamise ettepanek väärib kindlasti tähelepanu. Vaatamata sellele, et lae põhimõtet või regresseeruvat sotsiaalmaksu (mida pooldaksin kindlasti rohkem) kasutatakse meid mittepuudutava astmelise tulumaksu mõju kompenseerimiseks, on sellel nn tarkade (loe: kallite) töökohtade loomisele või Eestisse ületoomisele ilmselt positiivne mõju. Siiski tahaks olla veendunud, et otsus sünnib pärast põhjalikku analüüsi, sest nt vastupidiselt üldlevinud arvamusele, väidab üks Praxise uuring, et Eesti tööjõumaksukoormus jääb isegi allapoole EL keskmist. Kindlasti kutsuksin lisaks üles mitte jääda lootma üksnes ülempiiri kehtestamisele: vajame korralikku infrastruktuuri, häid lennu- jm transpordi¬ühendusi, oluliselt rohkem avalikku teavet inglise keeles jms (katsuge nt Tallinnas tänaval vaid inglise keelt valdava turistina ühistranspordi graafikute ja piletite kohta infot hankida!).

Õigustatud on muidugi ka nt ametiühingute küsimus: kust võtta raha, et lae kehtestamisega kaasnevat maksutulu langust kompenseerida? Arvan, et head lahendust pakuks siin miinimumpalga tõus. Meil on üpris palju töötajaid, kelle ametlikuks palgaks (olgu tegelik palganumber milline iganes) ongi miinimumpalk. Selle tõstmine oleks kooskõlas kõigi ootustega – võimaldab valutumalt lae kehtestamist, tekitamata tööandjatele summa summarum lisakulutusi, ja tõstab madalapalgaliste kindlustunnet, näidates samas siiski kindlat suunda üleminekuks pelgalt toore tööjõu kasutamiselt suurema lisandväärtusega majandusele (kas see polegi siis lae kehtestamise eesmärk?). Kuna aga sotsiaalmaksu alampiir on praegu väidetavalt niigi kõrge, siis selle tõstmisega alampalga uuele tasemele võiks riik tõepoolest oodata, millel oleks soodne mõju nii tööandjatele, riigile kui ka FIE-dele. Ja sotsiaalmaksust veel nii palju, et seda võiks siiski jagada tööandja ja töövõtja vahel. Ma ei ole teadlik ühestki vastava ala küsitlusest, kuid julgen ennustada, et absoluutne enamus tööandjatest kinnitaks, et palgale 1000 krooni juurde nõudvat töötajat ei huvita, et tööandjale tähendab see nõudmine 1344 kroonist lisaväljaminekut.

Teiseks küsimuseks, mille lahendamisele oleks ammu võinud oluliselt aktiivsemalt mõelda, on praegusele süsteemile alternatiivse FIE nn tegevusloamaksu sisseseadmine. Seda teed pidi on läinud juba nii Läti kui Leedu, sarnased „patentmaksud“ kehtivad ka mujal maailmas. Mitmed OECD riigid rakendavad teisigi lihtsustusi (nt käibetulumaks - kindel protsent müügikäibest katab FIE kõik maksukohustused). Pakutav põhineks lihtsal alampalgast lähtuval kuumaksul summas 1877 krooni neile, kelle käive on alla 250 000 krooni aastas, mis oleks alternatiiviks praegusele tulu- ja sotsiaalmaksule. Oluline on just väike, kuid sage kuumaks, sest tänapäeval ei ole paljud FIEd võimelised välja käima ühe summana nii tulu- kui sotsiaalmaksu iga aasta 1. oktoobriks. Samas ei oleks vaja mingit kuluarvestust ega muud bürokraatiat, tuleks jälgida vaid tulutaset, et see ei ületaks aastapiiri. Ja MTA ei pea siis enam „jahtima“ FIE-dest taksojuhte, et üllatada neid juttudega kohustuslikust raamatupidamisest, mis on täna tegelikult naljast kaugel olev reaalsus.

Kes ei soovi või ei saa nii palju maksta (maksevõime on siiski maksuõiguse üks oluline element), jätkaku praegusel viisil, pidades täpset arvestust sissetulevate ja väljaminevate kroonide üle, kogudes kõiki kulutšekke ja makstes makse tegeliku netotulemuse pealt. Saan aru, et ajal, mil majanduskriis tingib ägedat vastuvaidlemist sotsiaalmaksu miinimumkohustusele, ei saa väikeettevõtluse eestkõnelejad sellise ettepanekuga põhimõteliselt nõustuda, kuid pikemas perspektiivis näevad ka nemad sellise süsteemi eeliseid, sest see on lihtne ja võtab maha (paljuski psühholoogilised) barjäärid sisenemisel ettevõtlusse. Mõelgem kasvõi sellele, millised võimalused avaneksid toetamaks ettevõtluse alustamist töötute poolt: nt tegevusloamaksu tasumine riigi poolt esimese tegutsemisaasta jooksul või lausa ettevõtjapalk (muide, kus see on, miks on meil ainult palgatoetus?). Tegelikkus on praegu paraku selline, et sellest samast päevast, kui töötu registreerib end FIE-ks, kaotab ta õiguse töötuskindlustushüvitisele. „Hea“ motivaator ettevõtluse alustamiseks, eks ole? Kas me tõesti eeldame, et juba järgmisest päevast (või isegi kuust) hakkavad FIE-ks hakkanu taskusse rahajõed voolama?

Tulumaksuseaduses on teisigi asju, mida annab veidi mõistlikumaks muuta. Ümbervaatamist vajaks nt üüritulu maksustamine. Praegune süsteem, mis ei ole ei õiglane ega efektiivne, ei arvesta maksustamisel üüriobjekti soetamis- ega muude kuludega. Kontrolli keerulisus ja ressursikulukus tähendavad aga seda, et kindlasti teavad päris paljud meist kedagi, kes saab oma üüritulu mustalt. Lahenduseks oleksid nt madalam maksumäär ja lihtsamad kontrollivõimalused maksuhaldurile. Samuti tuleb uuesti luubi alla võtta füüsilise isiku investeeringute tulumaksuvabastus, mis kedagi tulumaksust tegelikult ei vabastagi. Tegemist on küll olulise sammuga õiges suunas, kuid soovitud eesmärk võrdsustada füüsilise ja juriidilise isiku investeeringute maksurežiimid jäi saavutamata, sest äriühingu kasutamine tähendab ikka veel soodsamat maksustamist ning, andku mulle andeks, võtab äriühingu asutamine Eestis kõvasti vähem aega, kui kõnesolevast paragrahvist arusaamisele kuluvad tunnid.

Oma aja on ära elanud ka paljud tulumaksuseaduses sisalduvad „maksusoodustused“, mis peaks justkui suunama maksumaksja käitumist. Tegelikult tahaks teada, kui paljud on läinud ülikooli tasulisse õppesse selle pärast, et koolituskulu saab tulust maha arvata, mitte selle pärast, et haridust on vaja. Ja keda need paragrahvid tegelikult soodustavad? Isiklikust kogemusest mäletan, et koolitusluba omava autokooli kaudu sõidutundide eest maksmine oli täpselt tulumaksumäära võrra kallim, kui otse sõiduõpetajale maksta, sest viimasel juhul ei saanuks seda tuludeklaratsiooni kirja panna. Sama kehtib ka eluasemelaenu soodustuste kohta ning kindlasti ei sunni ükskõik mitmendast lapsest antav soodustus kedagi vastavas suunas aktiivsemalt tegutsema. Muide ühe TÜ uuringu kohaselt süvendavad taolised maksusoodustused ebavõrdsust, sest mida suurem on tulu, seda suuremad on ka mahaarvamised, kuid seda vähem on neid maksumaksjal reaalselt vaja. Laiemalt võttes ei olegi vale väita, et enamik maksusoodustusi ja ­erandeid tegelikult ei avalda peaaegu kunagi loodetud efekti, v.a ehk lisahääled valimistel.

On hea meel tõdeda, et maksuteemaline diskussioon on käivitunud. Üksikuid muudatusi ja parendusi võib ja peabki tegema, kuid üldised põhimõtted võiksid siiski paika jääda – olgu süsteem neutraalne ehk huvitagu ta tavalist maksumaksjat ja ettevõtjat nii vähe kui võimalik ja teenigu kõigepealt riigirahakoti täitmise eesmärki. Neid vajalikke kohti, kuhu riigiraha suunata, leidub küllaga. Vaielgem pigem just nende kroonide kulutamise üle ja andkem valijale siin suuremat otsustusõigust. Viimased uuringud näitavad, et selline kaasamine võib tõsta maksumaksja rahulolu maksude tasumisega ja tekitada tugevamat „minu oma riigi“ tunnet.

Artikli autor Dmitri Jegorov on Norra kõrgema kommertskooli (NHH) doktorant,
end. MTA peadirektori asetäitja


Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Dmitri Jegorov

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem

Ellrex digidoc on ettevõtte dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem mis on eraldatud raamatupidamise programmist.

Innovatiivne ja suurte võimalustega Microsoft Dynamics NAV

Keskmistele ja suurtele ettevõtetele mõeldud Dynamics NAV on Microsofti majandustarkvaradest globaalselt enim müüdud ja kiiremini arenev lahendus, mida on viimasel kümnendil jõuliselt arendatud.

Valdkonna tööpakkumised

TALOT otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Talot AS

31. august 2018

Uudised

Tööriistad